Johannese evangeeliumi pärleid
JEHOOVA vaim inspireeris eakat apostel Johannest kirjutama liigutava jutustuse Jeesus Kristuse elust ja teenimisest. See evangeelium kirjutati Efesoses või selle lähistel umbes aastal 98 m.a.j. Aga missugune jutustus see on? Ja mis on mõned pärlid, mida see sisaldab?
Paljus täiendav
Johannes oli valiv ja kordas vaid veidi samu asju, mida kirjutasid Matteus, Markus ja Luukas. Tema kui pealtnägija aruanne on tõesti paljus täiendav, sest 90 protsendi ulatuses käsitleb ta asju, mida ei mainita teistes evangeeliumides. Näiteks räägib vaid tema, et Jeesus oli olemas enne inimesekssaamist ja et „Sõna sai lihaks”. (1:1—14) Kui teiste evangeeliumide kirjutajad räägivad, et Jeesus puhastas templi oma teenimise lõpus, siis Johannes ütleb, et Kristus tegi seda ka alguses. (2:13—17) Eakas apostel üksi räägib meile Jeesuse teatud imedest, nagu vee veiniks muutmine, surnud Laatsaruse ülesäratamine ja imeline kalasaak pärast Tema ülesäratamist. — 2:1—11; 11:38—44; 21:4—14.
Kõik evangeeliumikirjutajad räägivad, kuidas Jeesus seadis sisse oma surma Mälestamise, aga ainult Johannes näitab, et Kristus andis apostlitele alandlikkuse õppetunni, pestes sel õhtul nende jalgu. Lisaks kirjutab vaid Johannes südamlikest kõnedest, mida Jeesus pidas, ja palvest, mille ta sel hetkel nende eest tegi. — 13:1—17:26.
Selles evangeeliumis viitab nimi Johannes Ristija Johannesele, aga kirjutaja nimetab end ’jüngriks, keda Jeesus armastas’. (13:23) Apostel kindlasti armastas Jeesust ja ka meie armastus Jeesuse vastu kasvab, kuna Johannes kujutab teda kui Sõna, eluleiba, maailma valgust, Head Karjast, teed, tõde ja elu. (1:1—3, 14; 6:35; 8:12; 10:11; 14:6) See teenib Johannese seatud eesmärki: „Need on kirjutatud, et te usuksite, et Jeesus on Kristus, Jumala Poeg, ja et teil uskudes oleks elu tema nime sees.” — 20:31.
Alandlikkus ja rõõm
Johannese evangeelium tutvustab Jeesust Sõnana ja pattusid lunastava Tallena ning mainib imesid, mis näitavad, et Ta on „Jumala Püha”. (1:1—9:41) Teiste asjade seas tõstab see jutustus esile Ristija Johannese alandlikkuse ja rõõmu. Ta oli Kristuse eelkäija, aga ütles: ’Mina pole vääriline tema jalatsi paela lahti päästma.’ (1:27) Sandaalid seoti kinni nahkrihmade või paeltega. Ori võis lahti päästa teise inimese sandaalid ja neid tema jaoks kaasas kanda, kuna see oli alaväärne töö. Ristija Johannes näitas nii oma alandlikkust ja teadlikkust enda tähtsusetusest oma Isandaga võrreldes. Hea õppetund, sest vaid alandlikud kõlbavad Jehoova ja tema Messias-Kuninga teenistusse! — Laul 138:6; Õpetussõnad 21:4.
Uhke halvakspanu asemel Jeesuse suhtes ütles Ristija Johannes: „Peigmehe sõber seisab ja kuulab teda ja on väga rõõmus peigmehe häälest. See mu rõõm on nüüd saanud täielikuks!” (3:29) Peigmehe esindajana tegi tema sõber pulmaettevalmistusi, vahel korraldas abiellumistseremooniat ning viis kohale kingitusi pruudile ja pruudiluna tema isale. Sel esindajal oli põhjust rõõmustada, kui ta oli täitnud oma ülesande. Samuti rõõmustas Johannes, kui oli toonud Jeesuse Tema pruudi esimeste liikmete juurde. (Ilmutuse 21:2, 9) Samuti nagu peigmehe sõbra ülesanded kestsid vaid vähe aega, lõppes Johannesegi töö peatselt. Ta kahanes pidevalt, kuna aga Jeesus kasvas pidevalt. — Johannese 3:30.
Jeesuse hoolitsus inimeste eest
Sühhari linna lähedal kaevu juures rääkis Jeesus Samaaria naisele sümboolsest veest, mis annab igavese elu. Tema jüngrid saabusid ja „imestasid, et ta naisega kõneles”. (4:27) Miks nad nii reageerisid? Juudid suhtusid samaarlastesse halvasti ja ei käinud nendega läbi. (4:9; 8:48) Oli ka ebaharilik, et juudi õpetaja räägib avalikult naisega. Aga Jeesuse kaastundlik hoolitsus inimeste eest ajendas teda tunnistust andma ja selle tõttu hakkasid linna elanikud ’tema juurde tulema’. — 4:28—30.
Hool inimeste eest ajendas Jeesust ütlema: „Kui kellelgi on janu, see tulgu minu juurde ja joogu!” (7:37) Ilmselt viitas ta kaheksapäevase lehtmajade püha juurde kuuluvale tavale, mil preester tõi seitsmel päeval igal hommikul Siiloa tiigist vett ja kallas selle templi altarile. Muuseas öeldi, et see kujutab ka vaimu väljavalamist. Alates 33. aasta m.a.j. nelipühist pani Jumala vaim Jeesuse järelkäijad viima ülemaailmselt inimestele eluandvat vett. Ainult Jehoovalt, „elava vee allikalt”, võib igaüks Kristuse kaudu saada igavese elu. — Jeremija 2:13; Jesaja 12:3; Johannese 17:3.
Hea Karjane hoolitseb!
Jeesuse hool inimeste eest on ilmne tema osast Hea Karjasena, kes hooliteb oma lambasarnaste järelkäijate eest. Isegi oma surma lähenedes andis Jeesus oma jüngreile armastavalt nõu ja palvetas nende eest. (10:1—17:26) Vastupidiselt vargale või röövlile läheb ta oma lambatarasse ukse kaudu. (10:1—5) Lambataras peeti lambaid öösel kaitseks varaste ja kiskjate loomade eest. Sellel olid kiviseinad, mille peal oli mõnikord teravaid oksi, ning selle sissekäiku valvas üldiselt uksevalvur.
Ühes taras võidi hoida mitme karjase karja, aga lambad reageerisid ainult oma karjase häälele. Fred H. Wight ütleb oma raamatus Manners and Customs of Bible Lands: „Kui on vaja eraldada erinevaid lambakarju, tuleb üks karjus teise järel ja hüüab: ’Tahhuu! Tahhuu!’ või midagi taolist, mis ta on välja valinud. Lambad tõstavad oma pead ja hakkavad pärast üldist rüsinat oma karjast järgima. Nad tunnevad põhjalikult oma karjase hääletooni. Võõrad on tihti kasutanud sama kutset, kuid nende katsed saada lambad neid järgima kukuvad alati läbi.” Jeesus ütles huvitavalt: „Minu lambad kuulevad minu häält ja mina tunnen neid ja nemad järgivad mind. Ja mina annan neile igavese elu.” (10:27, 28) Nii „pisuke karjuke” kui ka „teised lambad” kuulevad Jeesuse häält, järgnevad tema juhtimisele ja naudivad tema hella hoolt. — Luuka 12:32; Johannese 10:16.
Jumalale alati ustav Poeg
Kristus oli kogu oma maise elu alati ustav Jumalale ning eeskujuks armastava karjasena. Tema kaastunne teiste vastu oli ilmne ka siis, kui ta pärast ülestõusmist jüngreile ilmus. Just kaastundlik hoolitsus teiste eest pani Jeesuse ergutama Peetrust toitma Tema lambaid. — 18:1—21:25.
Surmaga piinapostil andis Jeesus meile parima ustavuse eeskuju kuni surmani. Üks alandus, mida ta ennustuse täitumiseks pidi kogema, oli see, et sõdurid ’jagasid tema riideid eneste vahel’. (Laul 22:19) Nad heitsid liisku, et otsustada, kes saaks tema hea aluskuue (kreeka keeles khi·tonʹ), mis oli kootud õmblusteta. (19:23, 24) Selline tuunika võis olla kootud villasest või linasest lõngast ühes tükis ja see võis olla valge või mitmevärviline. See oli sageli varrukateta, seda kanti kohe ihu peal ja see ulatus põlvini või isegi pahkluuni. Jeesus ei olnud muidugi materialist, aga ta kandis sellist hea kvaliteediga riietust, õmblusteta tuunikat.
Kord pärast ülestõusmist ilmudes tervitas ta jüngreid sõnadega: „Rahu olgu teile!” (20:19) See oli juutide üldine tervitus. (Matteuse 10:12, 13) Paljudele on nende sõnade kasutamine tähendanud väga vähe. Aga mitte Jeesusele, sest ta oli varem rääkinud oma järelkäijatele: „Rahu ma jätan teile; oma rahu ma annan teile.” (Johannese 14:27) Rahu, mille Jeesus oma jüngreile andis, oli rajatud nende usule temasse kui Jumala Pojasse ning rahustas nende südant ja meeli.
Ka meie võime nautida „Jumala rahu”. Pidagem kalliks seda võrreldamatut rahulolu, mis tuleneb lähedasest vahekorrast Jehoovaga tema armastatud Poja kaudu. — Filiplastele 4:6, 7.
[Pildi allikaviide lk 25]
Pictorial Archive (Near Eastern History) Est.