Codex Washington, mis koosneb evangeeliumidest
DETSEMBRIS 1906 ostis Charles L. Freer, varakas ameerika vabrikant ja kunstikoguja, Ali-nimeliselt araabia kaupmehelt Egiptuses Gizas mõned vanad käsikirjad. Ali ütles, et need olid pärit Sohâgi lähedalt Valgest kloostrist. Kuid tundub tõenäolisem, et need leiti Niiluse delta kaldalt, kolmanda Giza püramiidi lähedalt, Viinamarjaaedniku kloostri varemetest.
Freerile anti kolm käsikirja ja „hunnik tumenenud, rebenenud pärgamente, mis olid väljastpoolt sama kõvad ja haprad nagu liim”. See hunnik oli umbes 16,3 sentimeetrit pikk, 11,3 sentimeetrit lai ja 3,8 sentimeertit paks ning see müüdi koos käsikirjadega vaid sellepärast, et see nende juurde kuulus, mitte et sel oleks olnud mingi väärtus. Ühtseks massiks sulanud, murdunud lehtede üksteisest eraldamine oli vaevaline ja ettevaatustnõudev ülesanne, kuid lõpuks saadi 84 lehte kätte. Kõik need olid pärit viiendast või kuuendast sajandist m.a.j., Pauluse kirjade koodeksist.
Ühes kolmest säilinud käsikirjas oli 5. Moosese raamat ja Joosua raamat. Teises olid kreekakeelse Septuaginta tõlkes Laulud. Kuid kõige tähtsam oli kolmas käsikiri, mis sisaldas nelja evangeeliumi.
See viimatimainitud käsikiri sisaldas 187 suurepärast pärgamendilehte, enamus lambanahast, millele oli kirjutatud kursiivis suurte kreeka tähtedega. Kirjavahemärke kasutatakse harva, kuid tihti on jäetud sõnarühmade vahele natuke ruumi. Kõik käsikirja servad olid tugevalt vigastatud, kuid suurem osa tekstist oli säilinud. Hiljem kingiti käsikiri Smithsonia Instituudi kunstigaleriile Freer Gallery of Art, mis asub Washingtonis Columbia Distriktis. Kuna seda kutsuti evangeeliumide Washingtoni Codexiks, anti selle märgistuseks täht „W”.
Arvatakse, et pärgament on pärit meie ajaarvamise neljanda sajandi lõpust või viienda sajandi algusest, nii et see järgneb tähtsale kolmikule: Siinai, Vatikani ja Aleksandria käsikirjale. Evangeeliumid tervikuna (välja arvatud kaks kadunud lehte) on niinimetatud Lääne järjestuses: Matteuse, Johannese, Luuka ja Markuse.
Lugedes käsikirja, paljastub ebatavaline tekstitüüpide segu, millest igaühes on kirjutatud pikki katkematuid lõike. Tundub, et see on kopeeritud paljude käsikirjade säilinud katketest, millest igaüks on kirjutatud erineva tekstitüübiga. Professor H. A. Sanders oletas, et see võib tuleneda aastal 303 m.a.j. keiser Diocletianuse poolt algatatud ootamatust kristlaste tagakiusamisest. Tema käskkirjaga määrati kõik Piibli koopiad avalikuks põletamiseks. Ajalooliste andmete põhjal me teame, et tollal peideti osa käsikirju. Paistab, et aastakümneid hiljem kirjutas keegi tundmatu erinevate käsikirjade järelejäänud osad ümber, et valmistada Codex Washingtoni teksti. Hiljem oli Johannese evangeeliumi esimene umbes 24-leheline osa (Johannese 1:1 kuni 5:11) mõningat aega kadunud ja kirjutati seitsmendal sajandil m.a.j. uuesti.
Tekstis on mõningaid huvitavaid variatsioone. Nõnda on Markuse 16. peatükis haruldane, kuid väljajäetav lisa, mis on olnud algul arvatavasti ääremärkuseks. Käsikirja eriline väärtus on tema seos vana ladina ja süüria tõlgetega. Rasvaküünlalt kukkunud tilkade poolt tekitatud plekid pärgamendil näitavad, et seda oli palju kasutatud.
Hoolimata tagakiusamisest, vastuseisust ja ajahamba rüüstamisest on palju erinevaid Piibli käsikirju meie jaoks imetlusväärselt säilinud. Tõepoolest, „Jehoova sõnad peavad igavesti vastu”. — 1. Peetruse 1:25, NW; Jesaja 40:8.
[Pildi allikaviide lk 15]
Courtesy of Freer Gallery of Art, Smithsonian Institution