Jehoova õnnistus on teinud mind rikkaks
Jutustanud Elsie Meynberg
„JEHOOVA õnnistus — see on, mis teeb rikkaks, ja ta ei lisa valu sinna juurde.” (Õpetussõnad 10:22, NW) Ma olen selle Piibli õpetussõna õigsust isiklikult kogenud. Lubage ma jutustan teile sellest.
Kui ma olin alles kuueaastane, kuulasin oma ema vestlusi Piibli õpetajaga, kes meid külastas, ja märkasin, kui kütkestatud oli mu ema sellest, mida ta õppis. Ühel külmal talveõhtul läksin alumisele korrusele klaasi vee järele ja leidsin ema lahtise ahjuukse ees lugemas. Selle asemel, et minuga tõrelema hakata, nagu ma kartsin, pani ta oma käed mu ümber ja selgitas, et Jumala nimi on Jehoova. Soojus tema hääles ütles mulle, et see, mida ta oli õppinud, oli talle eriti tähtis.
Pärast seda, kui ta oli Piibli õpetajaga veel mõned korrad vestelnud, kavatses ta hakata käima naabrite juures, et jagada nendega seda head sõnumit, mida ta oli õppinud. Siiski, mitte alati ei võetud teda hästi vastu. Me elasime Kanadas Saskatchewani provintsis Beatty lähedal ja meie naabrid olid enamuses meie sugulased, kes olid veendunud luterlased või evangelistid. Sellele vaatamata jätkas ema nende külastamist.
Vaatasin läbi jäätunud akende, kuidas ema püüdis hobuseid tallist välja tuua, teadsin, et ta polnud harjunud neid ette rakendama. Teistel kordadel läks ta koosolekutele või kuulutustööle isa hädaldamisest hoolimata. Isa ei olnud nõus ema uue usuga, kuid ema oli täis otsustavust. Ta tuli alati tagasi täis sisemist rõõmu, mis oli kõigile nähtav. „Jehoova õnnistus — see on, mis teeb rikkaks,” ütles ta. Imestasin, mida ta sellega küll mõtles. Ma tahtsin samuti Jehoovat teenida, ehkki olin vaid kuueaastane.
Ühel päeval olin koos isaga laastukatust parandamas. Ema ja mu õde Eileen olid lahkumas, et koos grupiga minna oma T-Fordil osa võtma „reklaammarsist”. Nad kavatsesid minna läbi linna plakatitega, mis reklaamisid piibliteemalist kõnet.
„Sina ei ole kunagi nii rumal, eks ju?” küsis isa minult. Aga kuigi ma olin tüdruk, kes tundis ronimisest otse mõnu, oleksin palju parema meelega olnud sellel reklaammarsil kui üleval katusel. Kuid mulle öeldi, et olen plakati kandmiseks liiga lühike.
Toimetulek keeluga kaasnenud väljakutsega
Lõpuks ometi saabus 1940. aasta novembris minu esimene võimalus osaleda Kuningriigi kuulutamises. Kui erutav see oli! Kuna Jehoova tunnistajate kuulutustöö oli tollal Kanadas keelatud, läksime välja keskööl ja jätsime iga maja uksele brošüüri End of Nazism (Natsismi lõpp).
Kui olin üheksa-aastane, otsustasin pühendada oma elu Jehoovale ja lasta end ristida. Tagakiusamise tõttu ei öeldud meile koosoleku kohta, vaid meid viidi ühte paika metsas, kus suur grupp Jehoova tunnistajaid nautis „väljasõitu rohelisse”. Olin koos vanema õe Eleanoriga nende paljude hulgas, kes lähedalasuva järve külmas vees ristiti.
Nendel aegadel algas koolipäev sellega, et tervitati lippu ja lauldi rahvushümni. Hoolimata klassikaaslaste süüdistavatest pilkudest, keeldusime viisakalt selles osalemast, austades Piibli õpetust ebajumalateenimise suhtes. (Taanieli 3. peatükk) Minu nõbu Elaine Young, kes oli samuti tunnistaja, pidi käima kooli jõudmiseks umbes 6 kilomeetrit, kuid ta saadeti iga päev koju tagasi, sest ta ei tervitanud lippu. Seega tuli kogu kodutee uuesti tagasi marssida. Ta tegi seda umbes poole kooliaasta jooksul, et teda puudujaks ei märgitaks ja istuma ei jäetaks.
Pärast kooli lõpetamist töötasin ma pangas. Kuid katse tuli siis, kui lükati tagasi mu palve külastada 1950. aasta rahvusvahelist Jehoova tunnistajate konventi New Yorgis. Mul oli mõningaid rahalisi sääste ja otsustasin töölt lahkuda ning alustada täisaegset teenimist. Niisiis kolisime Elainega linna nimega Regina. „Kevadeks on ta kerjates kodus tagasi,” pilkasid mõned. Suutsin siiski toime tulla, töötades poole kohaga majateenijana. Tänu rikkalikele Jehoova õnnistustele, olen saanud täisaegset teenimist siiani jätkata.
Eesmärgi saavutamine
Aastal 1955 olime Elainega rõõmsalt erutatud, sest meid kutsuti Gileadi 26. kursusele ja hiljem määrati Lõuna-Ameerikasse Boliiviasse. Tol ajal oli kogu maal vaid umbes 160 tunnistajat. Lõpuks suundusime Tarijasse, et ühineda veel kahe misjonäriga meie esimeses määratud kohas.
Tarija oli imekena linn. Väga huvitav oli näha naisi nende rahvusriietuses, kandamid pea peal. Inimesed olid meeldivad ja ei öelnud meile kunagi, et nad ei ole huvitatud. Neile nähtavasti tundus, et on viisakam meid tagasi kutsuda, kuid ajaks, mil nad teavad, et nad ei ole kodus. Sellega harjumine nõudis mõningast aega.
Kord, kui vestlesime uksel ühe mehega, peatus läheduses džiip, millest kargas välja maruvihane, näost punane preester. „Kui te ei lõpeta nende tüdrukutega rääkimist, heidetakse teid kogudusest välja!” karjus ta mehele. Pöördunud meie poole, ähvardas ta: „Teil pole õigust siin kuulutada. Kui te ei lõpeta, võtan ma tarvitusele edasised abinõud.” Selleks ajaks oli palju naabreid välja vaatama tulnud. Nii me tegime oma tööd lihtsalt edasi, andes uudishimulikele pealtvaatajatele palju raamatuid ja Piibleid.
Kui me olime veetnud kaks aastat selles kaunis orus, kus kasvasid lopsakad virsikud, maapähklid ja viinamarjad, ei olnud me algul õnnelikud, kui saime ülesande minna Potosísse, karmi, külma kaevanduslinna, mis asus rohkem kui 4000 meetri kõrgusel merepinnast. Olime küll harjunud Kanada külmade talvedega, kuid erinevus oli selles, et Potosís ei olnud tavaliselt majades kütet. Siiski oli Potosís kristliku koguduse suhtlemise soojus, kuna aga Tarijas ei olnud veel kogudust moodustatud.
Uue territooriumi alustamine
Järgnevalt määrati mind Elainega Villamontesi, alustamaks seal kuulutustööd. Veoauto, millega sõitsime, vedas salakaubana suhkrut, nii et vältimaks probleeme tollipolitseiga, ei sõitnud autojuht enne öö saabumist välja. Kuidas me küll soovisime, et meil oleks taskulamp, sest järsku liigutas keegi end meie kõrval presentkatte all! See oli autojuhi abiline.
Kell viis hommikul me peatusime. Tolmused ja heitgaasidest uimased, ronisime autost välja. Maalihe oli tee blokeerinud. Lõpuks, peale nelja tundi kestnud rasket tööd, õnnestus autoomanikul ja tema abilisel pääseda autoga piki kitsast, nüüd puhastatud teeserva edasi. Autojuht isegi ei vaadanud, kui auto paarisratta välimine ratas tee kõrval, põhjatuna näiva kuristiku kohal pöörles. Mina ja Elaine tulime jalgsi üle. Kui sõitsime edasi Villamontesi poole, olid mägiteede kurvid nii järsud, et nende läbimiseks tuli autojuhil korduvalt edasi-tagasi manööverdada. Lõpuks, peale 35 kurnavat tundi, jõudsime kohale.
Mulle ja Elainele oli see, et pidime nüüd täiesti üksi toime tulema, uus kogemus. Ja uudsed olid meile ka troopilised putukad. Suured kõvakestalised mardikad, põrganud meie pea kohal asuva lambi vastu, kukkusid meile kaela. Pisitillukesed kärbsed hammustasid meid valusalt, tekitades sügelevaid muhke, kust läbipaistvat vedelikku immitses. Esimesel õhtul meie uues kodus läksin välja, et kasutada välikäimlat. Kui ma taskulambi põlema panin, näis mulle, et põrand lausa kubiseb prussakatest. Sisalikud sibasid minema ja nurkadest põrnitsesid tohutu suured kärnkonnad. Otsustasin, et ootan hommikuni.
Hiljem, kui olime jõe ääres, nägime palki ja tahtsime sellel puhata. Siiski otsustasime, et teeme enne naabruses korduskülastuse. Kui me tagasi jõudsime, oli palk minema läinud. Erutatud möödujad ütlesid meile, et seal oli olnud hiigelmadu. Olin rõõmus, et me ei püüdnud istuda selle „palgi” peale!
Villamontesis meeldisid meile kõige enam õhtused külaskäigud inimeste juurde. Nad istusid kõnniteede ääres korvtoolides ja rüüpasid taimeteed, mida nimetatakse matéks. Veetsime sellises ümbruses palju meeldivaid tunde, selgitades Kuningriigi tõotusi. Kuid siis, kui Elaine abiellus ja mind määrati uue kaaslasega Vallegrandesse, tulid palju raskemad ajad.
Nagu Metsik Lääs
Vallegrandesse jõudmiseks oli vaja teha teine kolm päeva kestev kurnav reis ja seekord olin ma üksi. Näis, et kitsad tolmused teed kaovad loogeldes kõnnumaa lõpmatusse. Lõpuks, kui päike oli loojunud, jõudsin kohale. Buss häiris rahu linnas, kus hobuseid oli enam kui mootorsõidukeid. Inimesed vahtisid välja kõnniteede kohal postidele toetuvate varikatuste alt. Mõned postide najale nõjatuvad mehed kandsid revolvreid ja padrunivöösid. Tundus, et peaaegu kõik kandsid musti riideid. Ma mõtlesin: „Oh, see on justkui Metsik Lääs!”
Ja tegelikult see oligi nii. Tülid lahendati relvade abil. Sellele vaatamata, et see oli vaid kümne tuhande elanikuga linn, olid mõrvad ja vägivald sel ajal üldlevinud. Linnaelanike üle valitses jõuk, kes oli üle võtnud linna piiril asuva tollipunkti. See jõuk elatas end busside peatamise ja nende röövimisega. Ka farmereid rööviti, kui nad oma kaupa linna tõid. Noori tüdrukuid vägistati relvaähvardusel nende vanemate silmade all. Emad ei lubanud oma tütardel üksi minna isegi mitte tänavanurgale poodi.
Kujuta ette meie mõtteid, kui jõugu ninamees ühel päeval kuningriigisaali astus. Ta oli purjus. Ringkonnaülevaataja, kes kõnet pidas, muutus kahvatuks. „Ma usun!” röögatas jõugu juht, põrutades vastu tooli selga sellise jõuga, et see murdus. Seejärel haaras ta kinni ringkonnaülevaatajast. Kuid äkki rahunes ta maha ja ühel kuulajaist, kes oli tema vana koolikaaslane, õnnestus ta välja juhtida.
Lõpuks kutsus üks armeekindral selle jõugu juhi duellile. Kindral oli väljakule üles riputanud surnud koera, mille kaelas oli silt: „Kao linnast või muidu juhtub sinuga sama.” Gangster lahkus ja olukord Vallegrandi linnas muutus paremaks.
Mõnikord reisisime kaksteist tundi hobuste seljas, et kuulutada eemalasuvates külades. Ühes külas võttis üks kooliõpetaja meid lahkelt vastu ja hiljem sai temast Jehoova tunnistaja. Kord laenasin ma linnast väljasõiduks eesli, kuid iga kord, kui ta möödus mõne oma endise omaniku majast, suundus ta sinna ning majaperemees pidi meid tagasi tee peale juhtima.
Väljakutsed — kuid ikka rikas
Nagu paljud teised misjonärid, olen ka mina leidnud, et suurim väljakutse ei ole kuumus ega putukad, pakane ega kõrgus ega ka mitte haigused ega vaesus. Pigem on selleks inimestevahelised konfliktid. „Miks Jehoova organisatsioonis kerkib esile selliseid raskusi?” imestasin ma ja hakkasin isegi kahtlema, kas Jehoova õnnistused on mind rikkaks teinud. Siis meenus mulle Jehoova õnnistuste kohta kirjakoht Õpetussõnades 10:22. Selle salmi teine pool ütleb: „Ta ei lisa valu sinna juurde.” (NW) Seega ei peaks me nende raskuste pärast Jehoovat süüdistama. Ma mõistsin, et see on osa Aadama pärandist, mille kohta Paulus kirjutab Roomlastele 8:22: „Sest me teame, et kõik loodu ühtlasi ägab ja on aina sünnitusvaevas tänini.”
Olin kirjavahetuses Walter Meynbergiga Kanada Beetelist ja kui ma 1966. aastal Kanadas puhkusel olin, abiellusime ning meid suunati La Pazi, Boliivia kõige tähtsamasse linna. Milline õnnistus on olnud siin näha uute koguduste tekkimist linna erinevatesse paikadesse. Kui ma saabusin Boliiviasse, oli neid üks, nüüd 24. Sama on juhtunud ka maa teistes linnades. Tõepoolest, 160 kuulutajast koosnev grupp, kes kuulutas head sõnumit Boliivias siis, kui ma 1955. aastal esimest korda sinna jõudsin, on kasvanud nüüd umbes 7000 suuruseks!
Kaua aega tagasi ema poolt antud kindla eeskuju tulemus on see, et üle kümne minu lähisugulase on nüüd täisaegses teenistuses. Ma võin nüüd rõõmuga öelda, et mu isast sai pühendunud Jehoova tunnistaja ja üle 30 inimese, kellega mul on olnud eesõigus Piiblit uurida, on ristitud. Kas see ei ole rikkus? Ma usun, et on. Tõesti, ’Jehoova õnnistus — see on, mis on teinud mind rikkaks’.