’Vääralt tundmiseks nimetatu vastu’
KUI tähtis on sulle tõde? Kas sind häirib see, et valed on moonutanud ja isegi ära varjanud tõe taeva ja maa Loojast? See häiris väga Irenaeust, kes avalikult tunnistas ennast kristlaseks meie ajaarvamise teisel sajandil. Ta püüdis paljastada kristlusest ärataganenud gnostitsismi ohtlikke eksiõpetusi. Enne seda hoiatas apostel Paulus Timoteost, et ta pöörduks ära ’vääralt tundmiseks nimetatust’. — 1. Timoteosele 6:20, 21, NW.
Irenaeus rääkis julgelt väärõpetuse vastu. Vaadelgem näiteks seda, mida ta ütles oma ulatusliku kirjandusliku teose „Vääralt tundmiseks nimetatu paljastamine ja ümberlükkamine” eessõnas. Ta kirjutas: „Mõningad inimesed, kes hülgavad tõe, esitavad meie keskel valelikke jutustusi ja tühiseid sugupuid, mis edendavad pigem vaidlusi, nagu apostel ütles [1. Timoteosele 1:3, 4], kui usus ülesehitamist, mis on Jumala töö. Oma kavalalt ülesehitatud retoorikaga juhivad nad eksiteele kogenematute meeled ja võtavad nad vangi, moonutavad Issanda ütlusi ja tõlgitsevad kurjalt seda, mida hästi öeldi.”
Gnostikud (kreekakeelsest sõnast gnoʹsis, mis tähendab „tundmist”) väitsid, et nad said salajase ilmutuse kaudu kõrgemat tundmist, ja kiitlesid, et nad on „apostlite korrigeerijad”. Gnostitsism segas filosoofia, spekuleerimise ja paganliku müstika ärataganenud kristlusega. Irenaeus keeldus ükskõik mil viisil selles osalemast. Selle asemel asus ta kogu eluks võitlusse selliste valeõpetuste vastu. Kindlasti teadis ta hästi, kui tähtis on panna tähele apostel Pauluse hoiatust: „Vaadake, et keegi teid ei võtaks saagiks mõtteteaduse ja tühja pettusega, mis vastavad inimeste pärimusele, maailma algjõududele ja mitte Kristusele.” — Koloslastele 2:8; 1. Timoteosele 4:7.
Elu algaastad ja teenimine
Irenaeuse elu algaastatest ja eluloost on vähe teada. Üldiselt arvatakse, et ta oli pärit Väike-Aasiast ja sündis aastate 120 ja 140 m.a.j. vahel Smürna linnas või selle lähedal. Irenaeus ise toetab seda, et oma varases nooruses oli ta tutvunud Smürna koguduse ülevaataja Polykarposega.
Saades Polykarposelt õpetust, sai Irenaeus ilmselt sõbraks Florinusega. Polykarpos oli elav lüli apostliteni. Ta selgitas põhjalikult Pühakirja ja innustas püsima Jeesus Kristuse ja Tema apostlite õpetuses. Sellest heast, Pühakirjal põhinevast õpetusest hoolimata eksis Florinus hiljem siiski Valentinuse õpetustesse, kes oli gnostitsismi kõige tähelepanuväärsem juht!
Irenaeus soovis, et tema sõber ja endine kaaslane Florinus naaseks selge Pühakirja õpetuse juurde ja pääseks valentinismist. Sellepärast kirjutas Irenaeus Florinusele kirja, öeldes: „Need õpetused, Florinus, . . . ei ole mitte selge arusaamine; need õpetused ei ole ühtsed kirikuga ning need viivad nende järgijad suurimasse jumalatusse; . . . neid õpetusi ei jätnud sinule meie eel käinud vanemad, kes suhtlesid apostlitega.”
Püüdes Florinusele meelde tuletada seda head ettevalmistust, mida nad said nimeka Polykarpose jalgade ees istudes, jätkas Irenaeus: „Ma mäletan nende aegade sündmusi . . . nii et ma mäletan veel kohtagi, kus õnnis Polykarpos istus ja rääkis . . . Kuidas ta rääkis oma lähedasest läbikäimisest Johannesega ja teistega, kes olid näinud Issandat; kuidas ta meenutas nende sõnu.”
Florinusele tuletati meelde, et Polykarpos õpetas seda, mida ta oli saanud „elu Sõna nägijatelt, [ja] rääkis kõike kooskõlas Pühakirjaga. Neid asju, mida Jumala halastusest minule anti, märkisin ma üles, aga mitte paberile, vaid südamesse; ja ma tuletan neid Jumala armu läbi aina täpselt meelde. Ja ma võin [valentinismi kohta] Jumala ees tunnistada, et kui see õnnis apostellik vanem [Polykarpos] oleks sellist asja kuulnud, oleks ta hüüatanud ja sulgenud oma kõrvad . . . Ta oleks põgenenud sellest kohast, kus ta istudes või seistes seda oleks kuulnud.”
Sellest, kas Florinus Irenaeuse liigutavale ja võimsale kirjale üldse vastas, ei ole ülestähendusi. Aga Irenaeuse sõnad näitavad tema siirast hoolitsust kalli sõbra eest, kes oli lahkunud tõeteelt ja alistus ärataganemisele. — Võrdle 2. Tessalooniklastele 2:3, 7—12.
Ei ole teada, millal Irenaeus Galliasse (Prantsusmaale) kolis. Aastal 177 m.a.j. teenis ta ülevaatajana Lyoni koguduses. On ülestähendusi, et tema teenimine oli seal väga viljakas. Ajaloolane Toursi Gregorius teatas isegi, et Irenaeusel õnnestus lühikese aja jooksul pöörata kõik Lyoni elanikud kristlusesse. Ei ole kahtlust, et see oli liialdus.
Valeõpetuste vastu
Irenaeuse põhilisele tööle, „Vääralt tundmiseks nimetatu paljastamine ja ümberlükkamine”, viidatakse sageli nime all „Valeõpetuste vastu”. See on jagatud viide köitesse. Esimesed kaks köidet sisaldavad mitmesuguste valeõpetuste sektide, eriti Valentinuse valeõpetuse tõekspidamiste kriitilisi kirjeldusi. Ülejäänud kolmes köites üritab Irenaeus esitada „Pühakirjast võetud tõendusi”.
Oma „Valeõpetuste vastu” kolmanda köite sissejuhatuses kirjutab Irenaeus: „Pidage siis meeles, mida ma olen öelnud kahes eelnevas raamatus; ja kui te lisate nendele käesoleva, siis saate minult täieliku vastuse kõigile valeõpetustele ning olete võimelised seisma nende vastu ustavalt ja julgelt, toetades seda ainsat tõelist ja eluandvat usku, mille kirik on saanud apostlitelt ja annab oma lastele. Sest kõigi Issand andis apostlitele evangeeliumi jõu ja nende abiga oleme meiegi õppinud tõde, see on Jumala Poja õpetusi, nagu Issand neile ütles: ’Kes teid kuuleb, see kuuleb mind, ja kes teid hülgab, see hülgab mind ja selle, kes mind on läkitanud.’ ”
Kuigi Irenaeus möönis, et ta ei ole hea kirjutaja, oli ta kindlalt otsustanud paljastada kõik gnostitsismi „kurjad õpetused”. Ta tsiteerib ja kommenteerib palju piiblikohti ja toob meisterlikult väiteid „lahkõpetajate” ja nende „hukutavate valeõpetuste” vastu. (2. Peetruse 2:1—3) Ilmselt oli Irenaeusel raske oma teost rahuldavasse vormi panna. Mispärast? Seepärast, et ta oli kogunud hiigelhulgal materjali.
Irenaeuse paljastav teos sündis ilmselt alles pärast põhjalikku uurimist ja nõudis palju vaeva. Tema üksikasjalikud põhjendused annavad palju teavet gnostitsismi allikatest ja esinemisvormidest. Irenaeuse kirjutised on samuti väärtuslik register vähemalt mõningatest Pühakirjale vastavatest vaadetest, millest need, kes väitsid olevat Jumala Sõna eest võitlejad, m.a.j. teise sajandi lõpul ikka veel kinni pidasid.
Irenaeus kinnitab korduvalt oma usku „ainsasse Jumalasse, Kõikväelisse Isasse, kes tegi taeva, maa, mered ja kõik, mis neis on, ning ainsasse Kristus Jeesusesse, Jumala Pojasse, kes sai lihaks meie päästeks”. Nendest faktidest gnostikud taganesid!
Rääkides gnostikute doketismi (õpetus, et Kristus ei tulnud kunagi inimesena) vastu, kirjutas Irenaeus: „Kristus pidi olema meiesugune inimene, et ta saaks vabaks osta meid langemisest ja teha meid täiuslikuks. Samuti nagu patt ja surm tulid maailma inimese läbi, võidakse need õigusepäraselt ja meie kasuks pühkida ära vaid inimese läbi; muidugi mitte kellegi sellise läbi, kes oleks ainult Aadama järeltulija ja vajaks ka ise vabaksostmist, vaid teise Aadama läbi, kes on meie inimsoo üleloomulikult sündinud uus esiisa.” (1. Korintlastele 15:45) Teiselt poolt olid gnostikud dualistid, kes uskusid, et kõik vaimne on hea, aga kõik aineline ja liha on kuri. Järelikult nad hülgasid inimese Jeesus Kristuse.
Arutledes, et kõik liha on kuri, hülgasid gnostikud ka abielu ja järglaste ilmaletoomise, väites, et Saatan algatas selle. Nad isegi omistasid Eedeni maole jumaliku tarkuse! See seisukoht viis äärmuslike eluviisideni, kas siis asketismi või lihahimude rahuldamiseni. Väites, et pääste tuleb ainult müstilise gnostitsismi ehk enesetunnetuse kaudu, ei jätnud nad kohta Jumala Sõna tõele.
Vastupidiselt sellele sisaldasid Irenaeuse tõendused usku Millenniumi ja näitasid teatud arusaamist tulevase rahuküllase elu väljavaatest maa peal. Ta püüdis ühendada tema ajal kasvavaid riidlevaid gruppe, käsitledes Jumala võimsat Sõna. Ja teda mäletataksegi tema selge mõtlemise, hea arusaamise ja terve otsustusvõime poolest.
Kuigi mõned omistavad Irenaeusele (kes suri umbes aastal 200 m.a.j.) kristliku usu tõeliste õpetuste edendamise au, tuleb meeles pidada, et tema ajal oli muutuste ja ennustatud ärataganemise aeg. Mõnikord on tema tõestused ebaselged ja isegi vasturääkivad. Sellele vaatamata hindame kõrgelt meeste tunnistusi, kes inimeste traditsioonide asemel inspiratsiooni all kirjapandud Jumala Sõna kasuks julgesti rääkisid.