Me vajame uut maailma

PEATU hetkeks ja vaatle olukordi, mis sind ümbritsevad. Kas sulle meeldib see, mida näed?

Võib-olla sinul isiklikult on kaunis kodu meeldivas, hästihoitud rajoonis. Sul võib olla ka tasuv meeldiv töö. Lisaks võid sa oma omastega nautida võrdlemisi head tervist. Kokkuvõttes võid sa tunda end suhteliselt turvaliselt ja õnnelikult.

Kuid mõtle oma lähiümbrusele, selle maa, kus sa elad, teistele osadele, teistele maadele. Vaatle kogu maailma. Kas see pilt, mida sa näed, on kaunis? Kas tõesti valitseb kõikjal rahulolu, rahu ja heaolu?

Vastavalt mõnedele selle sajandi alguse ennustustele peaks teadus olema nüüdseks välja juurinud kõik põhilised haigused, varustanud kõiki küllusliku toiduga, tasakaalustanud ja parandanud elukeskkonna ning juhatanud sisse rahuajastu. Kuid mis on tegelikult toimunud?

Ei ole vaja palju uurida, nägemaks, et rahu on meie planeedilt kadunud. „Piibli aegadest alates on inimesi manitsetud mõõku sahkadeks taguma,” kirjutab Michael Renner väljaandes State of the World 1990. „Kunagi varem pole see nõuanne kohasem olnud. Lakkamatu sõjalise võimsuse taotlemine on viinud inimkonna lõpliku hävingu äärele.”

Rohkesti on teadaandeid sisetülidest ja sõdadest, mis laastavad paljusid maid üle maakera. Vastavalt ühele allikale peeti 1988. aastal ikka veel 22 sõda.a Kui palju on nendes sõdades hukkunuid? „Aastal 1988 tapeti kõikides peetud sõdades kokku 4645000 inimest. Seitsekümmend kuus protsenti neist tapetutest olid tsiviilisikud,” ütleb St. Louis Post-Dispatch.

Kas praegused maailma arengusuunad viitavad eesolevale rahulikule maailmale? „Öeldakse, et külm sõda on nõrgenemas ja see on asendumas rahuga. Kuid vaadelgem asja veelkord,” ütleb USA California ajalehe San Jose Mercury News artikkel. „Kolmandas maailmas raevutseb sõda ja selle lahendamiseks on vähe lootust. Need on maailma varjatud sõjad. Enamasti on need konfliktid, mis seavad valitsused omaenda rahva vastu: verised sisetülid maa, religiooni, etniliste ja suguharuliste erinevuste, poliitilise võimu, isegi narkootikumide pärast. . . . Aafrika lõunatipust Kagu-Aasiani on sõda sundinud miljoneid inimesi oma kodudest põgenema. Ei külvata vilja, rünnatakse tervishoiuasutusi, hävitatakse kariloomi, vanemaid tapetakse julmalt nende laste silme all, 10-aastased poisid tehakse koormakandjateks ja seejärel sõduriteks, vägistatakse noori tüdrukuid. Sellistesse enamasti unustusse jäänud maadesse on sõda jätnud maha varemed ja sotsiaalse segaduse, millest need ühiskonnad võib-olla kunagi täielikult üle ei saa. . . . Uurimus näitab, et 1980-ndad aastad on näinud rohkem sõdu kui ükski teine aastakümme ajaloo jooksul.”

Paljud neist, kellel õnnestub põgeneda arenenud maadesse, leiavad, et otsitud rahulootused hävitab vägivaldse kuritegevuse oht. „Läbi 1980-ndate aastate on [Ühendriikides] kuritegevus pealetungi jätkanud, hoolimata ennustustest, et see taandub,” teatab U.S.News & World Report. „Tüüpilisel aastal toimub 8,1 miljonit rasket kuritegu, nagu mõrvad, vägistamised ja röövimised. . . . Kõige rohkem masendab see, et verevalamine on levinud kõikjale ja muutunud ettearvamatuks. Ohvriks langemine on tavaline olukord. USA Õigusstatistika Büroo hinnangute kohaselt langeb 83 protsenti lastest, kes praegu on 12-aastased, vägivalla või vägivallakatse ohvriks, kui kuritegevuse kasv jätkub praeguses tempos. . . . Ühiskonna kurjategijate karistamine pole kindel ega ka kohene. Kogu riigis on politsei võimeline lahendama ainult ühe viiest suuremast kuriteost.” Samasugune olukord valitseb kogu maailmas. ÜRO Peaassamblee teatab „kuritegevuse suurenemisest paljudes maailma osades nii sageduse kui ka raskusastme poolest”.

Kuid isegi kui kõik sõjad, relvastus ja kuritegevus maalt otsekohe kaoksid, oleks elu ikkagi hädaohus. „Arengumaades iseloomustab sadade miljonite inimeste elu tohutu vaesus, ohjeldamatud haigused ja massiline kirjaoskamatus,” märgib Maailma Jälgimise Instituut oma aruandes State of the World 1990. „Kogu inimkond — vaesed või rikkad, sõjaliselt tugevad või nõrgad — seisab vastamisi enneolematu kõikehaarava keskkonnasaastamisega.”

Jah, õõnestatakse just neid süsteeme, mis elu ülal hoiavad ja millest kogu inimkond on sõltuv. „Maa kui tervik on halvemas olukorras [kui 1970. aastail],” kirjutab ajakirjas Discover toimetaja Paul Hoffman. „Meie maapõue maetud jäätmed saastavad keskkonda. Kasvuhooneilmingut põhjustavad gaasid soojendavad meie atmosfääri. Planeedi osoonikiht õheneb. Kõrbed laienevad ja vihmametsad kahanevad. Taime- ja loomaliigid surevad välja kiirusega 17 liiki tunnis.”

Lisa sellele tagajärjed, mis tulenevad maa ja vee jätkuvast reostamisest. Arvesta juurde maailma rahvaarvu püsiv suurenemine, mille tulemusena ehitatakse täis või kaetakse asfaldiga üha enam ja enam viljakandvat maad, suurendades sellega omakorda taime- ja loomaliikide väljasuremist. Mõtle puhta vee tagavarade pidevale kahanemisele ja happevihmade probleemile. Lisa tugevalt saastatud õhu tervistkahjustavad tagajärjed ja ohtlikest jäätmetest põhjustatud probleemid. Koos ennustavad nad inimsoole hävingut. Ükskõik, kes me oleme või kus me oleme, me vajame eksisteerimiseks õhku, toitu, vett ja tooraineid. Me vajame neid saastamatult ja piisaval hulgal. Juba praegu „olid kaheksakümnendad aastad vaestele lausa häving, kasina dieedi ja kasvava surevuse aeg,” ütleb State of the World 1990.

Kui inimsugu on nii mitmeti ohus, kas võib siis keegi eitada, et uut maailma on üliväga vaja? Kuid kas see on tegelikult võimalik? Millisest allikast selline maailm peaks tulema? Millised takistused tuleb ületada, enne kui meie planeeti saab pidada tõeliselt ohutuks ja õitsvaks planeediks? Vaadelgem seda.

[Allmärkus]

[Pildi allikaviide lk 4]

WHO foto, P. Almasy