Masada — Miks see juhtus?
„KAUA aega tagasi, mu julged kaaslased, otsustasime teenida ei roomlasi ega ka kedagi teist, vaid ainult Jumalat . . . Haarakem nüüd mõõgad, kuni meie käed on vabad . . . Ennem surgem, kui saagem oma vaenlaste orjadeks, ja lahkugem elust üheskoos vabade meestena, koos oma laste ja naistega!”
See meeleheitlik üleskutse tehti Jairi (ehk Ben Ya’iri) poja Eleasari poolt Masada kaitsjatele. See on üles tähendatud esimese sajandi ajaloolase Josephuse teoses The Jewish War. Miks juutide liider soovitas tungivalt oma kaaslastel sooritada massimõrva ja enesetappu vastandina Jumala seadusele? (2. Moosese 20:13) Ja mis veel tähtsam, kuidas teadmised nendest olukordadest aitavad sinul ellu jääda tänapäeva vägivaldses maailmas?
Masada pistodamehed
Enne juutide mässu mahasurumist aastal 66 m.a.j. paiknes Rooma garnison Masadas, mägikindluses Surnumere lähedal. Kuigi Masada asus eraldatud paigas, oli Heroodes Suur ehitanud sinna ilusa talvepalee. Ta oli ehitanud sellise veesüsteemi, et sai nautida isegi kuumi vanne. Kuid asja tegi kriitiliseks see, et Rooma valduses olid kindluses varjul suured relvatagavarad. Kui Palestiinas köeti üles tunded Rooma okupantide vastu, oli oht, et relvad langevad juudi revolutsionääride kätte. Üks selline revolutsionääride grupp oli Sikarii, mis tähendab „pistodamehed”, nagu Piibel nimetab neid, kes olid segatud mässu tõstmisse. — Apostlite teod 21:38, NW.
Aastal 66 m.a.j. vallutasid pistodamehed Masada. Nad marssisid oma äsjasaadud relvadega Jeruusalemma peale, et toetada Rooma võimu vastast mässu. Juudi revolutsionäärid lõid veriselt Rooma garnisone nii Masadas kui Jeruusalemmas ja põhjustasid sellega Rooma valitsuse viha nende kaasmaalaste vastu. Enne 66. aasta lõppu marssis Rooma kaheteistkümnes leegion Cestius Galluse juhtimisel Juudamaale ja jäi Jeruusalemma alla laagrisse. Roomlased ründasid linna igast küljest ja jõudsid niikaugele, et õõnestasid templi põhjapoolseid alusmüüre. Äkitselt tõmbas Gallus oma väesalgad tagasi ja lahkus mõistmatul põhjusel Juudamaalt. „Kui ta oleks vaid veidi kauem piiranud, oleks linn kohe langenud,” kirjutas pealtnägija Josephus.
Ent roomlased ei jätnud. Neli aastat hiljem marssis Rooma kindral Titus nelja leegioniga Jeruusalemma peale.a Sel korral hävitati kogu linn ning Juudamaal taastati Rooma raudne võim. Kõikjal, välja arvatud Masadas.
Kindlalt otsustanud purustada see viimane vastupanupesa, piirasid roomlased sisse selle kindluse koos paksu kivivalli ning kaheksa kivivallides leeriga. Lõpuks nad ehitasid mäeharjani mullast kaldtee, mille pikkus oli 200 meetrit ja mis ulatus 55 meetri kõrgusele! Selle otsa ehitasid nad torni ja paigaldasid taraani Masada müüri lõhkumiseks. Rooma armeele oli vaid aja küsimus rünnata Juudamaa viimast kindlust ja see vallutada!
Tänapäeval tõestavad Rooma laagriplatside selged piirjooned, piiramisvall ja tohutu kaldtee seda, kuidas lõppes juutide mäss. Intensiivne arheoloogiline kaevamistöö Masadas lõpetati 1965. aastal. Kommenteerides leide, märgib The New Encyclopœdia Britannica (1987): „Rooma-juudi ajaloolase Josephuse kirjeldus, senini ainus üksikasjalik allikas Masada ajaloost leiti olevat äärmiselt täpne.”
Kuidas reageerisid pistodamehed Jairi poja Eleasari enesetapukõnele, kui roomlased hakkasid müüridest läbi murdma? Josephus märgib: „Viimane kui üks hävitas oma perekonna; . . . siis, olles liisu läbi valinud kümme meest ülejäänute timukateks, viskusid nad maha oma naiste ja laste kõrvale ja, pannud oma käed nende ümber, jätsid oma kõrid neile, kel tuli täita raske ülesanne.b Viimane tappis kõhklematult nad kõik, seejärel järgnes ta teistele samal kombel, . . . ent üks vana naine koos veel ühega . . . põgenes . . . Koos naiste ja lastega oli tapetute arv üheksasada kuuskümmend.”
Miks juutide mäss lõppes nii traagiliselt? Kas sel on midagi ühist naatsaretlase Jeesuse elu ja surmaga?
[Allmärkused]
a Arheoloogid leidsid Masadast sadu münte heebreakeelsete mässu ülistavate kirjadega, nagu „Siioni vabaduse eest” ja „Püha Jeruusalemm”. Dr Yigael Yadin selgitab oma raamatus Masada: „Meie leitud seeklid esindavad kõiki mässuaastaid, aastast üks kuni harukordse viienda aastani, viimase aastani, mil seekleid vermiti, ja mis vastab aastale 70 p. Kr., kui Jeruusalemma tempel hävitati.” Vaata münti ülal.
b Strateegilisest paigast Masada ühe värava lähedusest leiti 11 savinõu tükki, millest igaühele oli kirjutatud heebreakeelne hüüdnimi. Mitmed teadlased oletasid, et need võivad olla liisud, millele Josephus viitas. Ühele neist oli kirjutatud „Ben Ya’ir”, mis tähendab „Jairuse poega”. „Liiskude leidmine Yadini poolt, kaasa arvatud üks neist Ben Jairi nimega, on Josephuse aruande imepärane kinnitus,” märkis Louis Feldman teoses Josephus and Modern Scholarship.
[Kaanepilt]
Masada. Kas tõend, et Messias oli tulnud?
[Pilt lk 4]
Juudi münt 67. aastast m.a.j. mainib „2. aastat” sõda Roomaga
[Allikaviide]
Pictorial Archive (Near Eastern History) Est.