Masada — Kas tõend, et Messias oli tulnud?

VEREVALAMINE religiooni nimel on olnud ajaloos korduv häda. Masada polnud erand, kuna selle kaitsjatel olid tugevad religioossed ajendid. Kui sa külastad väljakaevamisi Masadas, võid näha sünagoogi varemeid, kus pistodamehed kummardamiseks kogunesid, ja rituaalseid vanne, mida kasutati religioosseks puhastustoiminguks.

Samuti leiti Masadast Piibli fragmente. Sa ehk tunned huvi, milline oli pistodameestele kättesaadav Piibli sõnum, võrreldes sellega, mida meie tänapäeval loeme? Dr Yigael Yadin kirjutas esimesest taolisest avastusest oma raamatus Masada:

„Põgus vaatlus kohapeal näitas otsekohe, et siin oli tegemist fragmendiga Lauluraamatust, ja me võisime isegi peatükid kindlaks teha: need olid Laul 81 kuni Laul 85. . . . Seda oli võimalik dateerida ilma vähimagi ebakindluseta. See ei võinud pärineda hilisemast ajast kui aastast 73 p. Kr., mil Masada langes. . . . See osa Lauluraamatust nagu teisedki Piibli rullraamatud, mis me hiljem leidsime, on peaaegu identsed . . . tekstidega Piibli raamatutest, mida me tänapäeval kasutame.”

Ilmselt uskusid pistodamehed, et Heebrea Kirjade jumalik Autor õnnistab nende ülestõusu Rooma vastu. Entsüklopeedia The Universal Jewish Encyclopedia selgitab: „Rooma-vastases Suures sõjas (66.—73. m.a.j.) sai juutide fanaatiline innukus tugevdatud nende uskumusest, et Messia ajajärk oli väga lähedale jõudnud. Templi kaotus ainult suurendas mõtisklusi Messia tulemisest.”

Messia tulemine

„Juudi Messia-fanaatikud,” märgib The Encyclopedia of Religion, „toetusid oma arvestustes sageli Taanieli raamatule.” Tõsi, heebrea prohvet Taaniel ennustas „Messias-Juhi” tulemist. (Taaniel 9:25, NW) Taaniel ütles ka kahel teisel juhul, et Messias saab maailma Valitsejaks ja et Tema Kuningriik hävitab kõik vastuseisvad inimvalitsused. — Taaniel 2:44; 7:13, 14.

Esimese sajandi juudi revolutsionäärid tundsid, et aeg nende prohvetlike nägemuste täitumiseks oli kätte jõudnud. „Mis neid veelgi enam sõjale õhutas,” märgib Josephus, „oli [uskumus], et keegi nende maalt saab sel ajal maailma valitsejaks.” Ent Taaniel ennustas, et Messias-Juht peab kõigepealt ’kaotatama’ ja pärast tema surma hävitatakse ’ühe vürsti rahva tulemisega’ Jeruusalemm ja selle tempel. — Taaniel 9:25, 26.

Juutide vaated paganate valitsusele

Esimesel sajandil oli Juudamaa jaotatud väheste rikaste ning paljude vaeste vahel. Mõned rikkad juudid, peamiselt saduseride ja variseride seast hindasid kõrgelt võimu, mis neil Rooma lubamisel maal oli, ja nad põlgasid lihtrahvast. Nii olid nad vastu igale revolutsioonilisele mõttele, seistes selle asemel Roomaga rahulike suhete eest. — Luuka 16:14; 19:45, 46; Johannese 2:14; 7:47—49; 11:47, 48.

Teiselt poolt kannatasid tavalised juudamaalased Rooma maksukoorma ja oma rõhuvate kaasmaalaste all. Nad ei leidnud lohutust niinimetatud Pax Romanast (Rooma rahust) ning soovisid muudatust. See huvide kokkupõrkumine viis kohutava sisemise võitluseni. „Üks grupp pooldas ülemvõimu,” kirjutas Josephus, „teine vägivalda ja rikaste röövimist.”

Pistodamehed näiteks rüüstasid ja tapsid kaasjuute ning õigustasid selliseid terroriakte kui karistust juutidele, kes eeldatavasti tegid Roomaga koostööd. Rabi Johanan ben Torta teisest sajandist andis põhjenduse õnnetusele, mis juhtus esimese sajandi juutidele: „Nad himustasid raha ja vihkasid üksteist.”

Pole ime, et need juudid, kes tõesti olid jumalakartlikud, igatsesid Messia ilmumist, kes nende lootuste alusel kukutaks Rooma valitsuse ja rajaks Jumala õiguse Kuningriigi. Ent ebaausad mehed kasutasid sellised lootused ära.

Vale-Messiad

Umbes 33. aastal m.a.j. meenutas juudi juht Gamaaliel Jeruusalemma kaasvalitsejatele: „Mitte ammu tagasi . . . astus üles galilealane Juudas rahvalugemise päevil ja ahvatles rahva enese järele; ka tema sai hukka ja kõik, kes heitsid tema nõusse, hajutati.” — Apostlite teod 5:36, 37.

„Rahvalugemine”, mille tulemusel Juudas üles astus, organiseeriti 6. aastal m.a.j. eesmärgiga suurendada Rooma makse. Josephus räägib meile, et Juudas kuulutas, et juudid „on argpüksid, kui nad alistuvad Rooma maksude maksmisele”. Nimi Juudas tuleneb nimest Juuda, osutades, et ta kuulub suguharru, kellest oodati Messiat. (1. Moosese 49:10) „Tema tuline kõneosavus ja ta õpetuste populaarsus tõmbas suurt hulka järgnema ta eeskujule, paljud vaatlesid teda kui Messiat,” märgib McClintocki ja Strongi Cyclopœdia.

Pane tähele, et Apostlite teod 5:37 teatab, et selle Juuda kaaslased ei hukkunud koos temaga. Tema liikumine juudi õpetlase Gaalya Cornfeldi järgi „ajas sügavaid juuri ja tekitas lootusi Messiale”. Tõepoolest põlvnesid kaks pistodameeste juhti, Menahem ja Eleasar, sellest galilealasest Juudast. Juudi mässu algul 66. aastal m.a.j. relvastas Menahem oma järgijaid relvadega, mis olid pärit Masadast. Seejärel „pöördus ta nagu kuningas Jeruusalemma” ja „sai revolutsiooni juhiks”. „On peaaegu kindel,” lisab Encyclopaedia Judaica, „et Juuda [poeg] Menahem arvati olevat Messia.”

Ometi sel samal aastal mõrvati Menahem juutide konkureeriva revolutsiooniliikumise liikmete poolt. Tema järgijad põgenesid tagasi Masadasse, kus Eleasar võttis nende pistodameeste juhtimise enda peale kuni aastani 73 m.a.j. Eleasari enesetapukõnes kajasid tema esiisa Juuda eksiõpetused: „Kaua aega tagasi, mu julged kaaslased, otsustasime teenida ei roomlasi ega ka kedagi teist, vaid ainult Jumalat.”

Juudamaa kristlaste neutraalsus

Enne juutide mässu 66. aastal olid Juudamaal rajatud kristlaste kogudused, kaasa arvatud muidugi Jeruusalemma kogudus. (Apostlite teod 9:31) Need moodustati juutidest, kes uskusid, et Jeesus Naatsaretist oli Messias, kelle surm ja ülestõusmine oli ette ennustatud. (Apostlite teod 2:22—36) Juudi kristlased levitasid innukalt oma usku, samal ajal rahumeelselt oodates Messia kui maailma valitseja teist tulekut. Jeesus oli öelnud, et ta tuleb tagasi „pika aja pärast”. — Matteuse 25:19, 31; 28:19, 20; Apostlite teod 1:8—11.

Aga kui 66. aastal puhkes juudi mäss, siis mis kaitses neid Juudamaa kristlasi saamast kaasa haaratud selle algsest edukusest? Nad pidasid kindlasti meeles oma Isanda hoiatust: „Kõik, kes mõõga tõmbavad, saavad mõõga läbi hukka!” (Matteuse 26:52) Samuti andis Jeesus neile tasakaaluka seisukoha valitseva mittejuudi võimu suhtes. „Andke keisrile, mis kuulub keisrile,” ütles ta, „ja Jumalale, mis kuulub Jumalale!” (Markuse 12:17) Pealegi oli Jeesus ennustanud, et tulevad need, kes nimetavad end Messiaks, öeldes: „Mina olen see! ja: aeg on lähenenud!” ent ta hoiatas: „Ärge minge nende järele!” — Luuka 21:8.

Jeesus ennustas ette isegi juutide mässu lõpptulemuse, öeldes: „Kui te näete Jeruusalemma olevat sõjaväe poolt ümber piiratud, siis tundke, et ta hävitus on ligidal! Siis põgenegu need, kes on Juudamaal, mägedele ja need, kes on linnas, mingu välja, ja kes on maal, ärgu mingu linna. . . . sest suur häda on maa peal ja viha selle rahva vastu! Ja nad langevad mõõgatera läbi ja nad viiakse vangi kõigi rahvaste sekka.” — Luuka 21:20—24.

Kohutav hävituslaine, mis järgnes juutide mässule, oli Jeesuse prohvetiennustuse dramaatiline täitumine! Ent Juudamaa kristlased, kes sõnakuulelikult ’põgenesid mägedele’, pääsesid. „Enne Jeruusalemma piiramist Tituse poolt [70. aastal m.a.j.],” märgib Encyclopaedia Judaica, „läks selles olnud kristlik kogudus Pellasse.” Huvitav, et Pella oli põhjapool kulgeva mäeaheliku eelmäestikus, teiselpool Jordani jõge, olles Juudamaast Jordani oruga täielikult eraldatud. „Seda pääsemist oleks raske seletada, kui [Jeesuse] prohvetiennustus oleks pärast seda sündmust kirjutatud,” nendib G. A. Williamson oma sissejuhatuses raamatule Josephus — The Jewish War.

Tõepoolest, Juudamaa kristlaste edukas pääsemine on võimas tõend, et nad olid tõelise Messia järgijad. Siit tõusevad olulised küsimused. Mis oli Messia esimese tulemise eesmärk? Ja millise hoiatuse annab juutide hukatuslik mäss meile tänapäeval, eriti sellele osale inimkonnast, keda nimetatakse „kristlasteks”? Neid küsimusi käsitletakse edasiselt selles ajakirjas.