Arvestades heaolumaale kolimise kulu
ARENGUMAADES asuvates konsulaatides võib kõikjal kohata sellist tuttavat vaatepilti: ooteruum, mis on pungil täis inimesi, kes närviliselt jutulepääsemist ootavad. Selle lühikese, kuid tähtsa vestluse põhjal otsustatakse, kas nad saavad viisa mõnesse Lääne tööstusmaasse. Paljud usuvad, et see on nende pilet majanduslikku heaollu. „Olen neli aastat kõvasti tööd teinud, kuid pole suutnud endale isegi raadiot osta,” kaebas Lääne-Aafrika noormees. „Kui oleksin Inglismaal või Ühendriikides, oleks mul praegu auto ja oma elupaik.”
Pole raske mõista, miks vaestes riikides paljudel taolised mõtted peas mõlguvad. Neil on rakse leida tööd ja palk on väike. Inflatsioon sööb säästud. Korterid on raskesti kättesaadavad ja ülerahvastatud. Inimesed kannavad riideid, mida jõukamate maade inimesed on ära visanud. Paljud tunnevad end majandusliku mülka lõksus olevat.
Aga kuidas küll heaolu Lääs kutsub! Noormees Sierra Leonest ütleb: „Mõned, kes on välismaal käinud ja tagasi tulnud, julgustavad meid minema ja ise tööstusmaid nägema. Nad ütlevad, et tuleb kõvasti tööd teha, kuid selle eest saab head raha, nii et võid end kindlustada ja saada isegi luksusesemeid, nagu auto. Ning kui umbes kahe tuhande dollariga tagasi tulla, võib äri alustada ja abielluda.”
Pole üllatav, et mõned Jumala sulased arutlevad samamoodi. Üks Aafrika õde ütles: „Meie, kes me Jumala organisatsioonis oleme noored, kuuleme jutte sellest, kui hästi läheb neil, kes on välismaale läinud. Mõnikord ma küsingi endalt: ’Kuidas on lugu minuga? Miks mina pean siin kannatama? Kas ma peaksin minema või peaksin jääma?’ ”
Ka sina, kui sa vaesel maal elad, võid samamoodi püüda selgusele jõuda, kas ümberasumine võiks su elatustaset parandada. Ent välismaale immigreerumine on ränk ettevõtmine, kulukas ja tõsine samm. See võib tähendada uue keele õppimist, uute tööoskuste omandamist, uue kultuuriga kohanemist, eelarvamuste talumist, mida paljud võõramaalaste suhtes väljendavad, ja täiesti uue elustiili tundmaõppimist. Kuid paljud kristlased on edukalt hakkama saanud ja osutunud oma uue kodumaa kogudustele tõelisteks õnnistusteks, teenides eeskujulike kuulutajate, pioneeride, vanemate ja teenistusabilistena.
Kuid mitte kõigiga pole nii hästi läinud. Mõnede jaoks on emigreerumise pinged ja raskused kaasa toonud vaimse kokkuvarisemise. Ilmselt ei tohi sellist käiku ilma tõsise, palvemeelse järelemõtlemiseta teha. Õpetussõnad 3:5, 6 annab Piibel nõu: „Looda Jehoova peale kõigest südamest ja ära toetu omaenese mõistusele! Õpi teda tundma kõigil oma teedel, siis ta teeb su teerajad tasaseks!” Jah, sa tahad olla kindel, et tegutsed kooskõlas Jehoova tahtega. (Jakoobuse 4:13—15) Ja Jeesus andis praktilist nõu, et sul aidata seda teha, kutsudes kuulajaid üles ’kulu arvama’. (Luuka 14:28) See hõlmab enamat kui rahalist kalkulatsiooni. See tähendab kõigi võimalike emigreerumisega kaasnevate vaimsete kulude arvessevõtmist.
Välismaal elamise reaalsused
Enne, kui kuhugi ümber asud, peab sul olema hea, tõetruu pilt sellest, mida sa ootad. Kui võimalik, tee eelnev külastus ja vaata ise, millised on tingimused. Muidu pead sa toetuma teiste käest kuuldud informatsioonile. Piibel hoiatab: „Lihtsameelne usub igat sõna, aga taipaja paneb tähele oma samme!” — Õpetussõnad 14:15.
Mõned on kogu informatsiooni läänemaade elust ammutanud filmidest ja televiisorist. Seega nad usuvad, et seal on igaüks rikas, sõidab uue autoga ja elab luksusmajas. Kuid reaalsus on täiesti teistsugune. Paljudes heaolumaades on murettekitavalt kõrge vaesuse, kodutuse ja töötuse tase. Ja paljud kõige vaesematest elanikest on värsked immigrandid. Ühel vaesel maal asuva USA saatkonna konsulaarametnik selgitab: „Inimesed lihtsalt ei mõista, kui raske on end Ameerikas sisse seada. Mõned kirjutavad koju kirju, teatades, kui hästi nad hakkama saavad — kuidas nad on kaks autot ja maja ostnud —, kuid tegelikult nad võitlevad raskustega.”
Sarnane olukord on kõikjal. Hr Sahr Sorie on Lääne-Aafrika õpetaja, kes on elanud ja õppinud Londonis. Ta kommenteerib: „Pole kerge Aafrikast lahkuda ja Inglismaale elama asuda. Hiigelhulk immigrante elab väga vaeselt. Nende nägudel näed sa murekurde. Mõnedel on raskusi 20 penni kokkukraapimisega telefonikõne jaoks. Sageli on nad koos paljude teistega ainukeses toas, kus soojenduseks vaid väike kütteseade. Nad võivad saada ainult odavat tööd ja isegi siis ei jätku neil raha igapäevasteks väljaminekuteks. Need, kes lahkuvad Aafrikast, et pääseda vaesusest, leiavad endid sageli Euroopa suurlinnade agulites veel viletsamas olukorras.”
Rahalised raskused, mis kaasnevad uuel maal sisseelamisega, võivad kergesti inimese vaimsuse lämmatada. (Matteuse 13:22) On tõsi, et Piibel kiidab heaks raske töö. (Õpetussõnad 10:4; 13:4) Kuid paljud, kes lähevad välismaale, on sunnitud võtma kaks või kolm töökohta, et saavutada rahalised eesmärgid või lihtsalt ots-otsaga kokku tulla. Jumala kummardamise jätkamiseks jääb napilt või üldsegi mitte aega. Jäävad hooletusse kristlikud koosolekud, piibliuurimine ja teistele Piibli tõe jagamine. Traagiliselt osutuvad õigeks Jeesus Kristuse sõnad: „Te ei või teenida Jumalat ja mammonat!” — Matteuse 6:24.
Moraalne surve
Sa peaksid arvestama ka oma tulevase uue maa moraalse kliimaga. Piibel jutustab, et Lott valis elupaigaks Jordani jõe piirkonna. Materiaalsest küljest vaadatuna tundus otsus tark, sest „piirkond oli kõikjal veerikas . . . otsekui Jehoova rohuaed”. (1. Moosese 13:10) Kuid Loti uued naabrid olid „väga pahad ja patused Jehoova ees” — seksuaalselt loomuvastaste tegudega! (1. Moosese 13:13) Tagajärjeks oli, et „see õige vaevas päevast päeva oma vaga hinge, nähes ja kuuldes ülekohtusi tegusid”. — 2. Peetruse 2:8.
Täpselt samuti võid sina koos perekonnaga sattuda Läänes moraalse surve ja ahvatluste alla, mis on intensiivsemad kui sinu kodumaal. Lisaks pole ehk vanemad inimesed nii austatud kui kodumaal. Ehk ei ergutata lugupidamisele vanemate vastu. Naabrid võivad vähe üksteise vastu huvi tunda. Kuidas võivad taolised raskused sulle ja su perekonnale mõjuda? Sellele peaks palvemeeles mõtlema.
Vanemate eemalolek
Mõned vanemad on otsustanud oma perekonna maha jätta ja üksi välismaale reisida. Nende plaaniks on, kui nad asjad korda on saanud, perekonnale järele tulla või suurte rahadega koju tagasi pöörduda. Kas selline asjade korraldamine on tark?
Pühakiri kohustab vanemaid hoolitsema oma perekonna materiaalsete vajaduste eest ja mõnedel erijuhtudel ei jää vanemal ehk muud valikut, kui selle kohustuse tõttu välismaal töötada. (1. Timoteosele 5:8) Kuid samuti on vanemail kohustus hoolitseda oma perekonna vaimsete vajaduste eest. Jumala Sõna ütleb: „Teie, isad, ärge ärritage oma lapsi vihale, vaid kasvatage neid karistuses ja Issanda manitsuses.” — Efeslastele 6:4.
Kas suudab isa seda efektiivselt teha, kui ta on mõnikord kuid või aastaid perekonnast eemal. Paistab, et mitte. Niisiis sa pead mõtlema, kas mingi saavutatud materiaalne eelis korvab tagajärgi, mida toob lastele kaasa su äraolek. Sealjuures leiavad immigrandid tihti, et „rikkust” polegi nii kerge leida, nagu nad seda arvasid. Kui immigrant ei suuda perekonna tulekut kinni maksta, võib lahusolek venida aastatepikkuseks. See omakorda loob tõelise moraalse ohu. (Võrdle 1. Korintlastele 7:1—5.) On kurb öelda, et sellistes kannatust proovile panevates oludes on mõned seksuaalsesse ebamoraalsusesse langenud.
Jumala hoole usaldamine
Ajal, mil majanduslikud tingimused halvenevad, on hea meeles pidada, et Jumala sulased ei peaks kartma, et neid maha jäetakse. Jeesus ütles: „Ärge siis olge mures, küsides, mida me sööme? või mida me joome? või millega me riietume? Sest kõike seda taotlevad paganad. Teie taevane Isa teab ju, et te seda kõike vajate. Ent otsige esiti Jumala riiki ja tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi!” — Matteuse 6:31—33.
Kuulutades agaralt head sõnumit, teenivad tänapäeva Jehoova tunnistajad Jumala Kuningriigi huve. (Matteuse 24:14; 28:19, 20) Paljudes vaestes maades on Kuningriigi kuulutajatest suur puudus. Eriti on seal vajadus küpsete vanemate ja teenistusabiliste järele. Selle asemel, et minna majanduslikult õitsvale maale, kus tarve pole nii suur, on paljud otsustanud jääda oma kodumaale. Kuidas on mõnedel neist läinud?
Lääneaafriklane Alethia, kes on oma kodumaal 30 aastat täisaegses teenistuses olnud, ütleb: „Mulle avanes võimalus elada välismaal. Põhjuseks, miks ma seda ei teinud, oli, et armastan olla koos oma rahva ja sugulastega. Tunnen rõõmu, et saan neil aidata õppida tundma tõde, nii et saame koos Jehoovat teenida. Siiajäämisega pole ma mitte midagi kaotanud, ja ma ei kahetse midagi.”
Ka Winifred elab ühes Aafrika riigis. Materiaalse elu standardit peetakse seal üheks maailma madalamaks. Kuid peale 42-aastast täisaegset pioneerteenistust ta ütleb: „Pole alati kerge majanduslikult toime tulla. Saatan püüab asja raskeks teha, kuid Jehoova on minu eest alati hoolitsenud ja mu vajadusi silmas pidanud.”
Vanal ajal oli Aabraham „täiesti julge selles, et Jumal on vägev tegema, mis ta on tõotanud”. (Roomlastele 4:21) Kas sina oled samamoodi veendunud, et Jehoova on võimeline oma tõotust täitma ja sinu eest hoolitsema, kui sa Kuningriigi huvid oma elus esikohale sead? Kas sa nõustud laulikuga, kes kirjutas: „Käsuõpetus [Jumala] huultelt on mulle kallim kui tuhanded kulda ja hõbedat!”? (Laul 119:72) Või ehk on sul vajadus täielikumalt rakendada apostel Pauluse nõuannet? Ta kirjutas 1. Timoteosele 6:8: „Kui meil on peatoidust ja ihukatet, siis olgem sellega rahul.” Võib-olla oleks tark mitte uut ümbruskonda otsida, vaid teha parim praeguses?
Paljude maade majanduslik olukord võib kristlastele teravaid raskusi tuua. Seetõttu pole teistel põhjust olla kriitilised, kui perekond, kaalunud kõiki tegureid, otsustab emigreeruda. (Galaatlastele 6:5) Kohalejääjad peaksid jätkuvalt paluma Jehoova abi, et ajal, mil nad rõõmustavad vaimsete õnnistuste üle, mis neile Jumalalt tulevad, vastu pidada raskustele, mida see süsteem endaga kaasa toob. Pea meeles, varsti, Jumala Kuningriigis, on selle maailma ülekohus ja ebaõiglus kaotatud. Siis on, nii nagu laulik kirjutas: „Sina [Jehoova] avad oma käe ja täidad kõik, mis elab, hea meelega!” — Laul 145:16.