’Kodakondsete eest hoolitsemine’ — raskustega toimetulek arengumaades

„AGA kui keegi enese omaste ja iseäranis kodakondsete eest ei kanna hoolt, see on usu ära salanud ja on pahem kui uskmatu.” Nii ütles apostel Paulus (1. Timoteosele 5:8). Ajal, mil pere eest hoolitsemine on rikastes maades üha raskemaks muutunud, esitab see arengumaades tihti veel suuremaid väljakutseid.

Näiteks Aafrikas on majanduslikud raskused üsna tavaliseks nähtuseks, mitte aga erandlikuks olukorraks. Töökohti on vähe, ja kui neid ongi, peavad ehk mees ja naine mõlemad ainuüksi hädavajalike asjade hankimiseks tööl käima. Perekonnapeadel tuleb ehk sõita kaugele, et leida tööd, lahkudes oma abikaasa ja laste juurest kuudeks — või isegi aastateks. Ka küllaldast elamispinda võib olla raske leida. Paljud Aafrika pered on suured; seega jäävad elukohad kitsaks ning seal puuduvad peamisedki olmemugavused. Tihtipeale on elamistingimused ebatervislikud.

Lisaks võivad kohalikud kombed, vanad traditsioonid ja laialtlevinud seisukohad olla vastuolus Jumala Sõna Piibli vaimuga. Mõtiskle mõningate üldiste arusaamade üle, mis puudutavad abielu ja lapsi. Mõned perekonnapead arvavad, et nad on kohustatud maksma vaid üüri ning kohustuslikku õppemaksu. Kuid vastutus hankida selliseid vajalikke asju nagu toit ja riided on jäetud naise, ja vahel isegi vanemate laste õlgadele.

Peale selle on mõningatel abielumeestel arvamus, et „minu raha on minu raha, aga sinu raha kuulub ka minule”. Elatist teenivates naistes tekitab see tihti meelepaha. Üks Tansaania naine kaebas: „Selle asemel et kasutada raha meie või laste jaoks, raiskab ta seda joomise peale. Meiegi teeme tööd, ehk isegi rohkem kui tema, kuid tema võtab kogu raha endale ja ütleb, et see on tema oma — et tema on selle teeninud.”

Kristlased peavad aga Jumala Sõna tähtsamaks kui kohalikku kultuuri või laialtlevinud arvamusi. Piibel annab abistavat juhatust selle kohta, kuidas pere eest hoolitseda. Näiteks ütleb Piibel, et „lapsed pole kohustatud koguma varandust vanemaile, vaid vanemad lastele” (2. Korintlastele 12:14). Jumalakartlikud mehed, kes on võimelised töötama, ei jäta seega laiskuse tõttu perele toidu ja riiete hankimist oma naise või vanemate laste ülesandeks; see vastutus lasub otseselt perekonnapea õlgadel (1. Korintlastele 11:3).

On tõsi, et mehe sissetulekust ei piisa ehk tema pere kõikide vajaduste rahuldamiseks. Aga kui ka tema naine käib tööl, ei ole kristlik mees sellepärast nördinud. Pigem peab ta temast kui „kaaslasest” lugu (Malakia 2:14, Suur Piibel). Seega ei võta ta südametult oma naise suure vaevaga teenitud raha endale ega pilla seda, hoolimata niiviisi naise tunnetest. Vastupidiselt sellele ’peavad nad nõu’ oma naisega ning otsustavad, kuidas oma tagavara kõige paremini kasutada, pidades silmas kogu perekonna huve (Õpetussõnad 13:10, NW). Seal, kus võimalik, mees isegi annab oma naisele teataval määral majanduslikku vabadust, nagu seda oli ka „tublil naisel” Piibli aegadel (Õpetussõnad 31:10, 11, 16). Piibli nõuannete järgimine neis asjades aitab kaasa perekonna õnnele ja rahulolule.

Tööpuudusega silmitsi seistes

Mõtle tööpuuduse probleemile. Kuna töökohti on vähe ja palgad madalad, on Aafrikas paljud perekonnapead tööd kaugemalt otsinud — kaevandustest, vabrikutest, farmidest või istandustest. Kui kristlik mees sellises olukorras oleks, võib vabalt juhtuda, et ta tunneb end kaaskummardajatest eraldatuna ning halva mõju eest kaitsetuna (Õpetussõnad 18:1; 1. Korintlastele 15:33). Kuigi tema pere võib anda oma parima, et selles olukorras toime tulla, kannataksid nad tõenäoliselt ikkagi selle tõttu, et kodus pole isa, kes vaimsetes asjades juhtimise enda peale võtaks või kes emotsionaalset tuge annaks. Irooniline küll, kuid mehe pikk äraolek võib põhjustada just seda, mida see eelduste kohaselt oleks pidanud ära hoidma — majanduslikke raskusi.

Üks ema ütleb: „Mu mees läks kulda kaevama. Ta kavatses ühe või äärmisel juhul kahe kuu pärast tagasi olla. Kuid sellest sai aasta! Jäin üksi kuue lapse eest hoolitsema. Siis oli vaja üüri maksta. Kuna mu tervis oli halb, pidin maksma haiglaarveid. Vajasime riideid ja igaks päevaks toitu. Mul polnud töökohta. See oli raske. Kõige raskem oli laste eest vaimselt hoolitseda — viia läbi perekondlikku uurimist, käia koosolekutel ja kuulutustööl. Jehoova abiga saime siiski kuidagimoodi hakkama.”

Isegi mõningad emad on tundnud, et peavad lahkuma oma pere juurest pikaks ajaks, et teha tööd. Mõned teenivad elatist rändkaubitsejatena ning on harva kodus. Seega on suuremad lapsed sunnitud vanemate rolli enda peale võtma ning kandma hoolt söögi, majapidamistööde eest ja isegi nooremaid vendasid-õdesid distsiplineerima. Selle tõttu kannatab ka vaimsete asjadega tegelemine. Jah, perel võib olla tohutult suuri raskusi!

Muidugi kui majanduslik olukord on raske, pole ehk vanemal muud võimalust oma pere eest hoolitsemiseks kui otsida tööd kaugemalt. Piibli aegadel tuli nähtavasti ka Jaakobi poegadel oma pere juurest lahkuda, et Egiptusest toiduvarusid hankida (1. Moosese 42:1—5). Niisiis, kui tänapäeval samasugused olukorrad tekivad, peavad perekonnapead kaaluma, kas ükskõik missugune materiaalne kasu, mida võib tuua kaugel töötamine, korvab pikast lahusolekust tingitud vaimse ja emotsionaalse kahju. Paljud pered eelistavad pigem majanduslike raskuste pärast kannatada kui liiga pikka aega perest lahus olla. Neil on meeles Pauluse sõnad, mis on kirjas tekstis 1. Timoteosele 6:8: „Kui meil on peatoidust ja ihukatet, siis olgem sellega rahul.” (Võrdle Õpetussõnad 15:17.)

Tihti on ka muid võimalusi kui ära sõita. Olles algatusvõimelised ja leidlikud, on mõningad leiutanud endale töökohti, osutades kasulikke teenuseid.a (Võrdle Õpetussõnad 31:24.) Või on nad siis vastu võtnud tähtsusetu töö, mida peetakse alandavaks (Efeslastele 4:28). Apostel Paulus tegi ise ’vaeva ja rängeldamisega ööd ja päevad tööd’, et ta teistele majanduslikuks koormaks ei oleks (2. Tessalooniklastele 3:8). Ka tänapäeval saavad kristlikud mehed seda eeskuju järgida.

Raskused, mis on seotud kooliharidusega

Teine probleem puudutab kooliharidust. Mõningates kõrvalistes kohtades on vanematel kombeks oma lapsi pikemaks ajaks sugulaste juurde elama saata, et neil oleks võimalik piisavat kooliharidust saada. Sellistel lastel, kes on oma vanematest lahus, on tihti raskusi koosolekutel käimisega ja põlluteenistuses osalemisega. Jäädes ilma vajalikust distsiplineerimisest, langevad nad kergesti halva seltskonna ohvriks. Seetõttu on üsna paljud kristlikult eluteelt lahkunud.

Pole kahtlustki, et ilmalikul haridusel on omad hüved. Kuid Piibel asetab suurema rõhu vaimsele haridusele ja Jumal andis vanematele vastutuse sellist õpetust jagada (5. Moosese 11:18, 19; Õpetussõnad 3:13, 14). Lapse pikemaks ajaks kodunt eemale saatmine õõnestaks tõenäoliselt vanemate pingutusi kasvatada teda „Jehoova distsipliinis ja vaimses suunamises” (Efeslastele 6:4, NW).b

Kui kohalikud tingimused ei võimalda saada piisavalt haridust, pole vanematel ehk muud võimalust kui teha seda, mida ise suudavad, et õpetada oma lastele põhioskusi. Abi saab ka meie „Suurelt Õpetajalt” Jehoovalt (Jesaja 30:20, NW). Jehoova tunnistajate kohalikud kogudused pakuvad mitmeid haridusprogramme. Paljud kogudused viivad läbi kirjaoskuskursusi. Abi saab ka Teokraatlikust Teenistuskoolist, mis võib parandada lapse oskust lugeda ja end selgelt väljendada.

Tasakaalukas vaade sünnitamisele

Laste eest hoolitsemine võib eriti raske olla siis, kui neid on palju. Aafriklastest vanemad ütlevad tihti, et nad armastavad lapsi; seega muretsevad nad neid nii palju kui võimalik! Kuigi lapsi võib pidada majanduslikuks abiallikaks, ei suuda paljud vanemad piisavalt hoolitseda väga paljude laste eest.

Muidugi ütleb Piibel, et „lapsed on pärand Jehoovalt” (Laul 127:3). Pane aga tähele, et need sõnad pandi kirja ajal, mil Iisraelis olid soodsad olukorrad. Hiljem, karmil nälja- ning sõjaajal muutus sünnitamine katsumusterohkeks (Nutulaulud 2:11, 20; 4:10). Pidades silmas raskeid olukordi, mis valitsevad paljudes arengumaades, peaksid vastutustundelised kristlased tõsiselt mõtlema, kui palju lapsi nad tegelikult toita, riietada, majutada ja koolitada suudavad. Mõeldes kulude üle, otsustavad paljud abielupaarid, et on parem traditsioone mitte järgida ning piirata oma laste arvu.c (Võrdle Luuka 14:28.)

Kahtlemata on praegu „kriitilised ajad, millega on raske toime tulla” (2. Timoteosele 3:1—5, NW). Ajal, mil see asjadesüsteem tormab oma kindla lõpu poole, suurenevad kindlasti raskused, mis lasuvad arengumaade peredel. Ometi pidades täpselt kinni Jumala Sõna põhimõtetest, võib perekonnapeadel õnnestuda nii pere füüsiliste kui ka vaimsete vajaduste eest hoolitsemine, sest Jehoova on tõotanud neile, kes teda lojaalselt teenivad: „Ma ei hülga sind ega jäta sind maha!” (Heebrealastele 13:5). Jah, isegi vaestes maades võivad kristlased edukalt toime tulla raskustega, mis on seotud pere eest hoolitsemisega.

[Allmärkused]