„Ta pöörleb siiski!”
„PIIBEL õpetab, kuidas minna taevasse, aga mitte kuidas taevad toimivad,” ütles 16. sajandi Itaalia teadlane ja leiutaja Galileo Galilei. Selliste uskumuste tõttu sattus ta konflikti roomakatoliku kirikuga, kes ähvardas teda piinamise ja vangistamisega. Umbes 350 aastat hiljem vaatas kirik uuesti läbi selle, kuidas ta oli kohelnud Galileod. Galileo päevadel toimunut on nimetatud „empiirilise teaduse ja pimeda dogmatismi vaheliseks konfrontatsiooniks”.
Tänapäeval võivad tõeotsijad Galileo kogemusest õppida. Aga miks selline konfrontatsioon üldse tekkis? Pilk tolleaegsetele tunnustatud teaduslikele vaadetele annab vastuse.
Kuueteistkümnenda sajandi keskel peeti maad universumi keskpunktiks. Oletati, et planeedid tiirlevad täiuslikke ringjooni mööda. Kuigi need ideed ei olnud teaduslike meetoditega tõestatud, usuti neid kui tõestatud fakti. Tegelikult oli teadus koos oma „müstiliste ideedega” religioonist lahutamatu.
Sellisesse maailma sündis Galileo ühes Pisa lugupeetud perekonnas aastal 1564. Tema isa tahtis, et ta õpiks arstiteadust, kuid teadmishimulist poissi võlus matemaatika. Saanud aja jooksul teaduste professoriks, avastas ta teatud inertsiprintsiibid. Kui temani jõudsid algsete hollandi teleskoopide kirjeldused, parandas ta suuresti selle instrumendi teostust ja ehitas ise palju parema teleskoobi. Ta suunas selle taeva poole ja avaldas saadud teadmised oma esimeses raamatus Sidereus Nuncius (Tähtedelt sõnumi tooja), tutvustades oma põlvkonnale Jupiteri nelja kuud. Aastal 1611 kutsuti ta Rooma, kus ta esitas oma avastused jesuiidi Collegio Romanole (Rooma kolleegium). Nad austasid teda koosolekul, kus tema avastusi tunnustati.
Õpetused, millele kirik vastu seisis
Enne Galileo lahkumist Roomast alustas võimas jesuiit kardinal Bellarmine pahaendeliselt Galileo õpetuste juurdlust. Galileo uskus, et loodut valitsevad seadused, mida inimesed on võimelised uurimise läbi teada saama. Katoliku kirik seisis sellele vaatele vastu.
Isegi mõned astronoomid vaidlesid Galileo arvamusele vastu. Nad uskusid, et on võimatu suurendada teleskoobiga tegelikkust ja et leiutis on võltsing. Üks preester avaldas isegi arvamust, et teleskoobiga nähtavad tähed on läätse sisse ehitatud! Kui Galileo avastas kuumäed, kinnitades, et taevakehad ei ole täiuslikud kerad, väitis preester Clavius vastu, et kuu on kaetud kristalliga, nii et kuigi läbi selle võib näha mägesid, on see siiski täiuslik kera! „See,” ütles Galileo vastuseks, „on kaunis kujutluslend.”
Galileo ind lugeda „Looduse raamatut”, nagu ta looduse uurimist nimetas, viis ta poola astronoomi Nicolaus Koperniku tööde juurde. Kopernik oli 1543. aastal avaldanud raamatu, kus ta väitis, et maa tiirleb ümber päikese. Galileo kinnitas seda. Kuid see seadis Galileo tol ajal kehtiva teadusliku, poliitilise ja religioosse korra vastu.
Kuigi katoliku kirik kasutas Koperniku astronoomiat tähtpäevade, näiteks lihavõttepühade kindlaksmääramiseks, ei olnud tema õpetused ametlikult vastu võetud. Kirikuhierarhia toetus Aristotelese teooriale, et maa on universumi keskpunkt. Galileo uued ideed aga esitasid väljakutse nende mainele ja võimule.
Kuigi sõltumatud teadlased üle Euroopa töötasid Koperniku süsteemi kinnitamise heaks, rahuldusid nad selle arutamisega akadeemilise maailma piirides. Tänu sellele jättis katoliku kirik nad rahule. Galileo ei kirjutanud mitte ladina, vaid lihtrahva itaalia keeles ja seega populariseeris oma avastused. Vaimulikkond arvas, et Galileo esitas väljakutse mitte ainult neile, vaid ka Jumala Sõnale.
Mitte teaduslik käsiraamat
Muidugi ei ole universumi kohta käivate faktide avastamine tegelikult väljakutse Jumala Sõnale. Selle Sõna uurijad mõistavad, et Piibel ei ole teaduslik käsiraamat, kuigi see on teaduse valdkonda puudutades täpne. See kirjutati usklike vaimse arengu heaks, mitte selleks, et neile füüsikat või teisi loodusteadusi õpetada. (2. Timoteosele 3:16, 17) See oli Galileo arvamus. Ta avaldas arvamust, et on olemas kahte liiki keel: täpsed teadusterminid ja inspireeritud kirjutajate argisõnad. Ta kirjutas: „Pühakirjas on vaja . . . kohandada see tavaliste inimeste arusaamisega, öelda paljusid asju, mis (sõnade tähenduse poolest) paistavad absoluutsest tõest erinevat.”
Selle kohta on näiteid mitmetes piiblitekstides. Üks on Iiob 38:6, kus Piibel räägib maa „alussammastest” ja „nurgakivist”. Mõned kasutasid seda valesti tõendina, et maa on fikseeritud. Sellised väljendid ei ole mõeldud maa teaduslikuks kirjeldamiseks, vaid hoopis maa loomise poeetiliseks võrdlemiseks hoone ehitamisega Jehoova kui Meister-Ehitaja poolt.
Biograaf L. Geymonat tõstab esile oma raamatus Galileo Galilei: „Piiratud mõistusega teoloogid, kes tahtsid piirata teadust piiblilise põhjendamise alusel, ei saavutanud midagi peale umbusalduse tekitamise Piiblisse endasse.” Kangekaelsed inimesed tegid omakasupüüdlikel põhjustel just seda. Pühale inkvisitsioonile saadeti kiri palvega alustada Galileo üle juurdlust.
Katoliku teoloogidele esitati 19. veebruaril 1616 kaks teesi: 1) „päike on universumi keskpunkt” ja 2) „maa ei ole universumi keskpunkt”. Veebruari 24. päeval kuulutasid nad need ideed rumalateks ja ketserlikeks. Galileol kästi sellistest teooriatest lahti ütelda ja tal keelati neid õpetada.
Galileo sunniti vaikima. Tema vastu oli katoliku kirik ja ka tema sõbrad olid võimetud teda aitama. Ta lihtsalt pühendas end uuringutele. Kui 1623. aastal poleks vahetunud paavst, poleks me temast ehk rohkem kuulnud. Kuid uus paavst Urbanus VIII oli intellektuaal ja Galileo toetaja. Galileoni jõudis sõnum, et paavst ei ole uue raamatu väljaandmise vastu. Tal oli isegi paavsti juures audientsil. Pärast sellise ilmse avameelsuse osutamist paavsti poolt, asus Galileo tööle.
Kuigi Galileo Dialogue Concerning the Two Chief World Systems (Dialoog kahe peamise maailmasüsteemi kohta) avaldati algul katoliku kiriku loal aastal 1632, hääbus paavsti entusiasm peagi. Galileo kutsuti 70-aastasena teist korda inkvisitsiooni ette. Ketserluses kahtlustamise süüdistus nõudis esiteks selgitust, miks kirik raamatu avaldamiseks loa andis, ja seega kinnitati, et Galileo varjas pettuse teel varasemat keeldu õpetada Koperniku õpetusi. Kuna Dialogue võrdles astronoomilisi süsteeme, kaasa arvatud Koperniku oma, siis kinnitati, et ta rikkus keeldu.
Galileo vastas, et tema raamat on Koperniku kriitika. See oli nõrk kaitse, sest raamatu kõige veenvamad seisukohad olid esile toodud Koperniku toetuseks. Pealegi olid paavsti sõnad pandud raamatu ühe kõige nürima kuju Simplicio suhu, solvates sellega paavst Urbanus VIII-t.
Galileod süüdistatakse ketserluses
Galileo leiti olevat süüdi. Ta oli juba haige ja kui teda ähvardati piinamisega, juhul kui ta arvamusest lahti ei ütle, ta tegigi seda. Ta vandus põlvili olles: „Ma ütlen vandega lahti . . . öeldud valedest ja ketserlikest õpetustest . . . Ma ei räägi enam kunagi . . . selliseid asju, mis võivad mind taolise kahtluse alla seada.” On huvitav, et legendi järgi lõi ta üles tõustes jalaga vastu maad ja pomises: „Eppur si muove! [Ta pöörleb siiski!]”
Kohtuotsus oli vangistus ja patukahetsused kuni surmani, mis saabus üheksa aastat hiljem. Aastal 1634 ta kirjutas oma kirjas: „Sõda ei alustanud mingi minu arvamus, vaid minu halb läbisaamine jesuiitidega.”
Aastal 1822 keeld tema tööde üle tühistati. Aga alles 1979. aastal tõstatas paavst Johannes Paulus II küsimuse uuesti ja möönis, et Galileo „pidi palju kannatama . . . kirikuorganisatsioonide ja inimeste käe läbi”. Vatikani ajalehes L’Osservatore Romano ütles Mario D’Addio, paavst Johannes Paulus II poolt Galileo 1633. aasta süüasja läbivaatamiseks spetsiaalselt moodustatud komisjoni tuntud liige: „Galileo niinimetatud ketserlusel ei tundu olevat mingit alust ei teoloogiliselt ega kanoonilise seaduse järgi.” Vastavalt D’Addiole ületas inkvisitsioonikohus oma võimupiirid — Galileo teooriad ei astunud üle ühestki ususättest. Vatikani ajaleht möönis, et Galileo süüdistamine ketserluses oli alusetu.
Mida meie Galileo kogemusest õpime? Kristlane peaks mõistma, et Piibel ei ole teaduse õpperaamat. Kui Piibli ja teaduse vahel tundub olevat konflikt, pole tarvis püüda kokku sobitada igat „lahkuminekut”. Mis kõige tähtsam, kristlik usk rajaneb „sõnal Kristusest”, mitte teaduslikul autoriteedil. (Roomlastele 10:17, NW) Pealegi muutub teadus pidevalt. Teooria, mis tundub olevat Piibliga vasturääkivuses ja on praegu populaarne, võidakse homme vääraks tunnistada ja hüljata.
Aga kui teadlased viitavad Galileo juhtumile, näitamaks teaduse allasurumist religiooni poolt, oleks neil hea meeles pidada, et tema päevil valitsenud ametlik teadus ei tunnustanud Galileo avastust. Vastupidiselt tolleaegsele mõtteviisile ei olnud Piibel selle tõega vastuolus. Jumala Sõna ei vajanud mingit revideerimist. Katoliku kiriku Piibli väärtõlgendus oli see, mis probleemi tekitas.
Universumi oivaline kooskõla ja loodusseadused peaksid ajendama igaüht Loojat, Jehoova Jumalat, rohkem hindama. Galileo küsis: „Kas Tegu on vähem üllas kui Sõna?” Apostel vastab: „[Jumala] nähtamatut olu, nii tema igavest väge kui jumalikku olemist, nähakse, kui neid pannakse tähele, tema tegudes maailma loomisest alates, nii et nad ei saa vabanduda.” — Roomlastele 1:20.