Veeuputus maailma legendides
NOA päevade Veeuputus oli selline kõikehaarav häving, et inimkond ei suuda seda iial unustada. Umbes 2400 aastat hiljem rääkis Jeesus Kristus sellest kui ajaloofaktist. (Matteuse 24:37—39) See aukartust sisendav sündmus jättis inimsoole nii kustumatu mulje, et sai kogu maailmas legendaarseks.
Raamatus Myths of Creation (Loomise müüdid) oletab Philip Freund, et rohkem kui 250 suguharu ja rahvast räägib enam kui 500-st Veeuputuse legendist. Nagu võib arvata, on neid legende paljude möödunud sajandite jooksul kujutletavate sündmuste ja tegelaste poolest suuresti ilustatud. Kuid kõigist neist võib siiski leida põhilisi sarnasusi.
Silmatorkavad sarnasused
Kui inimesed peale Veeuputust Mesopotaamiast teisale siirdusid, viisid nad jutustused sellest katastroofist kõigisse maailma osadesse kaasa. Nii on Aasia, Vaikse ookeani lõunasaarte, Põhja-Ameerika, Kesk-Ameerika ja Lõuna-Ameerika asukatel olemas lood sellest mõjukast sündmusest. Paljud legendid Veeuputusest eksisteerisid kaua enne, kui inimesed Piibliga kokku puutusid. Ometigi on neil legendidel ühiseid põhipunkte Piibli jutustusega Veeuputusest.
Mõned legendid mainivad vägivaldseid hiiglasi, kes enne Veeuputust maa peal elasid. Sarnaselt sellega näitab Piibel, et enne Veeuputust materialiseerusid sõnakuulmatud inglid lihalikesse kehadesse, elasid koos naistega ja tõid esile hiiglaste rassi, keda nimetati nefiilimiteks. — 1. Moosese 6:1—4, NW; 2. Peetruse 2:4, 5.
Tavaliselt osutatakse Veeuputuse legendides sellele, et üht meest hoiatati mingi jumala käe läbi saabuvast veeuputusest. Nagu ütleb Piibel, hoiatas Jehoova Jumal Noad, et Ta hävitab kurjad ja vägivaldsed isikud. Jumal ütles Noale: „Ma olen otsustanud teha lõpu kõigele lihale, sest maa on täis nende vägivalda, ja seepärast, vaata, ma hävitan nad ühes maaga!” — 1. Moosese 6:13.
Veeuputust puudutavad legendid osutavad üldiselt sellele, et veeuputus põhjustas ülemaailmse hävingu. Samamoodi ütleb Piibel: „Vesi võttis maa peal üpris väga võimust ja kõik kõrged mäed kogu taeva all kaeti. Kõik, kellel eluvaimu hingus ninas oli, kõik kes olid kuival maal, need surid.” — 1. Moosese 7:19, 22.
Enamik Veeuputuse legende ütleb, et üks mees koos ühe või mitme isikuga elas Veeuputuse üle. Paljude legendide järgi leidis ta varjupaiga paadis, mille ta oli ehitanud, ning paat peatus mäe otsas. Sarnaselt sellega ütleb Pühakiri, et Noa ehitas laeva. Samuti teatab Pühakiri: „Jäid järele ainult Noa ja need, kes temaga laevas olid.” (1. Moosese 6:5—8; 7:23) Nagu teatab Piibel, pärast Veeuputust „peatus laev Ararati mägede kohal”, kus Noa oma perekonnaga maale läks. (1. Moosese 8:4, 15—18) Legendid osutavad ka sellele, et Veeuputuse üleelanud hakkasid maad uuesti rahvastama, nagu Piibel näitab, et Noa pere tegi. — 1. Moosese 9:1; 10:1.
Iidsed legendid Veeuputusest
Pidades silmas eelpool mainitud punkte, vaadelgem mõningaid legende Veeuputusest. Alustagem kasvõi sumeritest, iidsest rahvast, kes elas Mesopotaamias. Nende versioon Veeuputusest leiti savitahvlilt, mis Nippuri varemetest välja kaevati. See tahvel ütleb, et sumeri jumalad Anu ja Enlil otsustasid inimühiskonna ränga veeuputuse läbi hävitada. Kuna jumal Enki oli Ziusudrat ja tema perekonda hoiatanud, jäid need hiigelsuures paadis ellu.
Babüloonia Gilgameši eepos sisaldab arvukalt üksikasju. Nagu seal öeldakse, käis Gilgameš oma esiisa Utnapištimi juures, kes sai pärast Veeuputuse üleelamist igavese elu. Järgnevas jutuajamises selgitas Utnapištim, et tal kästi ehitada laev ja viia sinna kariloomad, metsloomad ja oma perekond. Ta ehitas laeva hiigelsuureks kuubiks, mille iga külje pikkus oli 60 meetrit ja milles oli kuus korrust. Ta jutustab Gilgamešile, et torm kestis kuus päeva ja kuus ööd, ning ütleb seejärel: „Kui saabus seitsmes päev, oli raju, Veeuputus, lahingu vapustus murdunud, nagu sõjavägi oleks maha löödud. Meri rahunes, tormituuled vaikisid, Veeuputus lõppes. Vaatasin merele: valitses täielik vaikus. Kogu inimkond oli saanud saviks.”
Pärast seda, kui alus Nisiri mäe otsa kinni jooksis, lasi Utnapištim vabaks tuvi, kes pärast seda, kui ta ei suutnud leida puhkepaika, pöördus laeva tagasi. Järgmisena lasti vabaks pääsuke, kes samuti tagasi tuli. Siis lasti vabaks kaaren ja kui tema tagasi ei pöördunud, teadis Utnapištim, et vesi on alanenud. Seejärel vabastas Utnapištim loomad ja tõi ohvri.
See väga vana legend on mingil määral sarnane Piibli jutustusega Veeuputusest. Kuid selles pole Piibli jutustuse kujukaid üksikasju ja lihtsust, ka ei anna see mõistlikke laeva mõõtmeid ega viita Pühakirjas näidatud ajaperioodile. Näiteks ütleb Gilgameši eepos, et torm kestis kuus päeva ja kuus ööd, samal ajal kui Piibel ütleb, et „sadu tuli maa peale nelikümmend päeva ja nelikümmend ööd” — see oli pidev ränk sadu, mis lõpuks kogu maakera veega kattis. — 1. Moosese 7:12.
Kuigi Piibel mainib kaheksat Veeuputuses ellujäänut, jäid kreeka legendi järgi ellu vaid Deukalion ja ta naine Pyrrha. (2. Peetruse 2:5) Nagu ütleb see legend, asustasid enne Veeuputust maad vägivaldsed isikud, keda kutsuti pronksmeesteks. Jumal Zeus otsustas nad suure veeuputuse läbi hävitada ning käskis Deukalionil suure kirstu ehitada ja sinna sisse minna. Kui veeuputuse vesi alanes, peatus kirst Parnassose mäel. Deukalion ja Pyrrha tulid mäe otsast alla ja andsid inimkonnale uue alguse.
Kaug-Ida legendid
Indias on legend Veeuputusest, mille järgi Manu on ainuke inimellujäänu. Ta aitab väikest hädasolevat kala, kes kasvab suureks ja hoiatab teda kõikehävitava veeuputuse eest. Manu ehitab paadi, mida kala enda järel veab, kuni see ühe Himaalaja mäe otsa kinni jookseb. Kui veeuputuse vesi alaneb, tuleb Manu mäe otsast alla ja uuendab inimsoo koos Idaga, oma ohvri kehastusega.
Hiina legendi järgi Veeuputusest annab äiksejumal kahele lapsele, Nuwale ja Fuxile, hamba. Ta annab neile juhatuse see maha istutada ja sellest kasvavast pudelkõrvitsast varju otsida. Hambast kasvab äkitselt puu, mis kasvatab hiigelsuure pudelkõrvitsa. Kui äiksejumal paduvihma valla päästab, ronivad lapsed pudelkõrvitsa sisse. Kuigi sellele järgnenud veeuputus kõik maa ülejäänud asukad hävitab, jäävad Nuwa ja Fuxi ellu ning rahvastavad maakera uuesti.
Ameerika mandritel
Põhja-Ameerika indiaanlastel on mitmesuguseid legende, mille ühisteema on veeuputus, mis hävitab kõik peale üksikute inimeste. Näiteks ütlevad caddode hulka kuuluvad arikarad, et kord asustas maad inimrass, mis oli nii vägev, et pilkas jumalaid. Jumal Nesaru hävitas hiiglased veeuputuse läbi, kuid päästis oma rahva, loomad ja maisi koopas. Havasupai rahvas räägib, et jumal Hokomata põhjustas veeuputuse, mis hävitas inimkonna. Kuid mees Totšopa päästis oma tütre Pukehehi, sulgedes ta õõnsasse puuronti.
Kesk- ja Lõuna-Ameerika indiaanlastel on põhijoontes sarnased veeuputuslegendid. Kesk-Ameerika maiad uskusid, et suur vihmamadu hävitas maailma ägedate vihmavalingute läbi. Mehhikos öeldakse Tšimalpopoca legendis, et veeuputus ujutas üle mäed. Jumal Tezcatlipoca hoiatas meest nimega Nata, kes tegi õõnsaks puurondi, kus ta koos oma naise Nenaga vee alanemiseni varjupaiga leidis.
Peruu tšintšadel on legend viiepäevasest veeuputusest, mis hävitas kõik inimesed peale ühe, kelle kõnelev laama ühe mäe otsa varju viis. Peruu ja Boliivia aymarad ütlevad, et jumal Viracotša tuli Titicaca järvest välja ning lõi maailma ebatavaliselt suured ja vägevad mehed. Kuna see esimene rass teda vihastas, hävitas Viracotša selle veeuputuse läbi.
Brasiilia tupinamba indiaanlased rääkisid ajast, mil suur veeuputus hävitas kõik nende esivanemad, välja arvatud need, kes kanuudes või kõrgete puude latvades ellu jäid. Brasiilia cašinauad, Guayana macušid, Kesk-Ameerika kariibid ja Lõuna-Ameerika Tulemaa onad ning yahganid kuuluvad nende paljude suguharude hulka, kellel on legendid veeuputusest.
Vaikse ookeani lõunaosa ja Aasia
Vaikse ookeani lõunaosas on üldlevinud legendid veeuputusest, milles üksikud inimesed ellu jäävad. Näiteks on Samoas legend ammumöödunud aegade veeuputusest, mis hävitas kõik, välja arvatud Pili ja ta naise. Nad leidsid varjupaika kalju otsas ja pärast veeuputust nad taasrahvastasid maa. Havai saartel vihastus jumal Kane inimeste peale ja läkitas veeuputuse neid hävitama. Ainult Nuʹu pääses suures paadis, mis lõpuks ühe mäe otsa kinni jooksis.
Filipiinidel Mindanaos räägivad atad, et kord oli maa kaetud veega, mis hävitas kõik, välja arvatud kaks meest ja üks naine. Borneo Sarawaki ibanid ütlevad, et vaid üksikud inimesed pääsesid veeuputusest, ronides kõige kõrgemate küngaste tippu. Filipiinide igorottide legendis jäid ellu vaid õde ja vend, kes leidsid varjupaiga Pokise mäe otsas.
Venemaa Siberi sojoodid räägivad, et maad ülal hoidnud suur konn liigutas ja põhjustas maakeral veeuputuse. Üks vana mees koos perekonnaga jäi omatehtud parvel ellu. Kui vesi alanes, jooksis parv ühe kõrge mäe otsa kinni. Ka Lääne-Siberi ja Ungari ugrid räägivad, et veeuputuse üleelanud kasutasid parvesid, kuid triivisid maailma eri osadesse.
Ühine algupära
Mida me nendest paljudest Veeuputuse legendidest järeldada võime? Kuigi nad üksikasjades suuresti erinevad, on neil mõningad ühisjooned. Nad viitavad mingi unustamatu hiigeluputuse algupärale. Vaatamata sajanditega lisandunud elavale värvikusele, on nende põhiteema nagu lõng, mis võtab need kokku üheks suureks sündmuseks — ülemaailmseks Veeuputuseks, millest räägib Piibli lihtne ja ilustamata jutustus.
Kuna Veeuputuse legende võib leida üldiselt rahvaste seas, kes alles viimastel sajanditel Piibliga kokku puutusid, oleks ekslik väita, et neid mõjutas Piibli jutustus. Lisaks ütleb The International Standard Bible Encyclopedia: „Veeuputuse jutustuste üldisust peetakse tavaliselt tõendiks kogu inimkonna hävingust veeuputuse läbi . . . Pealegi on mõned iidsed jutustused pannud kirja inimesed, kes olid väga vastu heebrea-kristlikule traditsioonile.” (2. köide, lehekülg 319) Seega võime täiesti kindlalt järeldada, et legendid Veeuputusest kinnitavad Piibli jutustuse tõelisust.
Kuna elame maailmas, mis on täis vägivalda ja ebamoraalsust, teeme targasti, kui loeme Piibli jutustust, mis käsitleb Veeuputust, nagu see on kirjas 1. Moosese raamatu 6.—8. peatükis. Kui me mõtiskleme selle ülemaailmse Veeuputuse põhjuse üle — selle tegemine, mis Jumala silmis on kuri —, näeme selles eluliselt tähtsat hoiatust.
Peagi kogeb praegune kuri asjadesüsteem Jumala hukkamõistvat kohtuotsust. Kuid õnneks on olemas ellujääjaid. Sa võid olla nende seas, kui järgid apostel Peetruse sõnu: „Tookordne [Noa] maailm hukkus veeuputuses. Ent praegused taevad ja maa säilitatakse sama sõna läbi ning hoitakse alal tule jaoks jumalatute inimeste kohtu ja hukatuse päevaks. . . . Kui see nüüd kõik nõnda laostub, missugused siis teie peate olema pühas elus ja jumalakartuses, oodates ja igatsedes Jumala päeva tulekut [„pidades hoolikalt meeles Jehoova päeva juuresviibimist”, NW].” — 2. Peetruse 3:6—12.
Kas sina pead Jehoova päeva juuresviibimist hoolikalt meeles? Kui pead ja tegutsed kooskõlas Jumala tahtega, saad nautida suuri õnnistusi. Need, kes nõnda Jumalale meeldivad, võivad uskuda uude maailma, millele Peetrus viitab, kui lisab: „Meie ootame [Jumala] tõotuse järele uusi taevaid ja uut maad, kus õigus elab!” — 2. Peetruse 3:13.
[Pilt lk 7]
Babüloonia legendid veeuputusest anti üle sugupõlvelt sugupõlvele
[Pilt lk 8]
Kas sa järgid Peetruse hoiatust, pidades meeles Jehoova päeva?