Lugejad küsivad
Kas Noa päevade veeuputus oli tõesti ülemaailmne?
Noa-aegne veeuputus leidis aset üle 4000 aasta tagasi. Seega pole loomulikult enam elus ühtki veeuputuse pealtnägijat, kes võiks meile sellest sündmusest jutustada. Kuid sellest katastroofist on alles ülestähendus, mis ütleb, et uputuseveed katsid ka tolle aja kõige kõrgemaid mäetippe.
Selles ajaloolises dokumendis on kirjas: „Siis tuli nelikümmend päeva veeuputust maa peale ... Ja vesi võttis maa peal üpris väga võimust ja kõik kõrged mäed kogu taeva all kaeti. Vesi tõusis neist viisteist küünart [6,5 meetrit] kõrgemale, nõnda et mäed olid kaetud” (1. Moosese 7:17–20).
Mõned inimesed arvavad, et lugu ülemaailmsest veeuputusest on müüt või lihtsalt liialdus. Aga nii see pole. Tegelikult on suur osa maast veelgi veega kaetud. Merevesi katab umbes 71 protsenti maapinnast. Niisiis pole uputuseveed maa pealt kuskile kadunud. Ja kui liustikud ja mandrijää sulaksid, siis veetase tõuseks ning sellised linnad nagu New York ja Tokyo jääksid vee alla.
Geoloogid, kes uurivad Ameerika Ühendriikide loodeosa, arvavad, et seda piirkonda on kunagi uhtunud kuni 100 katastroofilist uputust. Ühe niisuguse uputuse veed olevat tormanud 600 meetri kõrguse vallina kiirusega 105 kilomeetrit tunnis ning nende maht olevat olnud 2000 kuupkilomeetrit ja kaal üle kahe triljoni tonni. Samalaadsed leiud panid ka teisi teadlasi järeldama, et ülemaailmne veeuputus võis tõepoolest aset leida.
Need, kes usuvad, et Piibel on Jumala Sõna, teavad, et veeuputus polnud pelgalt võimalik, vaid leidis tõepoolest aset. Jeesus ütles Jumalale: „Sinu sõna on tõde!” (Johannese 17:17). Apostel Paulus kirjutas, et Jumala tahe on, et „kõik inimesed õndsaks saaksid ja tõe tunnetusele tuleksid” (1. Timoteosele 2:3, 4). Kuidas oleks saanud Paulus õpetada Jeesuse järelkäijatele tõde Jumala ja tema eesmärkide kohta, kui Jumala Sõna sisaldaks müüte?
Jeesus ei uskunud mitte ainult veeuputuse toimumisse, vaid ka selle globaalsesse ulatusse. Kui Jeesus rääkis oma tulevasest juuresolekust ja praeguse maailmakorralduse lõpust, võrdles ta neid päevi Noa päevadega (Matteuse 24:37–39). Ka apostel Peetrus kirjutas Noa aja uputuse vetest: „Nende läbi tookordne maailm hukkus veeuputuses” (2. Peetruse 3:6).
Kui Noa oleks olnud mütoloogiline tegelane ning ülemaailmne veeuputus väljamõeldis, oleksid ju Peetruse ja Jeesuse hoiatused lõpuajal elavatele inimestele mõttetud. Ja kui veeuputus oleks müüt, ajaksid niisugused hoiatused inimesi segadusse ning seaksid ohtu nende pääsemise palju suuremast viletsusest, kui seda oli Noa päevade veeuputus (2. Peetruse 3:1–7).
Rääkides sellest, et tema halastus oma rahva vastu ei lõppe, ütles Jumal: „See on mul nagu Noa päevil, kui ma vandusin, et Noa veed enam ei ujuta maad: nõnda ma vannun, et ma ei ole sinule vihane ega sõitle sind!” Jumala headus nende vastu, kes tema peale loodavad, on sama kindel nagu see, et Noa päevil uputuseveed katsid kogu maad (Jesaja 54:9).