Lugejate küsimusi

Kas Ristija Johannese isa Sakarias jäi nii kurdiks kui ka tummaks, nagu Luuka 1:62 näib osutavat?

Mõned on järeldanud, et Sakarias muutus ka kurdiks. Piibel jutustab: „[Nad] nimetasid [lapse] ta isa järgi Sakariaseks. Aga tema ema kostis ning ütles: ’Ei sugugi, vaid tema nimi peab olema Johannes!’ Kuid nemad ütlesid temale: ’Su suguvõsas pole ühtki, keda hüütakse selle nimega!’ Ja viibates isale küsisid nad, kuidas tema tahaks teda nimetada. Tema nõudis lauakese ja kirjutas selle peale nõnda: ’Johannes on tema nimi.’ ” — Luuka 1:59—63.

Kuid selles aruandes ei ütle miski otseselt, et Sakarias oli teatud perioodil võimetu kuulma.

Varem oli ingel Gabriel kuulutanud Sakariasele tulevase poja sündi, kellele pidi pandama nimi Johannes. Eakas Sakarias ei suutnud seda uskuda. Ingel ütles: „Vaata, sa jääd keeletuks ega saa rääkida päevani, mil see sünnib, sellepärast et sa ei ole uskunud mu sõnu, mis lähevad täide omal ajal!” (Luuka 1:13, 18—20) Ingel ütles, et Sakarias kaotab kõnevõime, mitte kuulmise.

Aruanne ütleb edasi: „[Pühamust] väljudes ta ei saanud nendega [teda ootava rahvaga] rääkida. Siis nad said aru, et ta templis oli näinud nägemust. Ja tema andis neile käega märku ning jäi keeletuks.” (Luuka 1:22) Kreekakeelne sõna, mis on siin tõlgitud sõnaga „keeletu”, tähendab kurti, tumma või kurttumma. (Luuka 7:22) Aga kuidas oli lugu Sakariasega? Mõtle järele, mis juhtus, kui ta terveks tehti. „Sedamaid läks tema suu ning keel lahti, ja ta hakkas rääkima, kiites Jumalat.” (Luuka 1:64) See viib loogiliselt arusaamani, et ainult Sakariase kõnevõime oli kadunud.

Miks siis teised küsisid Sakariaselt ’viibates, kuidas tema tahaks [last] nimetada’? Mõnedes tõlgetes öeldakse isegi „märkide keeles” või „kasutades viipekeelt”.

Sakarias, kes oli alates ingli teadaandest tumm olnud, oli sageli sunnitud kasutama enda väljendamiseks žeste, teatud liiki viipekeelt. Näiteks ta ’andis käega märku’ templisolijatele. (Luuka 1:21, 22) Kui ta hiljem lauakest küsis, pidi ta viipeid ehk žeste kasutama. (Luuka 1:63) Sellepärast on võimalik, et need, kes ümbritsesid teda sel perioodil, kui ta tumm oli, kaldusid samuti žeste kasutama.

Ent Luuka 1:62 mainitud viipamisele on tõenäolisem seletus. Eliisabet oli just väljendanud oma arvamuse oma poja nime kohta. Niisiis, naisele vastu rääkimata võisid nad lihtsalt teha järgmise ja õige sammu ning küsida tema abikaasa otsust. Nad võisid teha seda vaid noogutuse või viipava žestiga. Tõsiasi, et nad ei kirjutanud oma küsimust Sakariasele lugemiseks, võib isegi olla tõend, et ta oli kuulnud oma naise sõnu. Niisiis võis ainult noogutus või vastav viibe tema poole tähendada: „Kõik meie (ka sina, Sakarias) kuulsime naise soovitust, aga milline on sinu lõplik otsus seoses lapse nimega?”

Vahetult pärast seda juhtus teine ime, mis olukorra täielikult muutis. „Sedamaid läks tema suu ning keel lahti ja ta hakkas rääkima.” (Luuka 1:64) Tema kuulmise kohta polnud vaja midagi mainida, kuna seda polnud mõjutatud.