1. osa. Jehoova hoolitses meie eest keelu ajal
Aastakümneid on Jehoova tunnistajad tahtnud teada, kuidas on nende vennad hakkama saanud maades, kus nende kristlik tegevus oli piiratud. Meil on rõõm esitleda esimest kolmest artiklist, mis heidavad osaliselt valgust sellele, mis toimus. Need on ustavate kristlaste isiklikud jutustused maalt, mida omal ajal tunti Ida-Saksamaana.
OLIN 1944. aastal saksa sõjavang ja töötasin sanitarina Cumnocki laagris Ayri lähedal Šotimaal. Mul lubati väljaspool laagrit liikuda, kuigi kohalike inimestega läbikäimine oli keelatud. Ühe pühapäevase jalutuskäigu ajal kohtasin meest, kes tegi tõsiseid pingutusi, et selgitada mulle Piiblit. Pärastpoole lonkisime tihti koos ringi.
Peagi kutsus ta mind ühte majja kogunemisele. See oli tema jaoks seotud riskiga, sest ma kuulusin vaenlasrahva hulka. Sel ajal ma ei mõistnud, et ta oli Jehoova tunnistaja — koosolekule oli ilmselt kogunenud üks nende väikestest piibliuurimisgruppidest. Kuigi ma paljut ei mõistnud, mäletan selgesti pilti pikka valgesse rüüsse riietatud lapsest koos lõvi ja tallega. See uue maailma pilt, nagu seda on kirjeldatud Piibli Jesaja raamatus, jättis mulle sügava mulje.
Detsembris 1947 sain vangilaagrist vabaks. Koju Saksamaale naasnud, abiellusin Margitiga, keda ma olin tundnud enne sõda. Rajasime oma kodu Zittausse, Poola ja Tšehhoslovakkia piiride lähedale. Mõne päeva pärast koputas üks Jehoova tunnistaja meie uksele. „Kui see on seesama rühmitus, keda kohtasin Šotimaal,” rääkisin oma naisele, „siis peame nendega ühinema.” Selsamal nädalal viibisime esimest korda tunnistajate koosolekul.
Saime peagi teada, et Piibli järgi peame me regulaarselt käima kristlikel koosolekutel ja võtma osa kuulutustööst. Tegelikult sai see, mida tunnistajad Piiblist õpetasid, peatselt kõige tähtsamaks asjaks meie elus. Varsti hakkasin läbi viima grupi piibliuurimist. Seejärel, veebruaris 1950, küsisid kaks kristlikku reisivat ülevaatajat: „Kas te ei tahagi ristimisele minna?” Selsamal pärastlõunal mina ja Margit sümboliseerisime ristimisega oma pühendumist Jumalale.
Algavad raskused
Zittau oli Saksamaa Nõukogude tsoonis ja 1949. aastal hakati Jehoova tunnistajatele raskusi valmistama. Vaid läbi suurte raskuste saadi ruumid väikeseks kokkutulekuks Bautzenis. Siis, suvel, jäeti äkitselt ära erirongid Berliini piirkonnakonvendile sõitmiseks. Sellegipoolest oli juuresviibijaid tuhandeid.
Ka koguduse koosolekuid häiriti. Häirijad tulid ainult karjuma ja vilistama. Ükskord olime peaaegu sunnitud reisiva ülevaataja kõne katkestama. Ajakirjandus kutsus meid viimsepäeva prohvetiteks. Ajaleheartiklid väitsid isegi, et me olime kogunenud mäetippudele ootama, millal meid pilvedes ära võetakse. Ajalehed tsiteerisid mõningate tüdrukute ütlemisi, kes väitsid, et tunnistajad püüdsid nendega amoraalsetes suhetes olla. Selgitus, et ’need, kes pühenduvad Jehoovale, saavad igavese elu’, pöörati ütluseks, et need, kes on seksuaalvahekorras tunnistajatega, saavad igavese elu.
Hiljem süüdistati meid ka sõjaõhutamises. Sellele, mida me ütlesime Jumala Harmagedooni sõja kohta, anti väärtõlgendus, et me õhutame võidurelvastumist ja sõda. Kui absurdne! Kui ma 1950. aasta augustis saabusin öisesse vahetusse kohaliku ajalehe trükikotta, kus ma töötasin trükkalina, peatati mind väravas. „Sa oled vallandatud,” ütles valvur, kelle kõrval seisis politseinik. „Teiesugused pooldavad sõda.”
Kodus tundis Margit kergendust. „Ei enam õhtusi vahetusi,” ütles ta. Me ei hakanud muretsema. Leidsin varsti uue töö. Me lootsime, et Jumal hoolitseb meie eest, ja ta hoolitses.
Meie töö on keelustatud
Saksa Demokraatlikus Vabariigis keelustati Jehoova tunnistajate tegevus 31. augustil 1950. Sellele järgnes arreteerimistelaine. Tunnistajad anti kohtu alla ja mõned said eluaegse vanglakaristuse. Zittaus panid kommunistid vangi ka kaks natside ajal koonduslaagrites kannatanud tunnistajat.
Meie koguduse ülevaataja arreteeriti koos oma naisega. Arreteerijad jätsid nende kaks väikest last üksinda koju iseenda hooleks. Vanavanemad võtsid lapsed enda juurde, ja tänapäeval räägivad mõlemad tüdrukud innukalt teistele Jumala Kuningriigist.
Ida-Saksamaa koguduste käskjalad reisisid Berliini ja tagasi, et koguda kirjandust vaba läänesektori kokkulepitud punktidest. Paljud neist julgetest käskjalgadest arreteeriti, veeti kohtu ette ja mõisteti vanglasse.
Võimud saabusid ühel varahommikul meie kodu läbi otsima. Olime nende tulekut ette aimanud, niisiis olin pannud kõik koguduse aruanded, mis minu käes olid, küüni herilasepesa lähedale. Putukad ei nõelanud mind kunagi, aga kui mehed hakkasid ümberringi tuhnima, olid nad äkitselt keset herilasepilve. Meestel ei jäänud muud üle, kui pakku joosta!
Jehoova oli meid 1949. aastal peetud konventide läbi keeluks ette valmistanud. Programm oli tungivalt soovitanud meil intensiivistada isiklikku uurimist, koosolekutel käimist ja meie kuulutustegevust, ning samuti üksteist usaldada, et leida tuge ja julgustust. See tõesti aitas meil lojaalseks jääda. Ja kuigi inimesed meid sageli kritiseerisid ja kirusid, ei pannud me seda tähele.
Koosolekute pidamine keelu all
Pärast keelu väljakuulutamist kohtusin kahe teise tunnistajaga, et arutada, kuidas meie koguduse koosolekuid jätkata. Seal viibimine oli ohtlik, sest juuresviibija arreteerimine võis tähendada vanglakaristust. Külastasime oma paikkonna tunnistajaid. Mõned olid mures, aga oli julgustav näha, et igaüks tunnustas koosolekutel käimise vajadust.
Huvitatud mees, kellel oli küün, pakkus seda koosolekukohaks. Kuigi see seisis kõigile nähtavalt põllul, oli küünil tagauks, mis avanes põõsastega varjatud rajale. Seega meie tulemist ja minemist ei märgatud. Kogu talve läbi pakkus see vana küün meile, umbes 20 osavõtjale, võimalust küünlavalgel koosolekuid pidada. Tulime kokku iga nädal ajakirja Vahitorn uurimiseks ja teenistuskoosolekuks. Programm oli kohandatud meie oludega ja rõhutas, et me peame jääma vaimselt aktiivseks. Peagi võisime rõõmustada, et saime sellesama huvitatud mehe vastu võtta kui meie uue venna tões.
Kohtuotsused muutusid 1950-ndate aastate keskel leebemaks ja mõned vennad vabanesid vanglast. Paljud saadeti välja Lääne-Saksamaale. Minu jaoks võtsid asjad pärast ühe Lääne-Saksamaalt tulnud venna külaskäiku ootamatu pöörde.
Minu esimene suurem ülesanne
Vend nimetas ennast Hansuks. Pärast meie jutuajamist paluti mul külastada teatud paika Berliinis. Kui leidsin uksekellalt parooli ja helistasin kella, kutsuti mind sisse. Kaks meest vestlesid minuga meeldivalt, kuid väga üldsõnaliselt. Siis jõuti asja tuumani: „Kui sulle antaks eriülesanne, kas võtaksid selle vastu?”
„Muidugi,” kõlas mu vastus.
„Hästi,” ütlesid nad, „seda meil oligi vaja teada. Turvalist kojusõitu.”
Kolm nädalat hiljem paluti mul naasta Berliini ja ma leidsin end jälle samast toast. Vennad andsid mulle Zittau ümbruse kaardi ja asusid asja juurde. „Meil ei ole mingit ühendust selle piirkonna tunnistajatega. Kas sina saaksid selle ühenduse taastada?”
„Muidugi saan,” oli mu viivitamatu vastus. Maa-ala oli suur: üle 100 kilomeetri pikk Riesast kuni Zittauni, ja kuni 50 kilomeetrit lai. Ja mul ei olnud muud kui jalgratas. Kui oli rajatud ühendus üksikute tunnistajatega, liideti igaüks oma kogudusega, kes saatis korrapäraselt oma esindaja Berliini kirjanduse ja juhtnööride järele. See tegutsemismeetod vältis teiste koguduste ohtuseadmist, kui võimud mõnda kogudust taga kiusasid.
Jehoovale lootmine
Kuulekad Piibli juhenditele, ei katkestanud me tagakiusamisele vaatamata kunagi oma sõnumiga Jumala Kuningriigist majast majja käimist. (Matteuse 24:14; 28:19, 20; Apostlite teod 20:20) Tegime külastusi meile juba tuttavatelt inimestelt saadud aadresside järgi ja nautisime imelisi kogemusi. Aja jooksul pöördusid isegi meie vead õnnistuseks, nagu järgnev kogemus seda näitab.
Meile naisega anti külastamiseks aadress, kuid me läksime valesse majja. Kui uks avanes, märkasime nagis politseivormi. Margiti nägu muutus kahvatuks; minu süda peksis. See võis tähendada vangistust. Aega oli ainult lühikeseks palveks.
„Kes te olete?” küsis mees napisõnaliselt. Me jäime rahulikuks.
„Olen kindel, et olen teid kuskil kohanud,” ütles Margit, „aga ma ei mäleta, kus. Õige, te olete politseinik. Olen näinud teid ametipostil.”
See rahustas olukorra ja ta küsis sõbralikul toonil: „Kas te olete Jehoova tunnistajad?”
„Jah,” sekkusin mina, „oleme küll, ja küllap olete nõus, et teie uksele koputamine nõuab julgust. Oleme teist isiklikult huvitatud.”
Ta kutsus meid tuppa. Külastasime teda palju kordi ja alustasime piibliuurimist. Aja jooksul sai sellest mehest meie kristlik vend. Kuidas küll see kogemus tugevdas meie lootmist Jehoovale!
Õed tegutsesid tihti käskjalgadena, mis nõudis neilt endastmõistetavalt täielikult Jehoovale lootmist. Nii oli ka siis, kui Margit reisis Berliini kirjanduse järele. Seda oli palju rohkem, kui oodatud. Raske ülekoormatud kohvri kinnisidumiseks kasutati pesunööri. Kõik läks hästi, kuni Margit rongi peale läks. Siis tuli piiriametnik tema juurde.
„Kelle oma see on ja mis siin sees on?” nõudis ta, osutades kohvrile.
„See on minu pesu,” vastas Margit.
Täis umbusku, käskis ta selle avada. Ettekavatsetult aeglaselt sõlm sõlme haaval, hakkas Margit pesunööri kohvri ümbert lahti harutama. Kuna piiriametniku tööülesande tõttu oli tal tarvis ainult teatud maa rongiga sõita ja seejärel teise rongiga tagasi sõita, muutus ta järjest kannatamatumaks. Lõpuks, kui veel oli jäänud kolm sõlme, ta loobus. „Kao koos oma pesuga!” röögatas ta.
Jehoova isiklik hool
Sain sageli öösel mitte üle nelja tunni magada, sest harilikult hoolitsesin koguduse asjade eest pimeduse katte all. Pärast ühte sellist tegevusrohket ööd kolkisid ametnikud hommikul meie uksele. Nad olid tulnud läbi otsima. Oli liiga hilja midagi peita.
Ametnikud veetsid terve hommiku kõike pahupidi pöörates, kontrollides isegi tualetti, ega sinna midagi peidetud ole. Keegi ei tulnud mõttele kontrollida minu nagis rippuvat kuube. Olin dokumendid kiiruga selle paljudesse taskutesse toppinud. Taskud olid pungil just nendest asjadest, mida ametnikud otsisid, aga nad lahkusid tühjade kätega.
Ühel teisel korral, augustis 1961, olin Berliinis. See osutus minu viimaseks kirjandusehankimiseks enne Berliini müüri püstitamist. Berliini raudteejaam kubises inimestest, kui ma valmistusin tagasisõiduks Zittausse. Rong sõitis ette ja kõik tormasid platvormile, et peale saada. Rüsinast viiduna leidsin end äkitselt tühjas vagunis. Kohe, kui olin rongi peale saanud, sulges valvur väljastpoolt uksed. Seisin üksi vagunis, samal ajal kui teised reisijad juhatati rongi ülejäänud vagunitesse.
Reis Zittau suunas algas. Teatud aja olin vagunis üksi. Siis rong peatus ja minu vaguni uksed avati. Sisenes mitu tosinat Nõukogude sõdurit. Alles siis mõistsin, et reisisin Nõukogude sõjaväelaste jaoks reserveeritud vagunis. Soovisin, et maa avaneks ja mind neelaks. Ent paistis, et sõdurid ei märganud, et midagi on valesti.
Jätkasime reisi Zittausse, kus meie vaguni uksed lükati valla ja sõdurid hüppasid välja. Nad hakkasid läbi otsima igat reisijat jaamas. Mina olin ainuke, keda kinni ei peetud. Paljud sõdurid isegi saluteerisid mulle, arvates, et olen kõrge ametnik.
Alles hiljem me mõistsime, kui väärtuslik see kirjandus oli, sest Berliini müüri püstitamine katkestas ajutiselt meie varustusreisid. Kuid see kirjandus rahuldas meie mitme kuu vajadusi. Selle aja jooksul korraldati meiega ühenduse pidamine.
Berliini müüri kerkimine 1961. aastal tõi meile Ida-Saksamaal kaasa muudatusi. Aga Jehoova, nagu ikka, oli sündmustest ees. Ta jätkas hoolitsemist meie eest keelu all. — Jutustanud Hermann Laube.
[Pilt lk 27]
Tundsime rõõmu väikesest konvendist Bautzenis