3. osa. Jehoova hoolitses meie eest keelu ajal
OLI 1990. aasta 14. märts. Olin sel ülitähtsal päeval kohal, kui Ida-Berliini Usuasjade Ministeeriumi kõrge riigiametnik andis üle dokumendi, mis kinnitas tookordse Saksa Demokraatliku Vabariigi ehk Ida-Saksamaa Jehoova tunnistajate seaduslikku seisundit. Mõtlesin selle päeva toimingute ajal tagasi ajale, mil minust sai Jehoova tunnistaja, ning mõtisklesin raskete aegade üle, mida olime kogenud.
Kui Margarete, mu töökaaslane, kes oli Jehoova tunnistaja, 1950-ndate keskel mulle esmakordselt rääkis Piiblil põhinevatest tõekspidamistest, oli Jehoova tunnistajate tagakiusamine Ida-Saksamaal tugev. Peagi läks ta mujale tööle ja ma hakkasin koos ühe teise tunnistajaga Piiblit uurima. Mind ristiti 1956. aastal ja selsamal aastal abiellusin Margarete’iga. Meid liideti Berliini Lichtenbergi koguduse juurde. Seal oli umbes 60 kuulutustöös osalevat Kuningriigi kuulutajat.
Kaks aastat peale minu ristimist käisid valitsusametnikud selle venna kodus, kes kogudust juhtis. Nad kavatsesid ta arreteerida, kuid ta oli tööl Lääne-Berliinis. Tema perekonnal oli võimalus talle teatada, et ta sinna jääks, ja mõne kuu pärast läksid nad tema juurde Läände. Kuigi ma olin siis vaid 24-aastane, pandi mu peale koguduses tõsine vastutus. Olen tänulik, et Jehoova annab taoliste kohustuste eest hoolitsemiseks vajaliku tarkuse ja jõu. — 2. Korintlastele 4:7.
Vaimse toidu muretsemine
Kui 1961. aasta augustis püstitati Berliini müür, olid Jehoova tunnistajad Idas oma Lääne vendadest äkitselt isoleeritud. Niisiis algas periood, mil me oma kirjandust paljundasime, algul kirjutusmasinaga, hiljem terve rea paljundusmasinatega. Alates 1963. aastast ehitasin kaks aastat oma majja peidikut, et seda paljundamistööd teha. Kui olin kogu päeva tööriistaluksepana töötanud, tegelesin öösel Vahitornide paljundamisega, abiks paar venda. Võimudel oli kindel tahtmine meie trükiorganisatsiooni jälile jõuda, kuid Jehoova aitas meid, nii et meie toit, nagu me seda kutsusime, ilmus õigel ajal.
Et meie ajakirju tarvilikul määral paljundada, oli tarvis suurel hulgal paberit, kuid sellise hulga paberi muretsemine polnud kerge. Kui me oleksime regulaarselt suure laadungi paberit ostnud, oleks see võimude tähelepanu äratanud. Seetõttu korraldasime asja nii, et tunnistajad ostsid individuaalselt väikestes kogustes paberit ja tõid selle kaasa meie grupi piibliuurimisele. Sealt viidi see sinna, kus me ajakirju valmistasime. Seejärel jagasid teised tunnistajad valmis ajakirjad laiali.
Kui ametnikud hakkasid kahtlustama, et mina olen seotud kirjanduse trükkimisega, hoidsid nad mul teraselt silma peal. Märkasin 1965. aasta talvel, et nad jälgivad mind rohkem kui tavaliselt, ja mõistsin, et neil on midagi plaanis. Nad saabusid äkitselt ühel varahommikul.
Üle noatera pääsemine
Sel talvehommikul olin teel tööle. Päike ei olnud veel tõusnud ja lõikava külma tõttu tõmbasin end kühmu. Teed mööda minnes märkasin heki kohal nelja pead. Mehed pöörasid ümber nurga ja tulid piki kõnniteed minu suunas. Avastasin õudusega, et need olid valitsusametnikud. Mida ma pidin tegema?
Tee serva oli kühveldatud sügav lumi, nii et järele jäi vaid kitsas teerada. Läksin edasi. Pöörasin pea alla ja rühkisin edasi, silmad maas. Sosistasin kiiresti palve. Mehed tulid ikka lähemale ja lähemale. Kas nad olid mu ära tundnud? Kui me kitsal kõnniteel üksteisest mööda põiklesime, ei suutnud ma toimuvat uskuda. Kõndisin edasi üha kiiremini ja kiiremini. „Hei!” röögatas üks neist, „see on tema. Seis!”
Jooksin kogu jõust edasi. Tormasin ümber nurga ja hüppasin üle naabri tara omaenda tagaõue. Vuhisesin majja, lukustasin ja riivistasin ukse. „Kõik voodist välja!” hüüatasin. „Nad on siin, et mind kinni võtta.”
Margarete oli välgukiirusel alumisel korrusel ja võttis ukse kõrval positsiooni sisse. Silmapilk olin keldris ja süütasin ahjus tule. Haarasin kõik oma valduses olevad koguduse aruanded ja viskasin need leekidesse.
„Tehke lahti!” kärkisid mehed. „Tehke uks lahti! Siin riiklik süüdistaja.”
Margarete seisis oma postil, kuni ma põletasin ära kõik, mis oli keelatud. Seejärel läksin Margarete juurde ja noogutasin, et ta ukse avaks. Mehed tormasid sisse.
„Miks sa minema jooksid?” küsisid nad.
Peagi saabusid abiväed ja kogu maja otsiti läbi. Peamist muret valmistas mulle peidik, kus asus meie trükimasin ja 40 000 lehte paberit. Kuid peidetud ust ei avastatud. Kuigi ülekuulamised kestsid tunde, aitas Jehoova mul rahulikuks jääda. See kogemus lähendas meid meie armastavale taevasele Isale ja andis meile vastupidamiseks tugevust.
Vangis, kuid vaba
Mulle teatati 1960-ndate lõpus, et mul tuleb ilmuda sõjaväekohustust täitma. Kuna ma südametunnistuse tõttu ei saanud teenistusse astuda, olin sunnitud seitse kuud vahi all ja töölaagris olema. Berliini kaguosas Cottbuse laagris oli 15 Jehoova tunnistajat. Kõik me olime seal kristliku neutraliteedi tõttu. (Jesaja 2:2—4; Johannese 17:16) Meie tööpäevad olid pikad ja töö ränk. Tõusime kell 4.15 hommikul ja meid viidi väljapoole laagrit raudteetööle. Ent kuigi olime vangistatud, oli meil võimalusi rääkida teistele Jehoova Kuningriigist.
Näiteks oli koos meiega Cottbusis kaks tulevikuennustajat. Ühel päeval kuulsin, et noorem tahtis väga minuga kõnelda. Mida võis ta tahta? Ta puistas oma südant. Tema vanaema oli olnud tulevikuennustaja ja ta arendas välja samasugused võimed peale vanaema raamatute lugemist. Kuigi ta nii väga soovis vabaneda jõududest, mis tema üle valitsesid, kartis ta nende kättemaksu. Ta muudkui nuttis. Aga mis oli minul selle kõigega pistmist?
Meie vestluse käigus ta selgitas, et ta tulevikuennustamise võime nõrgenes, kui ta oli Jehoova tunnistajate seltsis. Selgitasin, et on olemas nii kurjad vaimud ehk deemonid kui ka head vaimud ehk õiglased inglid. Kasutades nende näidet, kes said vanaaja Efesoses kristlasteks, rõhutasin vajadust lahti saada kõigist asjadest, mis on seotud tulevikuennustamise või mingi muu spiritistliku tegevusega. (Apostlite teod 19:17—20) „Seejärel võta Jehoova tunnistajatega ühendust,” ütlesin talle. „Igal pool elab Jehoova tunnistajaid.”
Mõne päeva pärast noormees lahkus laagrist ja ma ei kuulnud temast enam midagi. Kuid kogemus selle hirmul ja lohutamatu mehega, kes janunes vabaduse järele, tugevdas mu armastust Jehoova vastu. Meie, 15 tunnistajat, olime usu pärast laagris, kuid me olime vaimselt vabad. See noormees lasti vanglast vabaks, kuid teda orjastas ikka veel „jumal”, kes teda hirmutas. (2. Korintlastele 4:4) Kuidas küll meie, Jehoova tunnistajad, peaksime oma vaimse vabaduse üle rõõmustama!
Meie lapsed katse all
Mitte ainult täiskasvanud, vaid ka noored pidid Piiblil põhinevate veendumuste eest kindlalt seisma. Neile avaldati survet teha kompromissi nii koolis kui ka tööl. Kõik meie neli last pidid oma tõekspidamiste eest seisma.
Igal esmaspäeval peeti koolis liputervitamistseremooniat. Lapsed rivistusid õue, laulsid laulu ja andsid lipu heiskamise ajal niiöelda Thälmanni saluudi. Ernst Thälmann oli saksa kommunist, kelle natslik SS 1944. aastal mõrvas. Peale Teist maailmasõda sai Thälmannist Ida-Saksamaal kangelane. Piiblil põhineva veendumuse tõttu, et püha teenistust tuleb osutada vaid Jehoova Jumalale, õpetasime koos naisega oma lapsi taoliste tseremooniate ajal lugupidavalt seisma, kuid mitte sellest osa võtma.
Koolilastele õpetati ka kommunistlikke laule. Läksime koos Margarete’iga oma laste kooli ja selgitasime, miks nad taolisi poliitilisi laule ei laula. Samuti ütlesime, et nad on valmis õppima teistlaadi laule. Niimoodi õppisid meie lapsed varakult kindlalt seisma ja oma eakaaslastest erinema.
Enne 1970-ndate lõppu tahtis meie vanem tütar ühes asutuses ametit õppida. Kuid igalt õpilaselt nõuti kõigepealt 14-päevase sõjaväelise eelväljaõppe läbitegemist. Kuna Renate südametunnistus ei lubanud tal sellest osa võtta, võttis ta julge seisukoha ja lõpuks ta vabastati taolisest väljaõppest osavõtmise kohustusest.
Õpiajal käis Renate kursusel, kus teda kutsuti üles osa võtma püssilaskeharjutustest. „Renate, ka sina pead tulema püssilaskeharjutustele,” ütles õpetaja. Renate vastuväited õpetajat ei huvitanud. „Sul ei tarvitse püssi lasta,” lubas ta. „Sina võid hoolitseda suupistete eest.”
Sel õhtul arutasime perekonnaga asja läbi. Arvasime, et Renate juuresviibimine püssilaskeharjutustel on väär, isegi kui ta otseselt sellest osa ei võta. Saanud tugevust vestlusest meiega ja ka palvest, ei lasknud ta end heidutada. Millist julgustust pakkus meile nägemine, kuidas meie noor tütar seisab õiglaste põhimõtete eest!
Meie avaliku kuulutustöö laienemine
Kui vastupanu meie tööle 1970-ndate lõpul nõrgenes, hakati Läänest suurel hulgal kristlikke väljaandeid tooma. Kuigi see oli ohtlik töö, tegid julged vennad seda vabatahtlikult. Me hindasime kõrgelt neid suurenenud kirjandusvarusid ja nende inimeste jõupingutusi, kes tegid selle võimalikuks. Kui keelu algaastatel oli karm tagakiusamine, oli majast majja kuulutustegevus tõeliseks väljakutseks. Tegelikult mõned hoidusid sellest kättemaksu kartusel. Kuid sobival ajal suurenes meie avalik kuulutustöö märgatavalt. Vaid umbes 25 protsenti Kuningriigi kuulutajatest võttis 1960-ndatel aastatel majast majja teenistusest regulaarselt osa. Ent 1980-ndate lõpuks tõusis selles teenistusliigis regulaarselt osalejate arv 66 protsendini! Sel ajal pöörasid võimud vähem tähelepanu meie avalikule kuulutustegevusele.
Kord võttis vend, kellega ma koos teenistuses olin, kaasa oma noore tütre. Eakat daami, kellele me rääkisime, soojendas tütarlapse juuresolek ja ta kutsus meid sisse. Ta hindas meie piibliteemalist esitlust ja oli nõus, et me külastame teda uuesti. Hiljem andsin külastuse üle oma naisele, kes alustas selle naisega otsekohe piibliuurimist. Vaatamata kõrgele eale ja kehvale tervisele sai see daam meie õeks ja ta on Jehoova teenistuses jätkuvalt aktiivne.
Parandamised vabaduse lähenedes
Jehoova valmistas meid ette ajaks, mil saame nautida suuremat vabadust. Näiteks vahetult enne keelu tühistamist anti meile nõu muuta seda viisi, kuidas me koosolekutel üksteise poole pöördume. Julgeolekukaalutlustel olime kutsunud üksteist vaid eesnimepidi. Paljud, kes olid üksteist aastaid tundnud, ei teadnud oma kaasusklike perekonnanimesid. Ent selleks, et valmistuda paljude uute huvitatute vastuvõtmiseks meie koosolekutele, julgustati meid pöörduma üksteise poole perekonnanimega. Mõnede meelest oli see mitteisikuline, kuid need, kes nõuannet kuulda võtsid, kohanesid kergemini, kui me hiljem vabaduse saime.
Samuti julgustati meid alustama oma koosolekuid lauluga. Sel teel hakkasime harjuma korraldusega, millest kogudused kõikjal kinni pidasid. Teine parandamine puudutas meie uurimisgruppide suurust. Need kasvasid järk-järgult 1950-ndate aastate neljalt inimeselt kaheksa inimeseni. Hiljem kasvasid need 10 ja lõpuks 12 inimeseni. Tehti täiendav uuring, tagamaks, et iga koguduse koosolekupaik oleks enamiku kuulutajate jaoks kesksel kohal.
Mõnikord suutsime näha soovitatud paranduse tarkust vaid peale selle ellurakendamist. Kui tihti küll näitas Jehoova, et ta on tark ja hoolitsev Isa! Järk-järgult viis ta meid samale tasemele oma ülejäänud maise organisatsiooniga ja me tundsime end üha rohkem ja rohkem tema rahva ülemaailmse vennaskonna osana. On kindel, et Jehoova Jumal kaitses armastusväärselt oma rahvast peaaegu 40 aasta kestel, mil nad Ida-Saksamaal keelu all tööd tegid. Kuidas me küll praeguse seadusliku seisundi üle rõõmustame!
Praegu on endisel Ida-Saksamaana tuntud alal üle 22 000 Jehoova tunnistaja. Nad on otsekui tõend Jehoova Jumala targast juhtimisest ja armastavast hoolitsusest. Tema toetus läbi aastate, mil olime keelu all, näitab, et tema suudab iga olukorra peremees olla. Ei kõlba ükski relv, mis valmistatakse tema rahva vastu. Jehoova hoolitseb alati hästi nende eest, kes tema peale loodavad. (Jesaja 54:17; Jeremija 17:7, 8) — Jutustanud Horst Schleussner.
[Pilt lk 31]
Horst ja Margarete Schleussner Ühingu ühes majas Ida-Berliinis