Kuningriigi kuulutajad teatavad
Piibli tõde teeb vabaks Boliivia nunna
PALJU ausasüdamelisi inimesi põgeneb valereligioonist, õpib Piibli tõde ja hakkab kummardama Jehoovat, tõelist Jumalat. Boliivias on seda teinud üle 7600 inimese, kaasa arvatud üks nunn.
Kui M—— oli vaid üheksa-aastane, oli tal esmakontakt ühe Jehoova tunnistajaga. Ta tegi ukse lahti, kui tunnistaja ta kodu külastas, ja ta kuulis esimest korda Jumala nime Jehoova hääldamist. See kinnitus aastateks ta mällu.
Kuna ta oli perekonna ainuke tütar, otsustati, et ta peaks saama nunnaks. „Kui õnnelik ma olin, et astun Jumala teenistusse — vähemalt nii ma mõtlesin,” ütles M——. Kuid ta rõõm muutus pettumuseks, kui ta nägi, et kloostris harrastati ebaõiglust ja erapoolikust. Ta ütleb: „Ma ei suuda ehk iial unustada neid depressioonihoogusid ja neid füüsilisi ja vaimseid lööke, mis olid nii ahistavad ja panid mind suhtuma Jumalasse kui mitte armastuse Jumalasse, vaid kui Jumalasse, kes kaastundeta karistab.”
Ta jätkab: „Selle ajani, kui minust sai nunn, olin asjatult üritanud leida Piiblist nime Jehoova. Leidsin vaid ’Jahweh’, ja see viis mu segadusse. Ühel päeval läksin isegi välja otsima neid inimesi, kes rääkisid Jehoovast, kuid ma ei leidnud neid.
Möödus aeg, ja ühel päeval, kui olin oma perekonna juurde koju minemas, nägin silti ’Jehoova tunnistajate kuningriigisaal’. Tahtsin neile öelda, et nad on valeprohvetid, kuid saalis polnud kedagi. Läksin pühapäeval tagasi. Parajasti oli käimas koosolek ja paistis, et paljud olid üllatunud, kui nägid, et kohal viibib täisrüüs nunn. Pärast koosolekut püüdsin kiiresti kaduda. Sellele vaatamata üks tunnistaja tervitas mind, niisiis küsisin temalt: ’Miks te teotate Püha selle nime kandmisega?’ Mu küsimus viis Piiblil põhineva aruteluni, ja ma kutsusin tunnistajat külastama mind mu perekonna kodus. Mu vanemad viskasid ta välja. Ent me kohtusime kahe kuu pärast uuesti ja ta kutsus mind enda juurde, et Piiblit uurida. Mulle avaldas sügavat muljet teave, mida ta mulle näitas, mis tõestas, et kristlased peaksid kasutama Jumala nime. See tõend andis mulle vajalikku jõudu, ütlemaks lahti kõigist väärtusetutest asjadest, mida mulle nunnana oli õpetatud.
Mäletan palju asju elust kloostris. Näiteks vajasin kord rohkem toitu söömiseks. Niisiis kirjutasin vanematele ja palusin neid mulle midagi saata, taipamata, et kloostris kirjad tsenseeritakse. Järgmisel söömaajal pandi mu ette suures koguses leiba ja moosi ning mind sunniti kõike seda ära sööma. Nüüd oli mul liiga palju toitu. Ütlesin seda oma sõpradele ja üks neist soovitas mul murendada leiba, mida ma polnud suutnud ära süüa, ja puistata see põrandale laiali. Kui ma seda tegin, kahmas üks nunn otsekohe minust kinni ja paiskas mu põrandale karmi käsuga, et ma kogu põranda keelega puhtaks lakuksin. Ruum oli suur. Käsule kuuletudes kuulsin rohket itsitamist ja naermist — ei osutatud vähimatki halastust.
Nüüd ma mõistan, kui imeline on sellest kõigest vaba olla. Nagu oodata võiski, nõudis see vabanemine ohvreid. Kõigepealt viskas isa mu majast välja. Sellest hoolimata oli mul enne kloostrist lahkumist eesõigus aidata teistel noortel nunnadel õppida tundma tõde. Mul on rõõm öelda, et mõned neist on pühendanud oma elu Jehoova Jumalale!
Pärast seda, kui lahkusin kloostrist, oli mu isal raske mõista, miks ma ütlesin ära tasuvatest, kuid aeganõudvatest ametitest. Ent mina soovisin pühendada rohkem aega Jumala teenimisele. Nüüd olen üldpioneerteenistuses ja elan lihtsat, kuid ometi väga tasutoovat elu. Minu suureks rõõmuks on mu ema ja mu vennad ühinenud koos minuga Jehoova teenistuses.”
Piibli tõde vabastab tõesti inimesed selle maailma valereligioonisüsteemist, ning see toob kestva rõõmu ja õnne. — Johannese 8:32.