Missuguseid inimesi soosid sina?
„VAJATAKSE PRUUTI. Peaks olema heledanahaline ja sale, haritud, eelistatavalt kõrgharidusega. Peab olema heast rikkast perekonnast. Eelistatavalt samast kastist.”
SELLINE on tüüpiline abiellumiskuulutus, mida sa võid näha India ajalehes. Tõenäoliselt võid sa midagi sarnast näha ka paljudes teistes maailma osades. Indias avaldavad sellise teadaande tavaliselt tulevase peigmehe vanemad. Vastuseks võib olla foto neiust, kes on riietatud erepunasesse sarisse ja kes kannab paljusid kuldehteid. Kui noormehe perekond kiidab selle heaks, võivad alata abiellumiseelsed läbirääkimised.
Üldised väärtusnormid
Indias on nõudmine heledanahalise pruudi järele väga levinud. See on niimoodi sügavalt juurdunud uskumuse tõttu, et hinduistliku ühiskonna niinimetatud madalamad kastid on tumedanahalised. Hiljaaegu jutustas üks India televisiooni programm loo kahest tüdrukust, kellest üks oli heledanahaline ja teine tumedanahaline. Heledanahaline tüdruk oli julm ja halbade kommetega; tumedanahaline tüdruk oli lahke ja õrn. Maagiliselt pöördus kõik tagurpidi ja heledanahaline tüdruk muutus karistuseks tumedanahaliseks, samal ajal kui tumedanahaline tüdruk muudeti heledanahaliseks. Loo moraal oli ilmselt selles, et kuigi headus lõpptulemusena võidab, on hele nahk ihaldatav tasu.
Taolised rassilised tunded on sageli palju sügavamad kui võiks arvata. Näiteks võib aasialane käia mõnes Lääne riigis ja kurta, et teda koheldi tema nahavärvi või pilusilmade pärast halvasti. Selline suhtumine häirib teda ja ta tunneb, et teda on diskrimineeritud. Aga oma kodumaale tagasi pöördununa võib ta erinevatest rahvusrühmadest inimesi täpselt samamoodi kohelda. Isegi tänapäeval mängib nahavärv ja rahvuslik päritolu tähtsat osa selles, kuidas paljud inimesed hindavad teiste väärtust.
„Raha eest saab kõike!” kirjutas muistne kuningas Saalomon. (Koguja 10:19) Kui tõsi see on! Jõukus mõjutab ka seda, kuidas inimestele vaadatakse. Jõukuse allikas seatakse harva küsimuse alla. Kas inimene on saanud rikkaks raske töö, hoolsa organiseerimise või ebaaususe kaudu? Sellel pole erilist tähtsust. Rikkus, olgu see saadud ebaausalt või mitte, paneb paljud inimesed omaniku soosingut taotlema.
Selle võistlevas maailmas on pjedestaalile tõstetud ka kõrgharidus. Niipea kui laps sünnib, soovitatakse vanematele tungivalt hakata tema koolitamiseks suuri summasid kõrvale panema. Kui ta on saanud kahe- või kolmeaastaseks, muretsevad nad selle pärast, et ta saaks õigesse lastesõime või lasteaeda, mis oleks esimesi samme tema pikal teel ülikoolikraadini. Mõned inimesed näivad arvavat, et prestiižika diplomiga kaasneb ka õigus saada teiste soosingu ja lugupidamise osaliseks.
Jah, nahavärv, haridus, raha, rahvuslik päritolu — need on saanud mõõdupuudeks, mille järgi paljud inimesed kujundavad oma arvamuse, või õigemini eelarvamuse teisest. Need tegurid määravad, keda nad soosivad ning keda mitte. Kuidas on sinuga? Keda soosid sina? Kas sa arvad, et keegi, kellel on raha, heledam nahk või kõrgharidus, väärib suuremat soosingut ja lugupidamist? Kui see on nii, siis peaksid sa oma tunnete põhjuste üle tõsiselt järele mõtlema.
Kas need on head mõõdupuud?
Raamat Hindu World täheldab: „Kui keegi madalamast kastist tappis brahmaani, võidi ta surnuks piinata ja tema vara konfiskeerida, ning tema hing oli igavesti neetud. Brahmaani, kes kellegi tappis, võidi ainult trahvida ja teda ei võidud kunagi karistada surmaga.” Kuigi see raamat räägib vanaajast, kuidas on lood tänapäeval? Rassiline eelarvamus ja ühiskondlik pinge on isegi 20. sajandil pannud voolama verejõgesid. Ja see ei piirdu Indiaga. Vihkamine ja vägivald, mille apartheid on jäädvustanud Lõuna-Aafrikas, rassiline eelarvamus Ameerika Ühendriikides, rahvuslik eelarvamus Balti riikides — loetelu üha jätkub — on kõik tingitud kaasasündinud üleolekutundest. On kindel, et rassi või rahvuse pärast ühe inimese eelistamine teisele ei ole andnud häid rahuküllaseid vilju.
Kuidas on lugu jõukusega? Kahtlemata saavad paljud rikkaks tänu ausale ja raskele tööle. Kuid allmaailma kurjategijad, mustal turul äritsejad, narkootikumivedajad, ebaseaduslikud relvakaupmehed ja teised on kuhjanud endale tohutuid varandusi. On tõsi, et mõned neist annetavad heategevuse jaoks või toetavad vaeste aitamise projekte. Sellele vaatamata on nende kuriteod toonud nende ohvritele kirjeldamatuid kannatusi ja viletsust. Isegi suhteliselt lühikest aega töötavad asutusedirektorid, kes võtavad altkäemaksu või osalevad tumedas äritegevuses, on põhjustanud frustratsiooni, tekitanud kahju või toonud surma, kui nende tooted või teenused lakkavad töötamast ja töötavad valesti. Tõepoolest, jõukus iseenesest ei anna alust inimese soosimiseks.
Aga kuidas on siis lugu haridusega? Kas inimese nime ees seisev pikk kraadide ja tiitlite loetelu garanteerib selle, et ta on aus ja õiglane? Kas see tähendab, et teda tuleb soosida? On endastmõistetav, et haridus võib laiendada silmaringi, ja paljud, kes on oma haridust kasutanud teiste kasuks, on ära teeninud austuse ja lugupidamise. Ent ajalugu on täis näiteid masside ekspluateerimisest ja rõhumisest haritud klassi poolt. Ja mõtle sellele, mis toimub tänapäeva kolledžites ja ülikoolides. Õpilaslinnakute nuhtluseks on narkomaaniast ja sugulisel teel edasikantavatest haigustest tingitud probleemid ning paljud õpilased on läinud kõrgkooli ainuüksi selleks, et taotleda raha, võimu ja kuulsust. Vaevalt küll, et üksnes inimese haridus oleks tema tegeliku iseloomu usaldatav näitaja.
Ei, nahavärv, haridus, raha, rahvuslik päritolu ega ka muud sellised tegurid pole kindel alus, mille järgi otsustada teise inimese väärtuse üle. Kristlased ei peaks laskma oma tähelepanul olla hõivatud nende asjadega, püüdes saavutada teiste soosingut. Millest peaks siis inimene huvituma? Milliste mõõdupuude järgi peaks ta otsustama?