Rõõm, mida Jehoova teenimine mulle on toonud

JUTUSTANUD GEORGE BRUMLEY

Olin just lõpetanud raadiotehnika tunni andmise keiser Haile Selassie noortele politseiõpilastele, kui üks neist mulle omavahel olles ütles, et ta teab, et ma olen Jehoova tunnistajate misjonär. „Kas sa uuriksid koos minuga Piiblit?” küsis ta innukalt.

KUNA meie töö Etioopias oli tookord keelatud, oleks mind, nagu ka teisi tunnistajaid, võidud maalt välja ajada, kui võimud oleksid minust teada saanud. Mõtlesin, kas see õpilane on siiras või on ta minu lõksupüüdmiseks saadetud valitsusagent. Perekonnapeana, kellel oli kolm last, kohutas mind mõte sellest, et ma kaotan oma töö ja mind sunnitakse lahkuma maalt ning sõpradest, keda olin hakanud armastama.

Kuid te võite küsida: „Kuidas võis üks ameeriklane, kelle toita on perekond, hakata eelistama elu Aafrika kirdeosas, kaugel kodust ja sugulastest?” Lubage mul selgitada.

Üleskasvamine Ühendriikides

Juba 1920-ndatel aastatel, kui ma olin veel algkoolis, tellis mu isa ajakirja Vahitorn ja sai Kirjauurimuste sarja. Isale lugemine meeldis ja ta lausa neelas neid raamatuid. Tal oli vaimukas ning vallatu iseloom, nagu oli näha sellest, kuidas ta pühapäevaks kutsutud külalistega vembutas. Tal oli kaunis nahkkaantega raamat, mille seljal ja esiküljel oli kuldtähtedega kiri „Püha Piibel”. Ta tavatses alustada vestlust sõnadega: „Nii. Täna on pühapäev. Kas sa loeksid meile mõned salmid?”

Külaline nõustus alati, aga raamatut avades ei näinud ta ühtki lehekülge, millele oleks midagi trükitud! Inimene oli loomulikult üllatunud. Seejärel ütles isa, et „jutlustajad ei tea Piiblist midagi”, võttis Piibli ja luges 1. Moosese 2:7. Seal ütleb Piibel esimese inimese loomist kirjeldades: „Nõnda sai inimene elavaks hingeks.” — 1. Moosese 2:7.

Isa selgitas, et inimesel ei ole hinge, vaid ta on hing, et patu palk on surm ja et kui inimene sureb, siis on ta tõesti surnud ega tea midagi. (Koguja 9:5, 10; Hesekiel 18:4; Roomlastele 6:23) Juba enne, kui ma lugeda oskasin, oli mul 1. Moosese 2:7 pähe jäänud. Need on minu esimesed mälestused tõelisest rõõmust tunda Piibli tõdesid ja jagada neid teistega.

Kuna Vahitorn tuli meile tookord koju, hakkas seda vaimset toitu nautima terve pere. Minu emapoolne vanaema elas meie juures, ja temast sai meie pere esimene hea sõnumi kuulutaja. Illinoisi osariigis Carbondale’is, kus me elasime, kogudust ei olnud, kuid seal peeti mitteametlikke koosolekuid. Ema viis meid viit last linna teise otsa, kus vanemad daamid viisid läbi Vahitorni uurimist. Me hakkasime osalema ka põlluteenistuses.

Raadiotöölt vanglasse

Abiellusin 1937. aastal, olles vaid 17-aastane. Püüdsin elatist teenida nii raadiote parandamisega kui ka selle oskuse õpetamisega. Pärast kahe lapse, Peggy ja Hanki sündi minu abielu lõppes. Lahutus oli minu süü — ma ei elanud kristlikku elu. See, et ma ei saanud kasvatada oma kaht vanemat last, on mulle kogu elu jooksul südamevalu põhjustanud.

Algas Teine maailmasõda, ning see pani mind mõtlema paljudele asjadele. Sõjaväeosad pakkusid mulle võimalust saada leitnandiks ning õpetada nekrutitele raadiotehnikat, kuid minu mure selle pärast, mida Jehoova sõja kohta mõtleb, pani mind iga päev palvetama. Minu Vahitorni tellimus oli lõppenud ja Lucille Haworth sai teate tellimuse lõppemisest ning külastas mind. Perry Haworth, Lucille’i isa, ja enamik tema suurest perest olid olnud tunnistajad 1930-ndatest aastatest alates. Lucille ja mina armusime, ning 1943. aasta detsembris me abiellusime.

Aastal 1944 mind ristiti ja ma ühinesin oma naisega täisaegses teenistuses pioneerina. Peatselt kutsuti mind sõjaväeteenistusse, kuid ma keeldusin. Selle tulemusena mõisteti mind kolmeks aastaks vangi Oklahoma El Reno föderaalvanglasse. Jehoova pärast oli rõõm kannatada. Igal hommikul, kui ma ärkasin ja mõistsin, kus ma olen ja miks, tundsin ma suurt rahuldust ning tänasin Jehoovat. Pärast sõda hakati neid meie seast, kes olid üle 25-aastased, tingimisi vabastama. Mind vabastati veebruaris 1946.

Täisaegne teenistus

Kui ma ühinesin taas Lucille’iga, tegi ta parajasti pioneeritööd Oklahoma osariigis väikeses Wagoneri asulas. Meil ei olnud autot, niisiis läksime kõikjale jalgsi, käies läbi kogu asula. Hiljem kolisime Wewokasse Oklahomas. Sain varsti tööd lähedalasuvas raadiojaamas ning hakkasin tööle ringhäälingus. Töötada kuus tundi päevas ja teha pioneeritunde polnud kerge, kuid me tundsime rõõmu eesõigusest, mis meil Jehoova teenistuses oli. Just enne 1947. aasta Los Angelese konventi õnnestus meil osta üks vana auto. Konvendil hakkasime mõtlema avalduse esitamisele Vahitorni Gileadi Piiblikooli astumiseks, et saada misjonäri väljaõpet.

Mõistsime, et see on suur samm, ning me ei tahtnud Ühendriikidest lahkumise otsusega rutata. Tundsin ikka veel ängistust oma laste kaotamise pärast, niisiis me püüdsime veelkord saada luba nende kasvatamiseks. Kuid minu endise eluviisi ja vangisoleku pärast polnud see võimalik. Sellepärast otsustasime püüda misjonärideks saada. Meid kutsuti Gileadi 12. kursusele.

Lõpetasime kooli 1949. aastal, kuid esmalt määrati meid külastama Tennessee osariigi kogudusi. Pärast kolmeaastast reisivat tööd Ameerika Ühendriikides saime Vahitorni Ühingu presidendi kontorilt kirja, milles küsiti, kas me oleme valmis lisaks kuulutustööle õpetama Etioopia koolis. Valitsuse üks nõudmisi oli, et misjonärid õpetaksid. Me nõustusime, ja 1952. aasta suvel sõitsime Etioopiasse.

Etioopiasse jõudes õpetasime hommikuti algklasse ja pärastlõunal juhatasime tasuta piibliklasse. Peatselt tuli meie piibliuurimistele nii palju inimesi, et me õpetasime Piiblit sageli kolm või neli tundi päevas. Mõned õpilastest olid politseinikud; teised olid misjonikoolide ja etioopia õigeusu koolide õpetajad või diakonid. Mõnikord oli igas piibliklassis 20 või rohkem inimest! Paljud neist õpilastest lahkusid valereligioonist ja alustasid Jehoova teenimist. Olime vaimustunud. Jälle tänasin ma igal hommikul ärgates Jehoovat.

Lapsevanema amet ja kuulutamine keelu all

Aastal 1954 saime teada, et me saame lapsevanemateks, ning me pidime otsustama, kas läheme tagasi Ameerika Ühendriikidesse või jääme Etioopiasse. Jäämine sõltus muidugi sellest, kas ma saan ilmalikku tööd. Sain tööd ringhäälingu insenerina, töötades keiser Haile Selassie raadiojaamas. Nii me jäimegi.

Kaheksandal septembril 1954 sündis meie tütar Judith. Ma arvasin, et mul on keisri juures töötamise tõttu kindel töökoht, kuid kahe aasta pärast ma kaotasin selle. Kuid vähem kui kuu aja pärast palkas politseijaoskond mind õpetama noormeeste klassile raadiosaatjate parandamist — ja seda kõrgema palga eest. Järgmise kolme aasta jooksul sündisid meile pojad Philip ja Leslie.

Vahepeal meie vabadus võtta osa kuulutustööst muutus. Etioopia õigeusu kirik keelitas valitsust ajama maalt välja kõik Jehoova tunnistajate misjonärid. Ühingu nõuandel muutsin ma oma misjonitöö viisa ilmaliku töö viisaks. Meie misjonitöö keelustati, ja me pidime olema ettevaatlikud ning mõistlikud. Kõik koguduse koosolekud jätkusid, kuid me kohtusime väikestes gruppides.

Politsei otsis läbi mitmed arvatavate tunnistajate kodud. Kuid nende teadmata teatas üks politseileitnant, kes oli Jehoova kummardaja, meile alati, mis ajaks haarangud olid kavandatud. Selle tulemusena ei konfiskeeritud nende aastate jooksul kordagi kirjandust. Me pidasime oma Vahitorni uurimisi linnaäärsetes restoranides, kus olid olemas söögilauad vabas õhus söömiseks.

Nimelt sel ajal, kui ma õpetasin politseiõpilastele raadiotehnikat, paluski algulmainitud õpilane minult piibliuurimist. Eeldasin, et ta on siiras, ja me alustasime. Juba pärast teist uurimist tuli temaga kaasa teine õpilane ja seejärel kolmas. Ma hoiatasin neid, et nad ei räägiks kunagi kellelegi, et nad minuga uurivad, ja nad ei rääkinudki.

Aastal 1958 peeti New Yorgis Yankee staadionil ja Polo väljakul Jumala Tahte rahvusvaheline kokkutulek. Vahepeal olid Peggy ja Hank ning paljud teised minu suure pere liikmed saanud aktiivseteks tunnistajateks. Kui rõõmus ma olin, et võisin seal viibida! Ma tundsin naudingut mitte ainult taaskohtumisest oma vanemate laste ja teiste pereliikmetega, vaid olin ka erutatud, nähes enam kui veerand miljoni suurust tohutut rahvahulka, kes tuli konvendi viimasel päeval kokku!

Järgmisel aastal tuli Ühingu president Nathan H. Knorr meid Etioopiasse külastama. Tal oli häid ettepanekuid, kuidas jätkata tööd keelu all, ning ta oli huvitatud ka meie perekonnast ja meie vaimsest edenemisest. Ma selgitasin, et me õpetame oma lapsi palvetama. Küsisin, kas talle meeldiks kuulda, kuidas Judith palvetab. Ta nõustus ja ütles talle pärast: „Väga hea, Judith.” Söögiajal palusin vend Knorri esitada palve, ja pärast lõpetamist ütles Judith: „Väga hea, vend Knorr!”

Oma laste kasvatamine Ameerika Ühendriikides

Minu leping politseijaoskonnaga lõppes aastal 1959. Me tahtsime jääda, kuid valitsus ei nõustunud sõlmima minuga ühtki uut lepingut. Kuhu oli meil siis minna? Püüdsin pääseda teistesse maadesse, kus oli suur vajadus vendade järele, kuid ei suutnud. Mõnevõrra kurvana pöördusime tagasi Ühendriikidesse. Saabudes ühinesime taas rõõmsalt oma perekonnaga; kõik minu viis last said omavahel tuttavaks ja hakkasid esimesest pilgust üksteist armastama. Sellest alates on neil olnud lähedased omavahelised suhted.

Asusime Kansase osariiki Wichitasse, kus ma leidsin tööd raadioinsenerina ja saatejuhina. Lucille kohandus koduste kohustustega ja lapsed käisid kodulähedases koolis. Juhatasin igal esmaspäeva õhtul perekondlikku Vahitorni uurimist, püüdes alati teha seda elavaks ja huvitavaks. Kontrollisime iga päev, kas koolis pole probleeme.

Teokraatliku Teenimiskooliga liitumisel aitas sealt saadud ettevalmistus igat last kooliskäimisel. Imikueast peale valmistasime neid ette põlluteenistuseks. Nad õppisid pakkuma ustel piibliteemalist kirjandust ja käisid koos meiega kodustel piibliuurimistel.

Püüdsime õpetada lastele ka põhilisi asju elust, selgitades, et mitte igaüks neist ei või alati saada seda, mis on teistel. Näiteks polnud üks ja sama kingitus alati kõigi jaoks. „Kui sinu vend või õde saab mänguasja,” arutlesime nendega, „ja sina ei saa, kas sul sobib siis hädaldada?” Teinekord muidugi said teised lapsed midagi, nii et kedagi ei jäetud hooletusse. Me armastasime kogu aeg neid kõiki, soosimata kunagi ühte neist rohkem kui ülejäänud kahte.

Vahel lubati teistel lastel teha seda, mida meie lastel ei lubatud teha. Tihtipeale kuulsin: „See-ja-see võib, miks siis meie ei või?” Püüdsin selgitada, kuid vahel pidi vastus olema lihtsalt selline: „Sina pole sellest perekonnast; sina oled Brumley. Meil on teised reeglid.”

Teenimine Peruus

Etioopiast naasmisest saadik olime Lucille ja mina igatsenud jälle misjonitööst osa võtta. Lõpuks, 1972. aastal, avanes võimalus minna Lõuna-Ameerikasse Peruusse. Me poleks saanud valida paremat paika oma laste kasvatamiseks nende murdeeas. Nende seltsimine misjonäride, eripioneeride ja teistega, kes olid Peruusse teenima tulnud, aitas neil oma silmaga näha, kui rõõmsad on need, kes taotlevad esmalt Kuningriigi huve. Philip nimetas seda seltsingut eakaaslaste positiivseks surveks.

Natukese aja pärast said mõned meie vanad sõbrad Kansases teada, kui suur edu meil Kuningriigi teenimises on, ja nad ühinesid meiega Peruus. Korraldasin meie kodu misjonikodu põhimõttel. Igaühel olid määratud kohustused, nii et kõigil oleks aega nautida põlluteenistust. Igal hommikul arutasime laua ääres piibliteksti. See oli meile kõigile nii õnnelik aeg. Ja jälle, igal hommikul, kui ma tõusin ning mõistsin, kus ma olen ja miks, tänasin ma mõttes sügavalt Jehoovat.

Aja jooksul Judith abiellus ning pöördus tagasi Ühendriikidesse, kus ta jätkas täisaegset teenistust. Pärast kolmeaastast eripioneerteenistust esitas Philip avalduse ja ta võeti vastu Beeteli-teenistusse New Yorgis Brooklynis. Lõpuks pöördus ka Leslie tagasi Ameerika Ühendriikidesse. Neil oli kahju lahkuda, ja nad on meile tihti rääkinud, et nende viimine Peruusse oli parim, mida me iganes nende heaks oleme teinud.

Peruu majanduse halvenedes me mõistsime, et peame samuti lahkuma. Aastal 1978 Wichitasse naastes leidsime hispaania keelt kõneleva tunnistajate grupi. Nad palusid meil jääda ja neid aidata, mida me ka rõõmuga tegime. Moodustati kogudus, ja peatselt sai see meile sama armsaks kui need, mida me enne olime teeninud.

Ecuador kutsub

Vaatamata ajurabandusele, mille tagajärjel jäin osaliselt halvatuks, lootsin igatsusega, et me Lucille’iga võiksime jälle teenida teisel maal. Reisiv ülevaataja rääkis 1984. aastal meile kasvust Ecuadoris ja sealsest vajadusest kristlike kogudusevanemate järele. Ma viitasin sellele, et oma halvatuse tõttu suudan ma põlluteenistuses vähe ära teha, kuid ta kinnitas mulle, et isegi 65-aastane osaliselt halvatud vanem oleks abiks.

Pärast tema lahkumist ei suutnud me kogu öö magada, sest rääkisime võimalusest minna Ecuadori. Lucille’il oli samasugune põletav soov minna nagu minulgi. Panime välja kuulutuse oma väikese kahjuritõrjefirma kohta, ja müüsime selle ära kahe nädalaga. Ainult kümne päevaga müüsime maha oma maja. Niisiis, kuldsetes aastates pöördusime jälle tagasi oma suurima rõõmu, välismaise misjoniteenistuse juurde.

Asusime Quitosse, kus põlluteenistus oli ülimeeldiv — iga päev tõi uue kogemuse või seikluse. Kuid siis, 1987. aastal, diagnoositi mul käärsoolevähk; ma vajasin viivitamatut opereerimist. Läksime tagasi Wichitasse, kus mulle tehti õnnestunud operatsioon. Pöördusime tagasi Quitosse ning olime seal ainult kaks aastat, kui jälle avastati vähk, ning me pidime jäädavalt Ühendriikidesse naasma. Asusime Põhja-Carolinasse, kus elame praegugi.

Rikas, tasuv elu

Minu füüsiline tulevik on ebakindel. Aastal 1989 pandi mulle kunstpärak. Sellegipoolest olen ma veel võimeline teenima vanemana ja viima läbi mitmeid piibliuurimisi inimestega, kes tulevad minu koju. Aastate jooksul oleme aidanud sõnasõnaliselt sadu inimesi tõe seemnete istutamise, kastmise ja kasvatamisega. See on rõõm, mis ealeski ei kahane, ükskõik kui palju see ka ei korduks.

Lisaks on mul olnud suur rõõm näha kõiki oma lapsi teenimas Jehoovat. Peggy on olnud 30 aastat oma mehe Paul Moskega Ühendriikides reisival tööl. Philip ja tema naine Elizabeth ning ka Judith on praegugi erilises täisaegses teenistuses New Yorgis. Hank ja Leslie ning nende abikaasad on aktiivsed tunnistajad, ja minu neli venda ning õde koos oma perekondadega, kaasa arvatud 80 veresugulast, teenivad kõik Jehoovat. Ja Lucille on meie ligi 50 abieluaasta jooksul olnud eeskujulik kristlik naine. Viimastel aastatel on ta nurisemata teinud paljusid ebameeldivaid töid, aidates mul hoolitseda mu manduva keha eest.

Tõepoolest, minu elu on olnud rõõmus. See on olnud õnnelikum, kui suudaks sõnades väljendada. Jehoova teenimine on nii rõõmuküllane, et minu südamesttulev soov on kummardada teda igavesti siin maa peal. Mul on alati meeles Laul 59:17, mis ütleb: „Aga mina laulan sinu vägevusest ja hõiskan hommikul sinu heldusest; sest sa oled mulle kindlaks kaitsjaks, pelgupaigaks mu kitsikusepäeval!”

[Pilt lk 23]

George Brumley koos Etioopia keisri Haile Selassiega

[Pilt lk 25]

George Brumley ja tema naine Lucille