Loodusõnnetused — kas need on aja märk?
„RAHVAS tõuseb rahva vastu ja kuningriik kuningriigi vastu, ja nälga ja maavärisemisi on paiguti. Aga see kõik on sünnivalude hakatus!” Nende sõnadega selgitas Jeesus Kristus 19 sajandit tagasi oma jüngritele, et taolised õnnetused koos seadusetuse kasvu ja Jumala Kuningriigi hea sõnumi ülemaailmse kuulutamisega moodustavad „maailmaajastu lõpetust” tähistava koond-tundemärgi. — Matteuse 24:3—14.
Seda kõike silmas pidades peame küsima, kas me näeme rohkem katastroofilisi maavärinaid, orkaane, üleujutusi, põuda ja nälga kui eelnevad sugupõlved? Ja kas teadus- ning tehnoloogiasaavutustele vaatamata kannatab kokkuvõttes proportsionaalselt suurem hulk inimesi?
Paljude arvates on vastus jaatav. Näiteks hoiatab ajakiri New Scientist, et „1990-ndatel ootab maailma ees rohkem õnnetusi kui eelnevatel aastakümnetel”. Samamoodi tõdes Ülemaailmse Meteoroloogiaorganisatsiooni direktor 1991. aasta juuniväljaandes UN Chronicle: „Suundumus on üsna selge. Alates 1960-ndatest kuni 1980-ndateni . . . on suurte loodusõnnetuste sagedus kasvanud viis korda ja totaalse majandusliku kahju ulatus kolm korda.” Toonud selles osas nigela väljavaate, märkis ÜRO Ülemaailmse Tervishoiuorganisatsiooni ajakiri World Health: „Kogu ajalugu märgistavad näited loodusõnnetustest ja nende kohutavatest tagajärgedest. Ent 21. sajandi saabudes seisab meie ees demograafiliste, ökoloogiliste ja tehnoloogiliste tingimuste muutuv koosmõju, mis muudab paljud populatsioonid nii looduse kui ka inimese poolt põhjustatud katastroofide löögi all veelgi kaitsetumaks.”
Neid, kes pööravad tähelepanu käesolevatele sündmustele, taolised teated ei üllata. Teabekanalites ei tule puudu sensatsioonilistest lugudest, olgu see siis vulkaanipurse Filipiinidel, maavärin Californias, üleujutus Bangladeshis, näljahäda Somaalias, orkaan Havail või seismiline merelaine Nicaraguas. Ei lähe mööda peaaegu ühtegi kuud, millal ei teatataks õnnetusest ühes või teises maailma paigas.
Mõned inimesed ei omista sellele mingit tähtsust. Nad väidavad, et õnnetuste näiline kasv meie ajal tuleneb vaid teadete paremast edastamisest või andmete täpsemast registreerimisest. Veel väidavad nad, et õnnetustes saab kannatada rohkem inimesi lihtsalt seetõttu, et tänapäeval on rohkem inimesi. Kas nende väidetega on kõik öeldud?
Pane tähele, mida öeldakse ajakirja New Scientist eelmainitud artiklis. „1960-ndatel aastatel teatati 523 õnnetusest ja 1970-ndatel 767 õnnetusest. 1980-ndatel aastatel ulatus see arv 1387-ni.” Edasi selgitab artikkel, et „viimase aastakümne ilmse kasvu võib osaliselt kanda selle arvele, et Hiinas ja Nõukogude Liidus toimunud õnnetustest teatatakse nüüd ausamalt”. Seejärel lisatakse: „Kuid isegi sel juhul nende arv kasvab.” Õnnetuste arvu järsku tõusu ei saa pehmendavalt selgitada teadete parema edastamise või andmete täpsema registreerimisega.
Lisaks teatab 1992. aasta märtsi UN Chronicle: „Loodusõnnetustes on viimase paari aastakümne jooksul umbes 3 miljonit inimest elu kaotanud ja veel 800 miljonit inimest on tabanud ’laastamine, raskused ja kannatused’.” See tähendab, et igast seitsmest inimesest maa peal on ühte puudutanud mingit liiki õnnetus või tragöödia. See on tõepoolest vapustav ega jäta võimalustki kahelda, kas me elame murrangulisel ja rahutul ajastul või mitte.
Kuna Piibel ennustab sellist suurt hädaaega, kas tähendab see, et Jumal põhjustab õnnetusi ja nendest tulenevaid kannatusi? Paljud inimesed mõtlevad nõnda. Mida aga näitavad tõsiasjad? Ja mis veelgi tähtsam, mida näitab Piibel?
[Pildi allikaviide lk 2]
Kaanepilt: W. Faidley/Weatherstock
[Piltide allikaviited lk 3]
Keskmine foto: Mark Peters/Sipa Press
WHO/League of Red Cross