Kas Jeesus sündis lumisel aastaajal?

„TUGEV lumesadu halvab Jeruusalemma” ja „Lumeblokaad vapustab maa põhjaosa”. Aastal 1992, mil Iisraelis oli üks selle sajandi raskemaid talvi, võis iisraellastest lugejaskond selliseid pealkirju ajalehest The Jerusalem Post üsna sageli lugeda.

Jaanuariks oli Hermoni mäe tipp kaetud 7 kuni 12 meetri paksuse lumega, ning talve lõppemisest polnud veel märkigi. Alates Golani kõrgustikust ja Ülem-Galileast kuni Jeruusalemma ning lähedalasuva Bethlehemini (näha kaanel) ja isegi lõuna pool, Negevis, halvas korduvalt Iisraeli igapäevaelu ja -toimetusi see kaunis ja õrn, kuid siiski võimas külaline. Ajalehe The Jerusalem Post ühes artiklis teatati: „Piirates sisse asulad ja hoides elanikke kindlalt suletuina nende kodudes, õnnestus tugevatel lumesadudel eile korda saata see, mis katjuuša reaktiivmürskude sajul läinud nädalal ebaõnnestus.”

Karm talv ei toonud suurt kahju mitte ainult linnaelanikele. Teatati sadadest lehmadest ja vasikatest, samuti tuhandetest kanadest, kes külmusid surnuks, kuna öine temperatuur langes alla nulli. Just nagu poleks lumest veel piisanud, nõudsid oma osa ka rängad jäised vihmasajud. Ühel päeval viis äge veevool endaga kaasa kaks noort karjapoissi, kes uppusid, kuna nad ilmselt püüdsid meeleheitlikult päästa mõnda oma lammast, kelle äkiline üleujutus kaasa oli haaranud.

Kuigi see ei olnud tüüpiline Lähis-Ida talv, teatati Iisraeli ajakirjas Eretz: „Iisraeli viimase 130 aasta kohta kogutud ja üles tähendatud meteoroloogilised andmed näitavad, et lumi on Jeruusalemmas palju tavalisem nähtus, kui võiks arvata . . . Aastatel 1949 kuni 1980 oli Jeruusalemmas kakskümmend neli lumist talve.” Kuid kas sellel on üksnes meteoroloogilisest ja inimliku huvi seisukohast väärtus või on sellel mingi eriline tähendus Piibli uurijatele?

Milline tähendus on sellel Piibli uurijatele?

Jeesuse sünnile mõeldes maalivad paljud inimesed endi silme ette jõuluajal tihti kujutatava tundeküllase sõimepildi. Seal lamab Jeesus-lapsuke, kes on soojalt mähitud ja keda valvab ta ema; pehme lumevaip katab ümbritsevat maastikku. Kas see üldtuntud ettekujutus sobib kokku sellega, kuidas Piibel seda ajaloolist sündmust kirjeldab?

Piiblikirjutaja Luukas annab edasi Jeesuse sünni hoolika dokumentaalselt tõendatud aruande: „Seal paigus oli karjaseid väljal õitsil pidamas valvet öösel oma karja juures. Ja Issanda ingel astus nende ette ja Issanda auhiilgus paistis nende ümber, ja nemad kartsid üliväga. Ja ingel ütles neile: ’Ärge kartke! Sest vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kõigele rahvale: sest teile on täna Taaveti linnas [Bethlehemis] sündinud Õnnistegija, kes on Issand Kristus! Ja see olgu teile tunnuseks: te leiate lapse mähitud ja sõimes magavat!’ Ja äkitselt oli ingliga ühes taeva sõjaväe hulk; need kiitsid Jumalat ning ütlesid: ’Au olgu Jumalale kõrges ja maa peal rahu inimeste seas, kellest temal on hea meel!’ ” — Luuka 2:8—14.

Kui sa loeksid tänapäeval selle jutustuse ette tavalisele iisraellasele ja küsiksid temalt, millisel ajal aastas võis see toimuda, vastaks ta tõenäoliselt selliselt: „See leidis aset kuskil aprilli ja oktoobri vahel.” Miks just sel ajal? Vastus on lihtne. Novembrist kuni märtsini on Iisraelis külm vihmaperiood ning 25. detsember jääb kindlasti talveaega. Karjased ei elaks enam lageda taeva all ega valvaks öösiti aasadel oma karju. Sa võid selle artikli alguses toodud teadetele mõeldes selgelt mõista, miks see on nii. Bethlehem, kus Jeesus sündis, asetseb merepinnast üsna kõrgel ja on Jeruusalemmast vaid mõne kilomeetri kaugusel. Isegi nendel aastatel, mil ilmastikutingimused ei ole nii äärmuslikud, on seal talveööd küllaltki külmad. — Miika 5:1; Luuka 2:15.

Jeesuse sünniajaga seoses ajalukku heidetud pilk valgustab tõsiasja, et ta ei sündinud detsembrilume ajal. Jeesuse emal Maarjal, kes pidi peatselt sünnitama, tuli reisida oma kodust Nazaretist Bethlehemma. Tema ja Joosep tegid seda, et täita Rooma valitseja keiser Augustuse seatud rahvaloenduse nõudeid. (Luuka 2:1—7) Juudi rahvas oli juba mässu äärel, sest ta oli Rooma valitsuse ja tema raske maksukoorma pärast täis meelepaha. Miks oleks Rooma pidanud neid asjatult ärritama, nõudes paljudelt inimestelt, et nad reisiksid enda kirjapanemiseks väga raske ja isegi ohtliku talveilmaga? Kas poleks olnud palju mõistlikum anda see käsk reisimiseks sobivamaks aastaajaks, näiteks kevadeks või sügiseks?

Piiblil põhinevad arvestused

Ajaloolised ja looduslikud tõendid välistavad detsembri või mõne teise talvekuu sobivuse Jeesuse sünni kirjeldustega. Pealegi antakse Piiblis prohvetiennustuse kaudu teada, mis ajal aastast Jeesus sündis. Kus see Piiblis kirjas on?

Taanieli raamatu 9. peatükist leiame ühe kõige mõjukama Messiat puudutava prohvetiennustuse. See kirjeldab nii tema tulekut kui ka tema kaotamist surma läbi, mis andis lunastusohvri patu lepitamiseks ja rajas sõnakuulelikule inimkonnale aluse „igavese õiguse” saavutamiseks. (Taaniel 9:24—27; võrdle Matteuse 20:28.) Vastavalt sellele prohvetiennustusele pidi see kõik täide viidama 70 aastanädalat kestva perioodi jooksul, alates 455. aastast e.m.a., mil väljus käsk taastada Jeruusalemm.a (Nehemja 2:1—11) Selles prohvetiennustuses toodud ajajaotusest võib näha, et Messias pidi ilmuma 70. aastanädala alguses. See leidis aset siis, kui Jeesus esitas end ristimiseks 29. aastal m.a.j., alustades ametlikult oma Messia-rolli täitmist. „Pooleks aastanädalaks” ehk pärast kolme ja poolt aastat pidi Messias surma läbi kaotatama, tühistades seega kõigi Moosese seaduselepingu all toodavate ohvrite väärtuse. — Heebrealastele 9:11—15; 10:1—10.

See prohvetiennustus näitab, et Jeesuse teenimisaja pikkus oli kolm ja pool aastat. Jeesus suri paasapühal, 14. niisanil (vastavalt juudi kalendrile) m.a.j. 33. aasta kevadel. Tolle aasta vastav kuupäev oleks 1. aprill. (Matteuse 26:2) Arvestades kolm ja pool aastat tagasi, näeme, et ta ristiti oktoobri alguses aastal 29 m.a.j. Luukas teatab meile, et kui Jeesus ristiti, oli viimane umbes 30-aastane. (Luuka 3:21—23) See tähendab et Jeesus ka sündis umbes oktoobri algul. Kooskõlas Luuka jutustusega olid karjased sellel aastaajal ikka veel „väljal õitsil pidamas valvet öösel oma karja juures”. — Luuka 2:8.

Millisest allikast?

Kuna tõendid viitavad oktoobri algusele kui Jeesuse sünniajale, miks pühitsetakse seda siis 25. detsembril? Teos The New Encyclopædia Britannica näitab, et selline pühitsemine võeti omaks mitmeid sajandeid pärast Jeesuse sündi: „Kristuse sünni pühitsemine 25. detsembril võeti vähehaaval omaks 4. sajandi jooksul enamikus idakirikutes. Jeruusalemmas kestis vastuseis jõuludele kauem, kuid hiljem võeti need vastu.”

Miks võtsid selle tava palju sajandeid pärast Kristust nii kergelt vastu need, kes nimetasid ennast kristlasteks? The New Encyclopædia Britannica valgustab seda küsimust lähemalt: „Jõuludega seotud põlised tavad arenesid välja mitmetest allikatest Kristuse sünni ja paganlike kesktalviste maaviljelus- ja päikesepühade pühitsemise kokkusattumise tulemusena. Rooma maailmas olid saturnaalid (17. detsember) lõbutsemise ja kingituste vahetamise aeg. Samuti tunti 25. detsembrit Iraani müsteeriumijumala Mithra, Õigluse Päikese sünnikuupäevana.”

Kas see kõik oli tõesti „kokkusattumus”? Kindlasti mitte! On ajalooline tõsiasi, et neljandal sajandil m.a.j. tegi Rooma impeerium keiser Constantinuse valitsemise all läbi muutuse kristluse tagakiusajast „kristluse” kui heakskiidetud usu toetajaks. Kui enamik lihtrahvast, kes ei mõistnud kristluse tegelikku olemust, võttis selle uue usu omaks, hakkas see pühitsema oma tuttavaid paganlikke pühasid vastleitud „kristlike” nimetuste all. Milline kuupäev oleks veel kohasem Kristuse sünni pühitsemiseks kui mitte 25. detsember, mida juba tähistati „Õigluse Päikese” sünnipäevana?

Kas on sel tähtsust?

Pole mingit põhjust kahelda selles, et Jeesuse esimesed juudi päritolu järelkäijad ei pühitsenud tema sünnipäeva. Vastavalt teosele Encyclopaedia Judaica „on sünnipäevade pühitsemine juudi põlistes rituaalides tundmatu”. Algkristlased poleks kindlasti sellist püha omaks võtnud. Selle asemel et pühitseda tema sündimist, kuuletusid nad Jeesuse käsule mälestada tema surma, milleks neil oli kindlaksmääratud kuupäev, nimelt 14. niisan. — Luuka 22:7, 15, 19, 20; 1. Korintlastele 11:23—26.

Sajandeid enne Kristust anti juutidele, Jumala tolleaegsele väljavalitud rahvale, prohvetlik hoiatus, mis puudutas nende tulevase Babüloni vangipõlve lõppemist: „Lahkuge, lahkuge, minge sealt ära, ärge puudutage roojast; minge ära selle keskelt, puhastage endid, Jehoova riistade kandjad!” (Jesaja 52:11) Nad pidid Jehoova puhta kummardamise taastamiseks oma kodumaale naasma. Neile ei oleks tulnud mõttessegi võtta omaks ebapuhtad paganlikud tavad ja kummardamisvormid, mida nad Babülonis olid näinud.

Pole üllatav, et 2. Korintlastele 6:14—18 korratakse kristlastele sedasama käsku. Kristuse tagasilükanud juudi rahva asemel said puhta kummardamise esindajateks Kristuse järelkäijad. Nende kohustuseks oli aidata teistel vaimsest pimedusest välja tulla ning tõe valgusesse astuda. (1. Peetruse 2:9, 10) Kuidas nad oleksid saanud seda teha, kui nad oleksid Kristuse õpetused seganud tavade ja pühadega, millel on paganlik algupära?

Kuigi „valgete jõulude” pühitsemine võib rahvale nii väga meeldida, tähendab see ’roojase puudutamist’. (2. Korintlastele 6:17) Inimene, kes tõeliselt armastab Jumalat ja Kristust, peab sellest hoiduma.

Lisaks tõsiasjale, et jõulude juured on paganlikes pühades, nägime samuti, et need ei anna edasi tõde, kuna Jeesus on sündinud oktoobris. Tõepoolest, ükskõik milline pilt kellegi kujutlusse ka ei kerkiks, Jeesus lihtsalt ei sündinud lumisel aastaajal.

[Allmärkus]

[Pilt lk 4, 5]

Lumikattes Jeruusalemm idast vaadatuna

[Allikaviide]

Garo Nalbandian

[Pilt lk 6]

Lumi Jeruusalemma müüride ääres

[Pilt lk 7]

Ainult soojal aastaajal said karjased oma karjadega öösiti kaljustel mäenõlvadel viibida, nagu allpool on näha

[Allikaviide]

Garo Nalbandian