Arenda mõistlikkust

„Teie mõistlikkus saagu teatavaks kõigile inimestele. Issand on lähedal.” — FILIPLASTELE 4:5, NW.

1. Miks on tänapäeva maailmas keeruline olla mõistlik?

„MÕISTLIK inimene” — inglise ajakirjanik Alan Patrick Herbert nimetas teda müütiliseks kujuks. Aeg-ajalt võib tõepoolest tunduda, et selles vaenutsevas maailmas ei ole enam ühtki mõistlikku inimest. Piibel ennustas, et neil kriitilisil „viimseil päevil” on inimesed „raevukad”, „kangekaelsed” ja „vastu igasugusele kokkuleppele” — teiste sõnadega, kõike muud kui mõistlikud. (2. Timoteosele 3:1—5, NW) Kuid tõelised kristlased hindavad mõistlikkust väga kõrgelt, teades, et see on jumaliku tarkuse tunnusmärk. (Jakoobuse 3:17, NW) Meie ei arva, et mittemõistlikus maailmas on võimatu mõistlik olla. Selle asemel me võtame kõhklemata vastu keerulise ülesande, millest kirjutatakse apostel Pauluse inspireeritud nõuandes Filiplastele 4:5 (NW): „Teie mõistlikkus saagu teatavaks kõigile inimestele.”

2. Kuidas aitavad apostel Pauluse sõnad Filiplastele 4:5 meil kindlaks teha, kas me oleme mõistlikud?

² Pane tähele, kuidas Pauluse sõnad aitavad meil kontrollida, kas me oleme mõistlikud või mitte. Küsimus ei ole niivõrd selles, kuidas me ise ennast näeme, kui just selles, kuidas teised meid näevad, millistena meid tuntakse. Phillipsi piiblitõlge annab selle salmi edasi nii: „Olgu teil mõistliku inimese maine.” Igaüks meist võiks endalt küsida: millisena mind tuntakse? Kas mul on mõistliku, järeleandliku ja leebe inimese maine? Või tuntakse mind jäiga, kalgi või kangekaelsena?

3. a) Mida tähendab kreekakeelne sõna, mida tõlgitakse sõnaga „mõistlik”, ja miks see omadus on ligitõmbav? b) Kuidas võiks kristlane õppida olema mõistlikum?

³ Meie maine selles suhtes peegeldab otseselt seda, mil määral me jäljendame Jeesust Kristust. (1. Korintlastele 11:1) Kui Jeesus oli siin maa peal, peegeldas ta täiuslikult oma Isa ülimat mõistlikkuse eeskuju. (Johannese 14:9) Kui Paulus kirjutas „Kristuse tasadusest ja lahkusest”, kasutas ta lahkuse kohta tegelikult kreekakeelset sõna (e·pi·ei·kiʹas), mis tähendab ka „mõistlikkust” või sõnasõnaliselt „paindlikkust”. (2. Korintlastele 10:1, NW) The Expositor’s Bible Commentary nimetab seda „üheks suurepärasemaks sõnaks, mida U[ues] T[estamendis] iseloomu kirjeldamiseks kasutatakse”. See sõna kirjeldab omadust, mis on nii ligitõmbav, et üks õpetlane annab selle sõna edasi väljendiga „meeldiv mõistlikkus”. Arutlegem seega kolme viisi, kuidas Jeesus oma Isa Jehoova sarnaselt mõistlikkust ilmutas. Sel teel võime õppida, kuidas ka ise mõistlikumaks saada. — 1. Peetruse 2:21.

„Valmis andestama”

4. Kuidas Jeesus näitas, et ta on „valmis andestama”?

⁴ Nagu tema Isagi, nii ilmutas ka Jeesus mõistlikkust, olles korduvalt „valmis andestama”. (Laul 86:5, NW) Mõtle sellele, kui Jeesuse lähedane kaaslane Peetrus ööl, mil Jeesus vangistati ja kui tema üle kohut mõisteti, teda kolm korda salgas. Jeesus oli ise varem öelnud: „Kes iganes mind ära salgab inimeste ees, teda salgan minagi oma Isa ees.” (Matteuse 10:33) Kas rakendas Jeesus seda reeglit Peetruse puhul jäigalt ja halastamatult? Jeesus ei teinud seda, vaid pärast ülestõusmist läks ta Peetruse juurde isiklikult, kahtlemata selleks, et seda kahetsevat ning murest murtud apostlit lohutada ja kinnitada. (Luuka 24:34; 1. Korintlastele 15:5) Natuke aega pärast seda usaldas Jeesus Peetrusele suure vastutuse. (Apostlite teod 2:1—41) Selles ilmnes meeldiv mõistlikkus parimal viisil! Kas pole lohutav mõelda, et Jehoova on määranud Jeesuse kogu inimkonna Kohtumõistjaks? — Jesaja 11:1—4; Johannese 5:22.

5. a) Milline maine peaks vanematel lammaste silmis olema? b) Millise materjali võiksid vanemad uuesti läbi vaadata, enne kui nad hakkavad kohtuasju käsitlema, ja miks?

⁵ Kui vanematel tuleb koguduses kohtumõistjatena tegutseda, püüavad nad järgida Jeesuse mõistlikku eeskuju. Nad ei taha, et lambad neid kardaksid kui karistajaid. Selle asemel püüavad nad jäljendada Jeesust, nii et lambad tunneksid end nende juures turvaliselt otsekui armastust osutavate karjaste juures. Kohtuasjade käsitlemisel teevad nad igati pingutusi, et olla mõistlikud, valmis andestama. Mõned kogudusevanemad on leidnud, et enne mõne sellise asja arutamist on kasulik uuesti läbi vaadata 1992. aasta 1. juuli Vahitorni artiklid „Jehoova, erapooletu ’kõige maailma kohtumõistja’ ” ja „Vanemad, mõistke kohut õigluses”. Seega peavad nad meeles Jehoova kohtumõistmisviisi, mille kohta võiks kokkuvõtlikult öelda: „Vankumatus, kus vajalik, halastus, kus võimalik.” See ei ole viga, kui kohtumõistmise ajal mõistlikel põhjustel halastuse poole kaldutakse. (Matteuse 12:7) Kuid on tõsine viga olla kalk ja halastamatu. (Hesekiel 34:4) Seega hoiduvad kogudusevanemad eksimast, kui püüavad aktiivselt leida õigusnormide piires võimalikult armastavat ja halastavat lahendust. — Võrdle Matteuse 23:23; Jakoobuse 2:13.

Paindlikkus muutuvates oludes

6. Kuidas ilmutas Jeesus mõistlikkust siis, kui ta tegeles mitteiisraellasest naisega, kelle tütart vaevas kuri vaim?

⁶ Nagu Jehoova, nii näitas ka Jeesus, et ta võis kiiresti oma tegevussuunda muuta või kohandada end vastavalt olukordade kujunemisele. Ühel juhtumil palus keegi naine, kes ei kuulunud Iisraeli rahva hulka, et Jeesus parandaks tema tütre, keda kuri vaim hirmsasti vaevas. Alguses näitas Jeesus kolmel viisil, et ta ei kavatse naist aidata: kõigepealt keeldus ta naisele vastamast; teiseks ütles ta otseselt, et teda ei saadetud mitteiisraellaste, vaid juutide juurde; kolmandaks esitas ta lahkelt sama mõtte piltliku näite abil. Kuid kõigele vaatamata käis naine talle ikkagi peale, tõendades sellega oma erakordset usku. Seda erandlikku olukorda arvesse võttes nägi Jeesus, et see ei olnud juhtum, mille puhul üldreeglit rakendada — pidades silmas kõrgemaid põhimõtteid, oli aeg paindlik olla.a Niisiis tegi Jeesus just seda, mida ta oli kolm korda keeldunud tegemast. Ta tervendas selle naise tütre! — Matteuse 15:21—28.

7. Mil viisil võivad lapsevanemad mõistlikkust ilmutada, ja miks?

⁷ Kas ka meid tuntakse selle poolest, et me oleme meeleldi valmis paindlikud olema, kui see on kohane? Sellist mõistlikkust on sageli vaja ilmutada lapsevanematel. Kuna iga laps on ainulaadne, võivad meetodid, mis on tõhusad ühe lapse puhul, olla kohatud teise juures. Koos laste kasvamisega muutuvad ka nende vajadused. Kas tuleks ehk kohandada lapsele määratud õhtuse kojutuleku kellaaega? Kas perekondlik uurimine oleks tõhusam, kui seda viidaks läbi elavamalt? Kui lapsevanem ärritub liigselt mõne tühise eksimuse pärast, kas ta on valmis olema alandlik ja asjad jälle korda seadma? Lapsevanemad, kes on neis asjus järeleandlikud, hoiduvad oma lapsi mõttetult ärritamast ega võõruta neid Jehoovast. — Efeslastele 6:4.

8. Kuidas võiksid kogudusevanemad territooriumi vajadustega kohandumist juhtida?

⁸ Ka kogudusevanematel on vaja kohanduda vastavalt uutele olukordadele, kuid nad ei tee kunagi kompromissi kindlate Jumala seaduste suhtes. Kas sa oled kuulutustöö ülevaatajana tähelepanelik territooriumil toimuvate muutuste suhtes? Kui ümbruskonnas elavate inimeste elulaad muutub, tuleks võib-olla edendada õhtust kuulutamist, tänavakuulutamist või telefoni teel kuulutamist. Selliste asjadega kohandumine aitab meil tõhusamalt täita oma kuulutamisülesannet. (Matteuse 28:19, 20; 1. Korintlastele 9:26) Ka Paulus pidas tähtsaks kohandumist vastavalt kõigile neile inimestele, keda ta teenistuses olles kohtas. Kas meie teeme sedasama, õppides näiteks kohalikke religioone ja kultuure sedavõrd tundma, et oleme võimelised inimesi aitama? — 1. Korintlastele 9:19—23.

9. Miks ei tohiks vanem püüda probleeme lahendada kogu aeg samamoodi, nagu ta seda minevikus tegi?

⁹ Kuna need viimsed päevad muutuvad üha kriitilisemaks, on ehk karjastelgi vaja kohanduda mõnede hämmastavalt keeruliste ja ebameeldivate probleemidega, millega nende kari silmitsi seisab. (2. Timoteosele 3:1, NW) Kogudusevanemad, praegu ei ole aeg jäik olla! Kindlasti ei püüa vanem probleemide lahendamisel toimida ilmtingimata nii, nagu ta seda minevikus tegi, kui tema meetodid ei ole enam tulemusrikkad või kui „ustav ja mõistlik ori” on leidnud, et neil teemadel on vajalik uus materjal välja anda. (Matteuse 24:45, NW; võrdle Koguja 7:10; 1. Korintlastele 7:31, NW.) Üks ustav vanem püüdis siiralt aidata masendunud õde, kes väga vajas head kuulajat. Kuid ta suhtus tema masendusse üsna pealiskaudselt ja pakkus talle ülelihtsustatud lahendusi. Siis avaldas Vahitorni Ühing Piiblil põhinevat informatsiooni, mis käsitles just selle õe probleemi. Vanem otsustas õega veel kord rääkida, kasutades seekord uut materjali ja ilmutades selle hädasoleva õe vastu empaatiat. (Võrdle 1. Tessalooniklastele 5:14, 15.) Milline suurepärane mõistlikkuse eeskuju!

10. a) Kuidas saavad vanemad olla järeleandlikud üksteise suhtes ja terve vanematekogu suhtes? b) Kuidas peaks vanematekogu suhtuma vanemaisse, kes toimivad mittemõistlikult?

¹⁰ Vanematel tuleb olla järeleandlik ka üksteise suhtes. Kui vanematekogu tuleb kokku, on väga tähtis, et mitte ükski vanem arutluse ajal oma arvamust peale ei suruks! (Luuka 9:48) Eriti peaks ennast selles osas talitsema koosoleku juhataja. Ja kui üks või kaks vanemat ei ole vanematekogu enamusega nõus, ei nõua nad, et asi lahendataks just nii, nagu nemad tahavad. Selle asemel annavad nad järele, kuni ei rikuta mingit Pühakirja põhimõtet, ja peavad meeles, et vanematelt nõutakse mõistlikkust. (1. Timoteosele 3:2, 3, NW) Teisest küljest peaks vanematekogu pidama meeles, et Paulus noomis Korintose kogudust selle eest, et see ’sallis rumalaid [„mittemõistlikke”, NW]’, kes esinesid „ülisuurte apostlitena”. (2. Korintlastele 11:5, 19, 20) Niisiis peaksid nad olema valmis andma nõu kaasvanemale, kes käitub kangekaelselt ja mittemõistlikult, kuid nad peaksid seda tehes ise tasased ja lahked olema. — Galaatlastele 6:1.

Kuidas olla autoriteedi kasutamisel mõistlik

11. Milline kontrast oli selles, kuidas kasutasid oma autoriteeti Jeesuse aegsed juudi religioonijuhid ja kuidas kasutas Jeesus?

¹¹ Kui Jeesus maa peal oli, ilmnes tema mõistlikkus tõeliselt selles, kuidas ta kasutas autoriteeti, mille Jumal temale oli andnud. Kuidas ta küll erines oma aja religioonijuhtidest! Mõelgem ühele näitele. Jumala seadus nõudis, et hingamispäeval ei tehtaks mingit tööd, isegi puid ei tohtinud korjata. (2. Moosese 20:10; 4. Moosese 15:32—36) Religioonijuhid tahtsid, et neil oleks täielik kontroll selle üle, kuidas rahvas seda seadust täidab. Niisiis otsustasid nad hakata ise täpselt määrama, mida inimene hingamispäeval tõsta võib. Nad tegid seaduse: ei tohi tõsta midagi, mis on raskem kui kaks kuivatatud viigimarja. Nad keelasid kanda isegi naeltega löödud sandaale, väites, et naelte lisaraskuse tõstmine on töö! Räägitakse, et ühtekokku lisasid rabid 39 eeskirja Jumala seadusele, mis käis hingamispäeva kohta, ning seejärel tegid neile eeskirjadele lõputult täiendusi. Jeesus, vastupidiselt, ei püüdnud hoida inimesi oma kontrolli all nende häbistamisega lõputute piirangute kehtestamise või jäikade ja kättesaamatute normide seadmise teel. — Matteuse 23:2—4; Johannese 7:47—49.

12. Miks me võime öelda, et Jeesus ei kaldunud Jehoova õiglastest normidest kõrvale?

¹² Kas me peaksime siis oletama, et Jeesus ei toetanud kindlalt Jumala õiglasi norme? Kindlasti ta toetas neid! Ta mõistis, et seadused on kõige tõhusamad siis, kui inimesed võtavad südamesse nende seaduste taga olevad põhimõtted. Samal ajal kui variserid püüdsid inimesi lugematute seaduste abil oma kontrolli all hoida, soovis Jeesus jõuda nende südameni. Näiteks ta teadis hästi, et ei ole võimalik anda järele siis, kui asi puudutab sellist Jumala käsku nagu „põgenege hooruse eest”. (1. Korintlastele 6:18) Seepärast hoiatas Jeesus inimesi nende mõtete eest, mis võivad viia ebamoraalsuseni. (Matteuse 5:28) Sel viisil õpetamiseks oli vaja kaugelt rohkem tarkust ja vahetegemisvõimet kui jäikade, valemitaoliste reeglite tegemiseks.

13. a) Miks peaksid vanemad hoiduma tegemast paindumatuid seadusi ja reegleid? b) Millistes valdkondades on tähtis pidada lugu üksikisiku südametunnistusest?

¹³ Vastutavad vennad on tänapäeval samamoodi huvitatud inimese südameni jõudmisest. Seepärast hoiduvad nad tegemast meelevaldseid, paindumatuid reegleid või muutmast isiklikke vaateid ja arvamusi seaduseks. (Võrdle Taaniel 6:8—17.) On ehk sobilik ja ajakohane esitada aeg-ajalt heatahtlikke meeldetuletusi selliste asjade kohta nagu riietus ja ehtimine, kuid vanem, kes seda teemat tüütuseni kordab või sunnib teisi toimima nii, nagu just talle meeldib, võib ohtu seada oma mõistliku inimese maine. Tõesti, kõigil koguduseliikmetel tuleks hoiduda püüdmast teisi oma kontrolli all hoida. — Võrdle 2. Korintlastele 1:24; Filiplastele 2:12.

14. Kuidas Jeesus näitas, et ta on mõistlik selles, mida ta teistelt ootab?

¹⁴ Vanemad tahavad ennast ehk läbi uurida järgmises asjas: „Kas ma olen mõistlik selles, mida ma teistelt ootan?” Jeesus kindlasti oli. Ta näitas korduvalt, et ta ei oota oma järelkäijailt midagi enamat kui kogu südamest tulevaid pingutusi ja et ta hindab neid kõrgelt. Ta kiitis vaest lesknaist selle eest, et viimane annetas oma väikese väärtusega mündid. (Markuse 12:42, 43) Kui tema jüngrid kritiseerisid Maarjat hinnalise annetuse pärast, noomis ta neid: „Jätke ta rahule! . . . Ta on teinud, mis ta võis.” (Markuse 14:6, 8) Ta oli mõistlik isegi siis, kui tema järelkäijad tema lootusi petsid. Näiteks, kuigi ta palus tungivalt, et kolm tema lähimat apostlit püsiksid ärkvel ja valvaksid tema vangistamise ööl koos temaga, valmistasid nad talle pettumuse, jäädes korduvalt magama. Kuid tema ütles neile seepeale kaastundlikult: „Vaim on küll valmis, kuid liha on nõder.” — Markuse 14:34—38.

15., 16. a) Miks peaksid vanemad hoolsad olema, et karjale mitte survet avaldada või seda hirmutada? b) Kuidas hakkas üks ustav õde end kohandama selles, mida ta teistelt ootas?

¹⁵ Tõsi küll, Jeesus julgustas oma järelkäijaid, et nad ’pingutaksid end jõuliselt’. (Luuka 13:24, NW) Kuid mitte kunagi ei sundinud ta neid seda tegema! Ta innustas neid, andis neile eeskuju, juhtis neid ja püüdis jõuda nende südameni. Ta lootis Jehoova vaimu jõule, et see teeks ülejäänu. Ka tänapäeval peaksid vanemad karja julgustama, et see teeniks Jehoovat kogu südamest, ja nad peaksid hoiduma lambaid hirmutamast süü- või häbitunnet tekitades, andes mõista, et see, mida nad Jehoova teenistuses parajasti teevad, on teatud mõttes puudulik või vastuvõetamatu. Jäik, sundiv lähenemisviis — tehke rohkem, rohkem, rohkem! — võib hoopis araks teha need, kes juba teevad kõik, mis suudavad. Kui kurb see on, kui vanem loob endale maine, et temale on „raske meelepärane olla” — see on kõike muud kui mõistlikkus! — 1. Peetruse 2:18, NW.

¹⁶ Me kõik peaksime olema mõistlikud selles suhtes, mida me teistelt ootame! Üks õde kirjutas pärast seda, kui oli koos abikaasaga lahkunud misjoniteenistusest, et hoolitseda oma haige ema eest: „Meil, kuulutajail, on siin kogudustes praegusel ajal tõeliselt raske. Olles varem ringkonna- ja piirkonnatööl, kaitstuna paljudest seesugustest pingetest, saime neist järsku ja valulikult teadlikuks. Ma tavatsesin endale öelda näiteks nii: ’Miks see õde sellel kuul ettenähtud kirjandust ei paku? Kas ta ei loe Kuningriigiteenimist?’ Nüüd ma mõistan, miks see nii on. Mõnede jaoks on see kõik, mida nad [teenistuses] suudavad teha.” Kui palju parem on meie vendi kiita selle eest, mida nad teevad, kui mõista nende üle kohut selle pärast, mida nad tegemata jätavad!

17. Kuidas andis Jeesus meile eeskuju, et oleksime mõistlikud?

¹⁷ Mõelgem viimasele näitele sellest, kuidas Jeesus oma autoriteeti mõistlikult kasutab. Nagu tema Isa, nii ei ole ka Jeesus kiivalt valvas oma autoriteedi pärast. Ka tema annab teistele oskuslikult autoriteeti, määrates oma ustava orjaklassi hoolitsema „kogu oma vara” eest siin maa peal. (Matteuse 24:45—47, NW) Ta ei karda kuulda võtta ka teiste arvamusi. Ta küsis oma kuulajailt sageli: „Mis te arvate?” (Matteuse 17:25; 18:12; 21:28; 22:42) Samamoodi peaksid toimima ka kõik Kristuse nüüdisaja järelkäijad. Ükskõik kui palju neil autoriteeti ka poleks, ei tohiks see mõjuda neile nii, et nad ei soovi teisi kuulata. Lapsevanemad, kuulake! Abielumehed, kuulake! Kogudusevanemad, kuulake!

18. a) Kuidas me võiksime teada saada, kas meil on mõistliku inimese maine? b) Milline otsus oleks meil kõigil hea teha?

¹⁸ Kahtlemata soovib igaüks meist, et meil oleks ’mõistliku inimese maine’. (Filiplastele 4:5, Phillips) Aga kuidas me saame teada, kas meil on selline maine? Kui Jeesus tahtis teada saada, mida inimesed tema kohta ütlevad, küsis ta seda oma usaldusväärsetelt kaaslastelt. (Matteuse 16:13) Miks mitte järgida tema eeskuju? Sa võid küsida kelleltki, kelle peale sa võid loota, kas sul on mõistliku ja järeleandliku inimese maine. Kindlasti on olemas palju valdkondi, kus me kõik saame Jeesuse täiuslikku mõistlikkuse eeskuju veelgi täpsemalt jäljendada! Eriti kui meil on teiste üle teatud määral autoriteeti, järgigem alati Jehoova ja Jeesuse eeskuju, kasutades oma autoriteeti alati mõistlikult, olles alati valmis andestama, paindlik olema või järele andma, kui see on kohane. Tõepoolest, püüdku igaüks meist olla „mõistlik”! — Tiitusele 3:2, NW.

[Allmärkus]

Kuidas sa vastaksid?

◻ Miks peaksid kristlased tahtma mõistlikud olla?

◻ Kuidas saavad kogudusevanemad jäljendada Jeesust valmiduses andestada?

◻ Miks me peaksime püüdma olla paindlikud, nii nagu Jeesus oli?

◻ Kuidas me võime ilmutada mõistlikkust selles, kuidas me autoriteeti kasutame?

◻ Kuidas me võiksime end läbi uurida selles suhtes, kas me oleme tõeliselt mõistlikud?

[Pilt lk 15]

Jeesus oli valmis kahetsevale Peetrusele andestama

[Pilt lk 16]

Kui üks naine ilmutas erakordset usku, nägi Jeesus, et see ei ole juhtum, mille puhul üldreeglist kinni pidada

[Pilt lk 18]

Lapsevanemad, kuulake!

[Pilt lk 18]

Abielumehed, kuulake!

[Pilt lk 18]

Kogudusevanemad, kuulake!