Hoidu hooplemast

TÄNAPÄEVAL peavad paljud hooplemist vooruseks. Moodi on läinud oma tugevate külgede, oskuste ja saavutustega uhkeldamine. Mõnede uskumust mööda on hooplemine hädavajalik, et midagi korda saata. Teiste arvates tõstab see enesest lugupidamist. Ajakiri Time nendib: „Kuigi mõõdukuse ideaal ei ole kaugeltki surnud, paistab see nüüd lausa vanamoelisena.” Kirjanik Jody Gaylin märgib: „Kahjuks on piinlikkustundeta hooplemine . . . ülimalt moes. Vestlusel sõbra või tuttavaga kõlab uus saatemuusika: eneseülistus.”

Mõõdupuuks on suured eeskujud. Ehk sa oled kuulnud üht endist poksitšempionit ütlevat: „Pole sugugi juhus, et olen kõige kangem mees praegusel ajalooetapil.” Samuti on üldtuntud ansambli The Beatles ühe liikme ütlus: „Praegu oleme populaarsemad kui Jeesus Kristus.” Kuigi mõned pidasid taolisi märkusi pelgalt süütuteks sõnadeks, nägid teised nende lausujates enesekiituse eeskujusid, kes väärivad jäljendamist.

Kuna hooplemine on nii üldlevinud, kerkib küsimus: kas on mõistlik suurustleda iseenda heade külgede ja võimetega? On muidugi loomulik tunda uhkust kordaminekute üle ja neist oma lähedastele sõpradele ja sugulastele ka rääkida. Aga mida öelda nende kohta, kes elavad ütluse järgi: „Uhkelda sellega, mis sulle on antud”? Ja mida öelda nende kohta, kes, kuigi nad otseselt ei hoople, hoolitsevad osavalt selle eest, et teised nende tugevatest külgedest ja saavutustest teadlikuks saaksid? Kas taoline enesereklaam on mõistlik, isegi hädavajalik, nagu mõned seda väidavad?

Mõju suhetele teistega

Mõtle sellele, millist mõju avaldab sulle teiste hooplemine. Kuidas sa näiteks reageeriksid järgmistele ütlustele?

„Minu kirjutamata raamatud on paremad kui teiste inimeste kirjutatud raamatud.” — Tuntud kirjanik.

„Kui mina loomise juures oleksin olnud, oleksin andnud mõned kasulikud näpunäited universumi paremaks korraldamiseks.” — Keskaja kuningas.

„Jumalat ei saa olemas olla, sest kui ta oleks olemas, oleks mul raske uskuda, et see pole mina.” — 19. sajandi filosoof.

Kas selliseid märkusi tegevad inimesed tõmbavad sind ligi? Kas sulle meeldiks olla nende seltskonnas? Tõenäoliselt mitte. Hooplemine — olgu see siis tõsimeelne või naljaga pooleks — põhjustab reeglina seda, et teised on pingul, pahased, ehk isegi kadedad. Just sellist mõju avaldas see laulik Aasafile, kes tunnistas: „Ma kadestasin hooplejaid.” (Laul 73:3) Kindlasti ei sooviks mitte keegi meist kutsuda oma sõprades ja kaaslastes esile halbu tundeid! Esimene Korintlastele 13:4 öeldakse: „Armastus . . . ei suurustle.” Jumalik armastus ja teiste tunnetega arvestamine ajendab meid hoiduma uhkeldamast oma oletatavate oskuste ja heade külgedega.

Kui inimene kontrollib ennast ja väljendab end tagasihoidlikult, tunnevad teda ümbritsevad inimesed end vabalt ja hästi. See on hinnaline omadus. Ehk pidas briti riigimees lord Chesterfield just seda silmas, kui ta andis oma pojale nõu: „Püüa olla teistest inimestest targem; kuid ära ütle neile seda.”

Inimesed ei ole võrdsete annetega. See, mis ühele inimesele suhteliselt kergesti kätte tuleb, ei pruugi sugugi teise tugev külg olla. Armastus ajendab inimest osutama sümpaatiat nende vastu, kellel ei ole selliseid andeid nagu temal. Tõenäoliselt on teisel teistsugused anded. Apostel Paulus ütles meile: „Selle armu läbi, mis mulle on antud, ma ütlen teile igaühele, et ta ei mõtleks üleolevalt selle kohta, mida tuleb mõelda, vaid mõtleks nõnda, et saaks arukaks sedamööda, kuidas Jumal igaühele usu mõõdu on jaganud.” — Roomlastele 12:3.

Hooplemine tuleneb nõrkusest

Samal ajal kui ühed tõmbuvad suurustlejatest eemale, sest nad tunnevad end nende juuresolekul alaväärsena, reageerivad teised muudmoodi. Nad järeldavad, et hooplejad tunnevad end ebakindlalt. Kirjanik Frank Trippett selgitab, miks võib hooplev inimene, irooniline küll, oma väärtust teiste silmis kahandada: „Igaüks teab omas südames, et tavaliselt annab hooplemine märku mõnest haletsusväärsest isiklikust nõrkusest.” Kuna paljud hoopleja otse läbi näevad, kas ei oleks siis targem hoiduda tühjast enesekiitusest?

„Aga see on ju tõsi!”

Nõnda püüavad mõned eneseülistust õigustada. Nad arvavad, et kuna nad on teatud valdkondades tõepoolest andekad, oleks vastupidise teesklemine silmakirjalikkus.

Aga kas nende hooplemine on õigustatud? Enesehinnang on tihti subjektiivne. See, mida me peame enda juures silmapaistvalt tugevaks küljeks, võib teiste silmis midagi muud olla. Tõsiasi, et inimene tunneb end sunnitud olevat oma võimekust rõhutama, võib viidata isegi sellele, et ta pole tegelikult kaugeltki nii võimekas — vähemalt mitte nii võimekas, et ta tegelikke väärtusi tunnustataks, ilma et tal tarvitseks neid reklaamida. Piibel kinnitab, et inimesel on kalduvus ennast petta, ja ta manitseb meid: „Kes enese arvab seisvat, katsugu, et ta ei langeks!” — 1. Korintlastele 10:12.

Isegi kui inimene ongi teatud valdkonnas ebatavaliselt andekas, kas õigustab see suurustlemist? Ei õigusta, sest suurustlemine ülistab inimest, kuid mistahes ande oleme me saanud ju Jumalalt. Teda peaks ülistatama. Miks peaks meid austatama millegi pärast, mis on meile kaasa sündinud? (1. Korintlastele 4:7) Peale selle, nii nagu meil on tugevad küljed, on meil ka nõrgad küljed. Kas ei nõua ausus, et me pööraksime teiste tähelepanu ka oma vigadele ja puudustele? Hooplejad mõtlevad harva nõnda. Kuningas Herodes Agrippa I võis ehk tõeliselt andekas kõneleja olla. Kuid tagasihoidlikkuse puudumine tõi talle äärmiselt ebameeldiva surma. See ebameeldiv juhtum näitab, kui vastik on upsakus Jumala ja ka paljude inimeste silmis. — Apostlite teod 12:21—23.

Üldiselt saavad anded ja tugevad küljed tuntuks ilma kohatu enesereklaamitagi. Kui inimese häid omadusi või saavutusi tunnustavad teised, seab see ta palju paremasse valgusesse. Õpetussõnad 27:2 öeldakse targasti: „Kiitku sind keegi teine, aga mitte su oma suu, keegi võõras, aga mitte su omad huuled!”

Kas saavutusteks vajalik?

Mõnede arvates on enda enesekindel kiitmine hädavajalik, et tänapäeva konkurentsiühiskonnas midagi korda saata. Nad kardavad, et kui nad häält ei tõsta ja oma tugevaid külgi ei reklaami, ei märgata ega hinnata neid. Nende muret väljendab ajakirjas Vogue toodud kommentaar: „Kuigi meile õpetati kord, et tagasihoidlikkus on voorus, oleme nüüd õppinud, et see võib olla puudus.”

Neile, kes soovivad selle maailma normide kohaselt edusamme teha, võib see tõsist muret valmistada. Kuid kristlane on teistsuguses olukorras. Ta teab, et Jumal hoolitseb tema eest ja kasutab alandlike, mitte aga suureliste inimeste võimeid. Seetõttu ei ole kristlasel vaja kasutusele võtta egotistlikku taktikat. On tõsi, et ülimalt enesekindel inimene, kes on mõjukas või kasutab osavaid võtteid, võib saada ajutise lugupidamise osaliseks. Ometi jõuab kätte aeg, mil ta paljastatakse, ja teda alandatakse, isegi häbistatakse. Jeesuse Kristuse ütlus peab paika: „Kes ennast ise ülendab, seda alandatakse, ja kes ennast ise alandab, seda ülendatakse.” — Matteuse 23:12; Õpetussõnad 8:13; Luuka 9:48.

Tagasihoidlikkuse eelised

Ralph Waldo Emerson kirjutas: „Iga inimene, keda ma kohtan, on minust mingil moel parem. Selle tõttu ma õpin temalt.” Tema märkus on kooskõlas Jumala inspiratsiooni all kirjutatud apostel Pauluse manitsusega, et kristlased ei tee ’midagi riiu ega tühja au pärast, vaid arvavad alanduses üksteist ülemaks kui iseennast’. (Filiplastele 2:3) Selline tagasihoidlik seisukoht võimaldab inimesel teistelt õppida.

Niisiis, vaata et sinu tugevusest ei saaks nõrkust. Ära kahanda hooplemisega oma võimete ja kordaminekute väärtust. Lisa oma voorustele ka tagasihoidlikkus. See tõstab kindlasti inimese väärtust teiste silmis. See aitab inimesel tunda rõõmu parematest suhetest kaasinimestega ja toob Jehoova Jumala heakskiidu. — Miika 6:8; 2. Korintlastele 10:18.