Peetruse haud — kas see on Vatikanis?

„APOSTLITE Vürsti haud on üles leitud.” Selle paavst Pius XII juubeldava teadaande edastas Vatikani raadio. Aasta 1950 hakkas täis saama, ning äsja oli viidud lõpule terve rida Püha Peetruse katedraali aluseid väljakaevamisi. Saabus teadaandeid arheoloogiliste uuringute kohta, mis tõestavat, et Peetrus on tõepoolest Vatikani maetud. Kuid sugugi mitte kõik ei olnud sama meelt.

Katoliiklastele on Vatikani Püha Peetruse kirikul eriline tähendus. „Rooma palverännakute põhiline eesmärk on kohtuda Peetruse järeltulijaga ja saada temalt õnnistust,” teatatakse katoliiklikus reisijuhis, „sest Peetrus tuli Rooma, ja sinna ta ka maeti.” Aga kas Peetrus maeti tõesti Rooma? Kas on tema haud Vatikanis? Kas tema luud on üles leitud?

Arheoloogiline mõistatus

Väljakaevamised, mis algasid 1940. aasta paiku ja kestsid ligikaudu kümme aastat, on andnud ainet tõsiseks poleemikaks. Mida paavsti poolt määratud arheoloogid leidsid? Esiteks paganliku matmispaiga suure hulga haudadega. Nende keskelt, praegusaegse paavstialtari alt, leidsid nad aedicula, mis kujutab endast punase krohviga kaetud ja kahe külgseinaga ümbritsetud müürinišši, kuhu on paigutatud monument, mis on ette nähtud kuju või mingisuguse kujutise paigutamiseks. Lõpuks, ja üsna mõistatuslikult, tuli päevavalgele inimeste jäänuseid, mis väideti olevat pärit ühest neist külgseintest.

Sestsaadik saavad alguse tõlgendused. Hulk katoliku õpetlasi väidab, et leiud annavad kinnitust pärimusele, et Peetrus viibis Nero valitsemisajal Roomas ja suri seal märtrina oletatavasti aastal 64 m.a.j. asetleidnud tagakiusamise ajal. On väidetud isegi seda, et need jäänused on apostli pühakusäilmed ja et seda saab kindlaks teha raidkirja abil, kus on vastavalt ühele tõlgendusele kirjas: „Siin on Peetrus.” Paistab, et paavst Paul VI toetus just sellele hüpoteesile, kui ta 1968. aastal teatas, et on leitud „Püha Peetruse säilmed, mis väärivad kogu meie harrast ja sügavat austust”.

Kuid nende tõlgenduste seas esines ka vastuväiteid. Katoliiklasest arheoloog jesuiit Antonio Ferrua, kes osales Vatikani väljakaevamistel, on rohkem kui korra kinnitanud, et tal ’ei ole lubatud avaldada’ sugugi mitte kõike, mida ta antud asjast teab, sealhulgas materjali, mis ilmselgelt räägib vastu väitele, et on leitud Peetruse säilmed. Lisaks öeldakse 1991. aastal välja antud Rooma reisijuhis, mille on toimetanud katoliku kardinal Poupard, et „Punase Müüri vundamendi alt leitud inimluude teaduslikud uuringud ilmselt ei kinnitanud seda, et need luud võiksid kuuluda apostel Peetrusele”. Tundub olevat üsna kummaline, et järgmises väljaandes (avaldatud 1991. aasta lõpul) on see fraas kadunud ja lisatud on uus peatükk pealkirjaga „Vaieldamatu tõsiasi: Peetrus on Püha Peetruse kirikus”.

Leidude tõlgendamine

On ilmne, et antud leide võib tõlgendada nii ja teisiti ning et eri inimesed loevad neist välja eri asju. Kõige autoriteetsemad katoliku ajaloolased tunnistavadki, et „Peetruse tähelepanuväärse märtrisurmaga Roomas ja ka tema matmispaigaga on seotud ajaloolisi probleeme, mis äratavad kahtlusi”. Mida näitavad leiud?

Aedicula monument on katoliku pärimuse toetajate väidete kohaselt „mälestusmärk”, millele on viidanud ka keegi Gaius, kolmanda sajandi algul elanud preester. Neljanda sajandi kirikuajaloolase Caesarea Eusebiose sõnul ütles Gaius, et ta võib ’näidata Peetruse mälestusmärgi asukohta Vatikani mäel’. Pärimuse toetajad väidavad, et sinna, „Gaiuse mälestusmärgina” tuntuks saanud monumendi alla, ongi apostel maetud. Kuid teised tõlgendavad väljakaevamiste tulemusi hoopis teistmoodi, rõhutades, et esimese sajandi kristlased ei pööranud oma surnute matmisele liigset tähelepanu ja et kui Peetrus seal surmatigi, oli tema surnukeha tagasisaamine äärmiselt ebatõenäoline. (Vaata kasti leheküljel 29.)

On neid, kes ei ole nõus sellega, et „Gaiuse mälestusmärk” (kui antud leid on just see mälestusmärk) on haud. Nad on seisukohal, et see on teise sajandi lõpul Peetruse auks püstitatud monument ja et alles hiljem „hakati seda pidama hauamonumendiks”. Teoloog Oscar Cullmanni sõnul aga „ei näita Vatikani väljakaevamised üldsegi mitte seda, et tegemist on Peetruse hauaga”.

Mida öelda luude kohta? Tuleb öelda, et on jäänud mõistatuseks, kust on need luud tegelikult pärit. Kuna praegu tuntud Vatikani mäel oli esimesel sajandil paganlik matmispaik, on antud piirkonda maetud lugematul hulgal inimesi, ja paljud neist jäänustest on juba varem välja kaevatud. Raidkirja fragment (pärit arvatavasti neljandast sajandist), mis mõningate inimeste väidete kohaselt näitab ära, et säilmete leiupaik ongi apostli haud, võib parimal juhul vaid viidata „Peetruse luude oletatavale asukohale”. Lisaks on paljud raidkirjade uurijad arvamusel, et antud raidkirja tähendus võib olla isegi, et „Peetrus ei ole siin”.

’Mitteusaldatav pärimus’

„Varasemad ja usaldusväärsemad allikad ei maini paika, kus [Peetrus] märtrina suri, kuid hilisemate ja vähem usaldusväärsete allikate vahel valitseb täielik nõusolek, et see paik on Vatikani piirkonnas,” ütleb ajaloolane D. W. O’Connor. Järelikult põhinesid Peetruse haua otsingud Vatikanis mitteusaldatavatel pärimustel. „Kui pühakusäilmetele hakati omistama suuremat tähtsust,” kinnitab O’Connor, „hakkasid kristlased siiralt uskuma, et Peetruse [mälestusmärk] näitabki tegelikult ära, kus on tema haua täpne asupaik.”

Need pärimused arenesid külg külje kõrval piiblivastase pühakusäilmete austamisega. Alates kolmandast ja neljandast sajandist võtsid mitmed vaimulikud keskused võitluses „vaimuliku” ülemvõimu ja oma autoriteedi tugevdamise eest — ja muidugi majanduslikku kasu silmas pidades — kasutusele nii tõelised kui ka võltsitud pühakusäilmed. Niisiis, veendumuses, et Peetruse säilmetel on imevägi, käisid palverändurid tema oletatava haua juures. Kuuenda sajandi lõpul oli usklikel kombeks visata „hauda” hoolikalt kaalutud kangatükke. Ühes tolleaegses jutustuses öeldakse: „On tähelepanuväärne, et juhul, kui paluja usk on kindel, on hauast tagasisaadud kangas täis jumalikku väge ning kaalub rohkem kui enne.” See näitab selgelt kergeusklikkuse taset tol ajal.

Sajandite jooksul andsid taolised legendid ja täiesti alusetud pärimused märgatava panuse Vatikani katedraali mõjuvõimu tugevnemisele. Kuid kuuldus ka protestihääli. Valdeslased mõistsid 12. ja 13. sajandil sellised liialdused hukka ning selgitasid Piiblit appi võttes, et Peetrus ei ole iial Roomas käinud. Sajandeid hiljem väitsid sedasama protestantliku reformatsiooni eest võitlejad. Kuulsad 18. sajandi filosoofid pidasid seda pärimust nii ajalooliselt kui ka piibliliselt seisukohalt alusetuks. Samasugusel arvamusel on olnud silmapaistvad õpetlased, nii katoliiklased kui ka mittekatoliiklased, kuni meie päevini välja.

Kas Peetrus suri Roomas?

Peetrusel, alandlikul Galilea kaluril, ei olnud kindlasti mõtteski, et ta võiks esimese sajandi kristliku koguduse vanemate hulgas peaseisuses olla. Selle asemel kinnitas ta end olevat „kaasvanema”. (1. Peetruse 5:1—6) Peetruse alandlik kuju on täielikuks kontrastiks tema oletatavat hauda ümbritsevale toredusele, mida võib näha igaüks, kes Vatikani katedraali külastab.

Et kinnitada oma üleolekut teistest kristlikest usutunnistustest, on katoliku kirik püüdnud abiks võtta ’hilisemat ja kõige vähem usaldatavat’ pärimust, mille järgi Peetrus oli mõnda aega Roomas. Kummaline küll, aga teised iidsed pärimused väidavad, et tema matmispaik ei ole mitte Vatikanis, vaid kusagil mujal Roomas. Kuid miks mitte toetuda Piiblis, ainukeses otseses teabeallikas kirjapandud faktidele Peetruse kohta? Jumala Sõna lugedes selgub, et kuuletudes Jeruusalemma kristliku koguduse juhtivalt kogult saadud juhenditele, tegi Peetrus tööd antiikmaailma idaosas, kaasa arvatud Babülonis. — Galaatlastele 2:1—9; 1. Peetruse 5:13; võrdle Apostlite teod 8:14.

Kirjutades umbes aastal 56 m.a.j. kristlikule kogudusele Roomas, tervitas Paulus umbes 30 selle koguduse liiget, Peetrust üleüldse mainimata. (Roomlastele 1:1, 7; 16:3—23) Seejärel, aastate 60 ja 65 m.a.j. vahel, kirjutas Paulus Roomast kuus kirja, kuid Peetrust seal ei mainita — mis on kaalukas kaudtõend, et Peetrust seal ei olnud.a (Võrdle 2. Timoteosele 1:15—17; 4:11.) Pauluse tegevusest Roomas kõneldakse pikemalt Apostlite tegude raamatu lõpus, kuid jällegi ei mainita kordagi Peetrust. (Apostlite teod 28:16, 30, 31) Järelikult saab piiblilise tõendusmaterjali objektiivne, kõigist eelarvamustest vaba uurimine viia vaid järeldusele, et Peetrus ei kuulutanud Roomas.b

Paavsti „peaseisus” põhineb mitteusaldatavatel pärimustel ja Pühakirja sõnade väänamisel. Kristluse alus on Jeesus, mitte Peetrus. „Kristus on koguduse pea,” ütleb Paulus. (Efeslastele 2:20—22; 5:23) Jehoova läkitas just Jeesuse Kristuse, et see õnnistaks kõiki, kel on usku, ja päästaks nad. — Johannese 3:16; Apostlite teod 4:12; Roomlastele 15:29; vaata ka 1. Peetruse 2:4—8.

Niisiis, kõik, kes lähevad paika, mille nad siiralt usuvad olevat Peetruse haua, ja soovivad ’kohtuda tema järeltulijaga’, seisavad silmitsi probleemiga, kas nõustuda ’mitteusaldatava pärimusega’ või uskuda usaldusväärset Jumala Sõna. Kuna kristlased soovivad, et Jumal nende kummardamise heaks kiidaks, ’vaatavad [nad] usu täidesaatjale Jeesusele’ ja täiuslikule eeskujule, mille tema meile on jätnud. — Heebrealastele 12:2; 1. Peetruse 2:21.

[Allmärkused]

[Kast lk 29]

„Väljakaevamised ei ole selgelt näidanud, et aedicula all oleks haud; ja loomulikult ei saa sugugi kindlalt öelda, kas hukkajad Püha Peetruse surnukeha kristlaste kogukonnale matmiseks üleüldse üle andsidki. Sündmuste loomuliku käigu korral võidi selle inimese surnukeha, kes oli võõramaalane (peregrinus) ja seaduse silmis üks lihtne kurjategija, vägagi tõenäoliselt Tiberisse visata. . . . Pealegi ei tarvitsenud ihulike säilmete alalhoidmise vastu neil varastel aastatel samasugust huvi olla nagu hiljem, kui usk peagi saabuvasse maailmalõppu oli kahanema hakanud ja märtrikultus hakkas endast märku andma. Seega on vägagi tõenäoline, et tegelikult ei antudki Püha Peetruse surnukeha matmiseks üle.” — The Shrine of St. Peter and the Vatican Excavations (Püha Peetruse pühamu ja Vatikani väljakaevamised), autorid Jocelyn Toynbee ja John Ward Perkins.