Ateismi juured

ME ELAME igasugustest kriisidest tulvil planeedil; vaid põgus pilk ajalehtede pealkirjadele kinnitab iga päev seda fakti. Meie maailma lootusetu olukord on pannud paljusid inimesi kahtlema selles, kas Jumal on olemas. Mõned, kes väidavad, et nad on ateistid, isegi eitavad tema olemasolu. Kas ka sina mõtled niimoodi?

See, kas sa usud Jumalat või mitte, võib tugevalt mõjutada seda, millise pilguga sa tulevikku vaatad. Ilma Jumalata on inimsoo ellujäämine täielikult inimese enda kätes — see mõte ei tee eriti rõõmu, kui võtta arvesse inimese võimet kõike hävitada. Kui sa aga usud, et Jumal on olemas, siis nõustud arvatavasti ka sellega, et elul siin planeedil on eesmärk — eesmärk, mis viimaks täitub.

Kuigi Jumala olemasolu on kogu ajaloo vältel aeg-ajalt eitatud, on ateismi populaarsus kasvanud alles viimastel sajanditel. Kas sa tead, mispärast?

Aimatavad juured

Kõrgusse pürgiv puu on mõjuvõimas vaatepilt. Kuid siiski haarab silm vaid lehti, oksi ja tüve. Juured — puu eluallikas — on sügaval maa sees peidus.

Üsna sama lugu on ka ateismiga. Justkui kõrguv puu, nii saavutas ka Jumala olemasolu eitamine 19. sajandiks aukartustäratavad mõõtmed. Kas saaks elu ja universum olemas olla ilma üleloomuliku Algpõhjuseta? Kas sellise Looja kummardamine on ajaraiskamine? Tolle aja silmapaistvate filosoofide vastused olid kindlad ja selged. „Nii nagu me ei vaja enam moraalikoodeksit, pole meil vaja ka religiooni,” teatas Friedrich Nietzsche. „Religioon on inimmõistuse väljamõeldis,” väitis Ludwig Feuerbach. Ning Karl Marx, kelle kirjutised mõjutasid tugevalt paljusid järgnevaid aastakümneid, teatas julgelt: „Ma tahan inimmõistust veelgi rohkem religiooni ahelaist vabastada.”

See avaldas mõju suurtele rahvahulkadele. Kuid nemad nägid kõigest ateismi lehti, oksi ja tüve. Juured olid olemas ning hakkasid hargnema juba kaua aega enne 19. sajandi algust. On üllatav, et ateismi nüüdisaegset kasvu on soodustanud ristiusumaailma religioonid! Kuidas siis nii? Kuna need religioossed institutsioonid olid kõlbeliselt laostunud, tekitas see inimestes suurt pettumust ja protesti.

Külvatakse seemneid

Keskajal hoidis katoliku kirik oma alamaid raudses haardes. Teatmeteos The Encyclopedia Americana märgib: „Tundus, et vaimulik hierarhia pole võimeline hoolitsema inimeste vaimsete vajaduste eest. Kõrgemad vaimulikud, eriti just piiskopid, olid värvatud aadelkonna hulgast ning suhtusid üldiselt oma ametisse kui prestiiži ja võimu allikasse.”

Mõned, nagu Johann Calvin ja Martin Luther, püüdsid kirikut reformida. Siiski ei jäljendanud nad oma teguviisidega sugugi mitte alati Kristust; reformatsiooni iseloomustas sallimatus ja verevalamine. (Võrdle Matteuse 26:52.) Mõned rünnakud olid niivõrd õelad, et kolm sajandit hiljem kirjutas Ühendriikide kolmas president Thomas Jefferson: „Pigemini võib andestada selle, et jumalasse üldse ei usuta, kui et teda Calvini metsikuid vahendeid kasutades teotatakse.”a

On selge, et reformatsioon ei taastanud puhast kummardamist. Kuid see vähendas katoliku kiriku võimu. Enam ei olnud Vatikan inimeste religioossete uskumuste ainuvalitseja. Paljud ühinesid äsjamoodustatud protestantlike sektidega. Teised aga, kes olid nüüd religioonis pettunud, hakkasid kummardama inimmõistust. Levis vabameelne mõtteviis, mis lubas esitada Jumala kohta igasuguseid arvamusi.

Skeptitsism ajab võrseid

Üldiselt ülistati 18. sajandil ratsionaalset mõtteviisi kui maailma probleemide imerohtu. Saksa filosoof Immanuel Kant väitis, et poliitikast ja religioonist juhatuse otsimine tõkestab inimese progressi. Ta innustas: „Julge teada! Olgu sul mehisust kasutada omaenda mõistust!”

Selline suhtumine iseloomustas valgustusajastut, mis on tuntud ka mõtlemisajastuna. Seda kogu 18. sajandit hõlmanud ajajärku tähistas meeletu teadmiste otsimine. „Pime usk asendus skeptitsismiga,” öeldakse raamatus Milestones of History. „Kõik vanad traditsioonilised uskumused ja tavad seati kahtluse alla.”

Üks ’vana traditsioon ja uskumus’, mis põhjalikuma vaatluse alla langes, oli religioon. „Inimesed muutsid oma suhtumist religiooni,” ütleb ajalooraamat The Universal History of the World. „Neid ei rahuldanud enam tõotus saada tasu kätte taevas; nad nõudsid paremat elu maa peal. Inimesed hakkasid kaotama oma usku millessegi üleloomulikku.” Tegelikult suhtus enamik valgustusfilosoofe religiooni põlgusega. Nad süüdistasid võimuahneid katoliku kiriku juhte eriti selles, et viimased hoiavad inimesi teadmatuses.

Kuna paljud nendest filosoofidest suhtusid religiooni rahulolematusega, said neist deistid; nad uskusid Jumalasse, kuid kinnitasid, et ta pole inimestest üldse huvitatud.b Mõnest sai võitlev ateist, nagu näiteks filosoof Paul Henri Dietrich d’Holbachist, kes väitis, et religioon on „lõhenemiste, hullumeelsuse ja kuritegude allikas”. Aastate möödudes tüdinesid ka paljud teised ristiusumaailmast ning võtsid omaks Holbachi seisukoha.

Irooniline küll, aga ristiusumaailm andis tõuke ateismi kasvule! „Kirikud olid pinnas ateismile,” kirjutas teoloogiaprofessor Michael J. Buckley. „Lääne südametunnistus oli sügavalt haavatud ning tundis vastikust konfessionaalsete religioonide vastu. Kirikud ja sektid olid laastanud Euroopa, korraldanud tapatalguid, nõudnud religioosset vastuseisu või revolutsiooni, püüdnud monarhe kas kirikust välja heita või troonilt tõugata.”

Ateism saavutab täismõõtmed

Kui saabus 19. sajand, ei olnud jumalaeitamisel enam mingeid piire ning see levis jõudsalt. Filosoofid ja teadlased ei tundnud oma vaadete julge kuulutamise pärast enam mingeid sisetundepiinu. „Jumal on meie vaenlane,” teatas üks võitlev ateist. „Jumala vihkamine on tarkuse algus. Vaid ateismile tuginedes on inimkonna tõeline progress võimalik.”

Kuid 20. sajandil toimus vaevumärgatav muutus. Jumalaeitamine polnud enam nii sõjakas; levima hakkas teistsugune ateism, mis nakatas isegi neid, kes väitsid end uskuvat Jumalat.

[Allmärkused]

[Pilt lk 3]

Karl Marx

[Pilt lk 3]

Ludwig Feuerbach

[Pilt lk 3]

Friedrich Nietzsche

[Piltide allikaviited lk 2]

ESIKAAS: Maa: British Library loal; Nietzsche: Trükiõiguse andnud British Museum (vaata ka lehekülge 3); Calvin: Musée Historique de la Réformation, Genève (Foto F. Martin); Marx: U.S. National Archives (vaata ka lehekülge 3); Planeedid, instrumendid, ristisõdijad, auruvedur: The Complete Encyclopedia of Illustration/J. G. Heck; Feuerbach: The Bettmann Archive (vaata ka lehekülge 3).