Jumalaeitamine 20. sajandil

„Inimesed on alistunud mõttele, et Jumalat pole olemas, ning nad korraldavad oma elu sõltumata temast, sõltumata tulemustest, üleüldse Jumalaga arvestamata.” — One Hundred Years of Debate Over God — The Sources of Modern Atheism (Sada aastat vaidlusi Jumala üle — kaasaegse ateismi allikad).

KUIGI kõrgustesse ulatuv puu on alguses väga mõjuvõimas vaatepilt, muutub ta lõppude lõpuks ikkagi tavapäraseks. Tema olemasolekuga harjutakse ära ning tema kõrgus ei tundugi enam olevat nii aukartustäratav.

Sama on ka ateismiga. Kuigi Jumala olemasolu eitamine tekitas 19. sajandil palju vaidlusi, ei häiri ega šokeeri see tänapäeval enam kedagi. Kõikesallivuse ajastu on lubanud ateismil ja usul Jumalasse rahumeelselt koos eksisteerida.

See ei tähenda seda, et enamik inimesi otseselt eitaks Jumalat; hoopis vastupidi, nagu näitavad 11-l Ameerika, Euroopa ja Aasia maal läbiviidud küsitluse tulemused, peab ennast ateistiks keskeltläbi vaid natuke üle kahe protsendi inimestest. Kuid vaatamata sellele on ateistlik vaim üldlevinud — seda isegi paljude nende hulgas, kes usuvad, et Jumal on olemas. Kuidas on see võimalik?

Jumala autoriteedi eitamine

„Mõnikord viitab ateism vaid Jumala hülgamisele või ignoreerimisele praktikas,” märgib teos The Encyclopedia Americana. Sellepärast annabki sõnaraamat The New Shorter Oxford English Dictionary sõnale „ateist” järgneva, teise tähenduse: „Inimene, kes eitab Jumalat moraalselt; jumalatu inimene.” — Meie kursiiv.

Tõepoolest, ateism võib tähendada kas Jumala olemasolu või tema autoriteedi või siis mõlema eitamist. Piibel vihjab sellisele ateistlikule vaimule tekstis Tiitusele 1:16: „Nemad väidavad, et nad tunnevad Jumalat, aga tegudega nad salgavad.” — Võrdle Laul 14:1.

Juba esimene inimpaar hülgas sel moel Jumala autoriteedi. Eeva küll tunnustas, et Jumal on olemas, kuid siiski tahtis ta ’olla Jumala sarnane, tundes head ja kurja’. Mõte oli niisiis selles, et ta võiks olla „iseenda peremees” ja luua omaenda moraaliseaduste kogu. Hiljem hakkas ka Aadam Eeva kombel Jumala autoriteeti eitama. — 1. Moosese 3:5, 6.

Kas selline suhtumine valitseb ka tänapäeval? Valitseb küll. Varjatud kujul avaldub ateism sõltumatusejanus. „Tänapäeval on inimesed väsinud Jumala silma all elamisest,” märgib ateismiajalugu käsitlev raamat One Hundred Years of Debate Over God — The Sources of Modern Atheism. „Nad . . . eelistavad elada vabaduses.” Piibli moraaliseaduste kogu on kuulutatud ebapraktiliseks, ebarealistlikuks. Paljude inimeste mõtteviis sarnaneb suures osas Egiptuse vaarao omaga, kes väljakutsuvalt kuulutas: „Kes on Jehoova, et peaksin kuulama ta sõna . . . ? Mina ei tunne Jehoovat.” Ta hülgas Jehoova autoriteedi. — 2. Moosese 5:2.

Ristiusumaailma jumalaeitamine

Kõige enam šokeerib see, et ristiusumaailma vaimulikkond eitab Jumala autoriteeti, olles asendanud Piibli puhtad tõed inimeste pärimustega. (Võrdle Matteuse 15:9.) Lisaks sellele on nad toetanud 20. sajandi kõige verisemaid sõdu, hüljates seega Piibli käsu näidata üles tõelist armastust. — Johannese 13:35.

Samuti on vaimulikkond eitanud Jumalat sellega, et ta on pööranud selja tema moraalinormidele — mida tõendab näiteks pedofiilsete preestrite vastu algatatud kohtuprotsesside lakkamatu jada. Ristiusumaailma olukord meenutab vanaaja Iisraeli ja Juuda olukorda. Prohvet Hesekielile öeldi: „Maa on täis veresüüd ja linn on täis õiguseväänamist, sest nad ütlevad: Jehoova on maa maha jätnud, Jehoova ei näe!” (Hesekiel 9:9; võrdle Jesaja 29:15.) Pole siis mingi ime, et paljud inimesed on ristiusumaailma kirikud täielikult hüljanud! Kuid kas nad peaksid hülgama usu Jumalasse?

Kas ateismiks on olemas mõjuvaid põhjusi?

Paljud ateistid, ükskõik kas nad on märganud religiooni silmakirjalikkust või mitte, ei suuda ühte sobitada maailmas asetleidvaid kannatusi ning usku Jumalasse. Simone de Beauvoir ütles kord: „Mul oli kergem ette kujutada maailma ilma loojata, kui loojat, kelle õlul lasuvad kõik maailma vastuolud.”

Kas kogu selle maailma ebaõiglus — sealhulgas see, mida on õhutanud silmakirjalikud religionistid — on selle tõenduseks, et Jumalat pole olemas? Mõtle selle peale: kui nuga kasutatakse süütu inimese ähvardamiseks, vigastamiseks või isegi mõrvamiseks, kas see siis tõestab, et noal pole olnud kavandajat? Kas ei tähenda see pigem seda, et antud eset kasutatakse vääral eesmärgil? Samamoodi annab ka suur osa inimkonna hädadest tunnistust sellest, et inimesed kasutavad Jumala poolt antud võimeid ja ka maad ennast valesti.

Siiski arvavad mõned, et kuna me ei saa Jumalat näha, pole loogiline temasse uskuda. Kuid mida öelda õhu, helilainete ja lõhnade kohta? Me ei saa ühtegi neist näha, kuid siiski me teame, et nad on olemas. Meie kopsud, kõrvad ja nina räägivad meile sellest. Tõendite olemasolu korral oleme veendunud selles, mida pole võimalik näha.

Pärast seda, kui loodusteadlane Irving William Knobloch oli mõtisklenud füüsiliste tõendite üle — kaasa arvatud elektronide, prootonite, aatomite, aminohapete ja keerulise aju üle —, oli ta sunnitud ütlema: „Mina usun Jumalasse, kuna minule on tema jumalik olemasolu ainuke loogiline seletus selle kohta, miks asjad on just sellised, nagu nad on.” (Võrdle Laul 104:24.) Sarnaselt märgib ka psühholoog Marlin Books Kreider: „Tavalise inimesena kui ka mehena, kes on pühendanud oma elu teaduslikele vaatlustele ja uuringutele, pole mul Jumala olemasolus absoluutselt mitte mingit kahtlust.”

Need inimesed pole selles suhtes ainukesed. „Kui võtta vaatluse alla tippteadlased, leidub nende hulgas väga vähe ateiste,” ütleb füüsikaprofessor Henry Margenau. Ei teaduse edusammud ega religiooni läbikukkumine ei peaks panema meid hülgama oma usku Loojasse. Uurigem, mispärast on see nii.

Kontrast õige religiooniga

Ühendriikide president Thomas Jefferson kirjutas 1803. aastal: „Kristluse kõlbelisse laostumisse suhtun ma muidugi vaenulikult, kuid mitte Jeesuse õigetesse õpetustesse.” Ristiusumaailma ja kristluse vahel on tõepoolest olemas erinevus. Paljud ristiusumaailma õpetused rajanevad inimeste pärimustel. Vastupidiselt sellele põhinevad tõelise kristluse uskumused üksnes Piiblil. Seepärast kirjutas Paulus esimese sajandi koloslastele, et nad peaksid omandama „täpse tundmise”, „tarkuse” ja „vaimse arusaamise”. — Koloslastele 1:9, 10, NW.

Ootuste kohaselt peaksid tõelised kristlased just seda tegema, sest Jeesus andis oma järelkäijatele käsu: „Tehke jüngriteks kõik rahvad, neid ristides . . . ja neid õpetades pidama kõike, mida mina teid olen käskinud.” — Matteuse 28:19, 20, meie kursiiv.

Tänapäeval täidavad Jehoova tunnistajad seda käsku 231 maailma maal. Nad on tõlkinud Piibli 12 keelde ning trükkinud neid üle 74000000 eksemplari. Lisaks sellele aitavad nad praegu koduse piibliuurimise programmi abil rohkem kui 4500000 inimesel ’pidada kõike, mida Jeesus käskis’.

Sellel haridusprogrammil on kaugeleulatuvad tulemused. Kuna see põhineb Jumala tarkusel, mitte aga inimeste mõtetel, annab see tõelist valgustust. (Õpetussõnad 4:18) Pealegi aitab see kõikidest rahvastest ja rassidest inimestel teha seda, mida valgustusajastu ei suutnud korda saata — riietuda „uue isiksusega”, mis võimaldab neil arendada isekeskis tõelist armastust. — Koloslastele 3:9, 10, NW.

Meie 20. sajandil on õige religioon võidukäigul. See ei eita Jumalat — ei tema olemasolu ega tema autoriteeti. Me kutsume sind tulema ja nägema seda oma silmaga, kui külastad Jehoova tunnistajaid mõnes nende kuningriigisaalis.

[Kast lk 6]

ATEISMI JUURED SAAVAD TUGEVUST

Filosoofi Denis Diderot’d volitati 18. sajandi keskpaigas tõlkima üheköitelist entsüklopeediat inglise keelest prantsuse keelde. Kuid ta ületas kaugelt oma tööandja ootused. Diderot’l kulus oma 28-köitelise teose Encyclopédie koostamiseks ligikaudu kolm aastakümmet ning see peegeldas täielikult tolle aja vaimu.

Kuigi teatmeteos Encyclopédie sisaldas palju kasulikku informatsiooni, oli selle põhirõhk inimtarkusel. Vastavalt kogumikule Great Ages of Man, „oli sellel julgust kuulutada [filosoofide] radikaalset kreedot, et inimene võib muuta oma elu paremaks, kui ta asendab usu mõistuse kui juhtiva printsiibiga”. Silma torkas see, Jumalat ei mainitagi. „Oma teemavalikuga näitasid kirjastajad selgesti, et religioon on üks nendest asjadest, millest inimesel pole vaja midagi teada,” ütleb raamat The Modern Heritage. Ei ole siis üllatav, et kirik proovis Encyclopédie ilmumist takistada. Kohtuminister kuulutas selle teose poliitikat, moraali ja religiooni õõnestavaks.

Vaatamata Diderot’ Encyclopédie vaenlastele, soovis seda teost saada ligikaudu 4000 inimest — hämmastav arv, võttes arvesse selle pööraselt kõrget hinda. Oli vaid aja küsimus, mil see varjatud ateism täielikku jumalaeituse õide puhkeb.