Trükkal, kelle elutöö jättis oma jälje

KAS sa oled kunagi soovinud leida Piiblist mõnda teksti, kuid unustanud, kust seda võiks leida? Aga kui sul oli meeles kasvõi üksainus sõna, võisid sa teksti leida, kasutades Piibli tähestikulist sõnaregistrit. Või ehk oled sa olnud kristlikul kokkutulekul, kus sajad, võib-olla isegi tuhanded koosviibijad võisid avada oma Piibli ja lugeda teksti vaid mõni sekund pärast selle mainimist.

Mõlemal juhul võlgned sa tänu mehele, keda sa ehk ei tunnegi. Tema on hõlbustanud sul Piibli uurimist ja lisaks aidanud kaasa sellele, et meil on praegu täpseid Piibleid. Ka on ta mõjutanud seda, kuidas näeb välja paljude Piiblite trükiladu.

See mees on Robert Estienne.a Ta oli trükkal, kes sündis 16. sajandi künnisel Prantsusmaal Pariisis trükkali pojana. Oli renessansi- ja reformatsiooniajastu. Nende mõlema ideede levitamisvahendiks sai trükipress. Robert’i isa Henri Estienne oli kuulus trükkal, kes andis välja kauneimaid renessansiajal ilmunud raamatuid. Tema tööde hulka kuulusid ka akadeemilised ja piiblilised teosed Pariisi ülikoolile ja selle vaimulikule õppeasutusele Sorbonne’ile.

Kuid koondagem oma tähelepanu pojale Robert Estienne’ile. Tema ametlikust haridusteest on vähe teada. Aga juba varases eas valdas ta ladina keelt ning peagi õppis ta selgeks ka kreeka ja heebrea keele. Isa käest õppis ta trükikunsti. Robert Estienne oli juba tuntud õpetlane kõrgemate keelenormingute alal, kui ta 1526. aastal isalt Henrilt trükipressi üle võttis. Kuigi ta avaldas ladinakeelse kirjanduse tekstikriitilisi väljaandeid ja muid õpetlaslikke töid, oli tema esimene ja vaieldamatu armastus Piibel. Soovides teostada ladinakeelse Piibli puhul seda, mida ta ladinakeelsete klassikateoste puhul juba oli teostanud, asus Estienne taastama nii täpselt kui võimalik Hieronymuse Vulgata Piibli ladinakeelset algteksti, mis on pärit viiendast sajandist.

Täiendatud Vulgata

Hieronymus oli teinud oma piiblitõlke heebrea ja kreeka algkeelest, kuid Estienne’i päeviks oli Vulgata juba tuhat aastat vana. Vulgatat oli sugupõlvede kestel ümber kirjutatud, mistõttu sinna oli sisse lipsanud hulgaliselt vigu ja moonutusi. Mis veelgi halvem, keskajal hakkas Jumalast inspireeritud Piibli sõnu varjutama keskaja legendide, ümbersõnastatud lõikude ja võltsitud vahelelükete sasipundar. Kõik need olid Piibli tekstiga sedavõrd segunenud, et neid hakati pidama inspireeritud kirjutisteks.

Et kõrvaldada kõik, mis ei kuulu algupärandisse, rakendas Estienne tekstikriitika meetodeid, mida kasutati klassikalise kirjanduse uurimisel. Ta otsis välja vanimad ja parimad käsikirjad, mida oli võimalik kätte saada. Pariisi ja selle lähiümbruse ning selliste paikade nagu Évreux’ ja Soissons’i raamatukogudest tõi ta päevavalgele mitmeid iidseid käsikirju, millest üks oli tõenäoliselt pärit kuuendast sajandist. Estienne võrdles hoolikalt mitmeid ladinakeelseid tekste lõik-lõigult ja valis välja vaid need lõigud, mis paistsid olevat kõige autoriteetsemad. Selle tulemusena saadud teos, Estienne’i Piibel, avaldati esmakordselt aastal 1528, mis oli tähtsaks sammuks Piibli tekstilise täpsuse täiendamise suunas. Järgnesid Estienne’i parandatud väljaanded. Enne tedagi oli püütud Vulgatat parandada, kuid tema väljaanne oli esimene, kus esitati ka tähelepanuväärne tekstikriitiline teave. Estienne näitas ääremärkustes, kust ta oli teatud kahtlased lõigud välja jätnud või kus oli võimalik kasutada rohkem kui üht sõnastusviisi. Ta märkis ära ka käsikirjalised allikad, mis andis neile parandustele autoriteedi.

Estienne tõi sisse ka palju teisi, 16. sajandi kohta üsna uudseid jooni. Ta näitas ära selge vahe apokrüüfiliste raamatute ja Jumala Sõna vahel. Ta paigutas Apostlite tegude raamatu evangeeliumide järele ja Pauluse kirjade ette. Iga lehekülje ülaservas tõi ta ära mõned võtmesõnad, mis aitavad lugejal konkreetseid lõike üles leida. See on varasemaid näiteid selle kohta, mida tänapäeval üldiselt küljenditiitliks kutsutakse. Selle asemel et kasutada Saksamaalt pärit jämedat gooti kirja, kus tähed on kitsad ja täheümarused murtud, oli Estienne esimeste seas, kes trükkisid kogu Piibli praegu üldkasutatavas peenemas ja kergeminiloetavas antiikvas. Ka lisas ta arvukalt asjakohaseid viiteid ja filoloogilisi märkusi, mis teatud lõike selgitavad.

Paljud ülikud ja kõrgemad vaimulikud hindasid Estienne’i Piiblit, sest see oli parim kõigist Vulgata trükiväljaannetest. Tema väljaandest sai ilu, meisterlikkuse ja praktilisuse tõttu etalon, mida peagi kogu Euroopas jäljendati.

Kuninglik trükkal

’Kui näed meest, kes oma töös on tubli, siis on ta koht kuningate teenistuses,’ öeldakse Õpetussõnad 22:29. Prantsuse kuningal François I-l ei jäänud märkamata Estienne’i novaatorlik meisterlikkus ja lingvistika-alased teadmised. Estienne’ist sai kuninga trükkal ladina, heebrea ja kreeka keele alal. Estienne’i tol ajal trükitud teoseid peetakse siiani prantsuse trükikunsti meistritöödeks. Aastal 1539 hakkas ta välja andma esimest ja ilusaimat täielikku heebreakeelset Piiblit, mis Prantsusmaal kunagi on trükitud. Aastal 1540 lisas ta oma ladinakeelsele Piiblile illustratsioonid. Kuid selle asemel et üldise kombe kohaselt kujutada piiblisündmusi keskajale omase ebatõelisusega, olid Estienne’i joonistused õpetlikud ja põhinesid arheoloogilisel tõestusmaterjalil ning Piiblis leiduvatel mõõtarvudel ja kirjeldustel. Need puugravüürid kujutasid detailselt selliseid asju nagu seaduselaegas, ülempreestri rüü, kogudusetelk ja Saalomoni tempel.

Edasi andis Estienne välja esimese Kristlike Kreeka Kirjade tekstikriitilise väljaande, kasutades spetsiaalset kreeka trükikirja, mille ta oli seadnud korda kuninga käsikirjakollektsiooni trükkimiseks. Kuigi Estienne’i kreekakeelse teksti kaks esimest väljaannet ei olnud eriti paremad Desiderius Erasmuse tööst, lisas ta oma kolmandas, 1550. aasta väljaandes kõrvutavaid võrdlusi ja viiteid umbes 15 käsikirjast, kaasa arvatud viiendast sajandist pärit Codex Bezae’st ja Septuaginta Piiblist. See Estienne’i väljaanne leidis niivõrd laialdast tunnustust, et sai aluseks niinimetatud Textus Receptus’ele ehk õigeks tunnistatud tekstiversioonile, millel põhinesid paljud hilisemad tõlked, kaasa arvatud King James Version aastast 1611.

Sorbonne reformatsiooni vastu

Kuna üle kogu Euroopa levisid Lutheri ja teiste reformaatorite ideed, püüdis katoliku kirik inimeste mõtteviisi kontrolli all hoida, määrates kindlaks, mida on lubatud lugeda ja mida mitte. Paavst Leo X oli 1520. aasta 15. juunil andnud välja bulla, milles ta tegi korralduse, et mitte ühelgi katoliiklikul maal ei tohi trükkida, müüa ega lugeda mitte ühtki „ketserlikke õpetusi” sisaldavat raamatut, ning nõudis, et ilmalikud võimud selle bulla oma valdustes kehtivaks tunnistaksid. Inglismaal jättis kuningas Henry VIII tsensoritöö katoliku piiskopi Cuthbert Tunstalli õlule. Kuid suuremas osas Euroopas oli peale paavsti vaieldamatu autoriteet doktriinide alal Pariisi ülikooli teoloogiateaduskond — Sorbonne.

Sorbonne oli katoliku ortodoksia häälekandja. Sajandeid oli seda peetud katoliku usu kaitsevalliks. Sorbonne’i tsensorid olid vastu kõigile Vulgata tekstikriitilistele väljaannetele ja kohalikku keelde tehtud tõlgetele, pidades neid mitte ainult „kirikule kasutuks, vaid ka kahjulikuks”. See kõik ei üllatanudki ajal, mil reformaatorid seadsid kahtluse alla kiriklikud doktriinid, tseremooniad ja traditsioonid, mis ei põhinenud Pühakirja autoriteedil. Kuid paljud Sorbonne’i teoloogid pidasid austatud kirikudoktriine tähtsamaks kui Piibli täpset tõlgitsust. Üks teoloog ütles: „Kui doktriinid on juba rajatud, on Pühakiri nagu telling, mis peale müüri valmimist eemaldatakse.” Enamik teoloogiateaduskonda kuulujaist olid heebrea ja kreeka keele alal võhikud, kuid ikkagi põlgasid nad ära Estienne’i ja teiste Piiblis kasutatud sõnade originaaltähendusse süüvinud renessansiaja õpetlaste uurimused. Üks Sorbonne’i professor söandas isegi öelda, et „kreeka ja heebrea keele tundmise propageerimine võib viia kogu religiooni hävimiseni”.

Sorbonne ründab

Kuigi teoloogiateaduskonna tsensorid kinnitasid Estienne’i Vulgata varasemad väljaanded, ei toimunud see ilma poleemikata. Juba 13. sajandil oli Vulgata ülikooli ametliku Piiblina pühaks kuulutatud ja paljud pidasid selle teksti vääramatuks. Teaduskond oli mõistnud hukka isegi austatud õpetlase Erasmuse tema Vulgata kohta tehtud kirjatöö pärast. Tõsiasi, et kohalikul ilmikust trükkalil on jultumust korrigeerida ametlikku teksti, tekitas mõnedes ärevust.

Ehk vaevasid teolooge rohkem kui miski muu Estienne’i ääremärkused. Need märkused seadsid kahtluse alla Vulgata teksti seaduslikkuse. Kuna Estienne soovis selgitada teatud lõike, oli tagajärjeks tema süüdistamine sissetungimises teoloogia pärusmaale. Ta lükkas süüdistuse tagasi, väites, et tema märkused on pelgalt lühikokkuvõtted või siis keeleteadusliku suunitlusega. Näiteks selgitas tema märkus 1. Moosese 37:35 kohta, et sõna „põrgu” [ladina keeles infernum] ei saa seal mõista kui paika, kus kurjasid karistatakse. Teaduskond esitas süüdistuse, et ta salgab hinge surematust ja „pühade” eestkostvat väge.

Estienne’il aga oli kuninga soosing ja kaitse. François I ilmutas renessansiuuringute, eriti aga oma kuningliku trükkali töö vastu suurt huvi. On teada, et François I isegi külastas Estienne’i ja ootas kord kannatlikult, kui Estienne veel viimaseid tekstiparandusi tegi. Kuninga toetusel seisis Estienne Sorbonne’ile kindlalt vastu.

Teoloogid keelustavad tema Piiblid

Kuid aastal 1545 arenesid sündmused nõnda, et Sorbonne’i teaduskonna kogu viha koondus Estienne’ile. Nähes, et on kasulik moodustada reformaatorite vastu ühisrinne, olid katoliku ülikoolid Kölnis (Saksamaal), Leuvenis (Belgias) ja Pariisis juba varem leppinud kokku koostöös mitteortodokssete õpetuste tsenseerimisel. Kui Leuveni ülikooli teoloogid väljendasid kirjas Sorbonne’ile imestust, et Estienne’i Piiblid polegi keelatud raamatute nimekirjas, vastas Sorbonne valelikult, et muidugi oleksid nad need keelustanud, kui nad neid vaid oleksid näinud. Nüüd olid Estienne’i vaenlased usuteaduskonnast kindlad, et Leuveni ja Pariisi teaduskonna ühisest autoriteedist piisab, et veenda François I tema trükkali eksimustes.

Kuna Estienne oli vahepeal oma vaenlaste kavatsustest teada saanud, läks ta kohe kuninga juurde. Estienne tegi ettepaneku, et kui teoloogid koostavad kõigi leitud eksimuste nimekirja, on ta kohe valmis need koos teoloogide parandustega ära trükkima ja iga müüdava Piibli juurde lisama. See lahendus sai kuninga heakskiidu osaliseks. Ta käskis Pierre du Chastelil, oma kuninglikul lektoril, asja eest hoolitseda. Teaduskond kirjutas oktoobris 1546 du Chastelile protestikirja, kus öeldi, et Estienne’i Piiblid on „toit neile, kes salgavad meie usu ning toetavad praegusi . . . ketserlikke õpetusi” ja on niivõrd täis eksimusi, et väärivad „tervikuna mahakandmist ning hävitamist”. Kuningat see ei veennud ja ta andis isiklikult käsu, et teaduskond koostaks tsenseeritud osade nimekirja, nii et need saaks trükkida koos Estienne’i Piiblitega. Seda nad ka lubasid teha, kuid tegelikult tegid nad kõik võimaliku, et oletatavate eksimuste üksikasjalik loetelu koostamata jääks.

François I suri 1547. aasta märtsis, ja nii kaotas Estienne vägevaima liitlase võitluses Sorbonne’i võimu vastu. Kui troonile tõusis Henri II, kordas ta oma isa käsku, et teoloogiateaduskond peab koostama tsenseeringud. Kuid nähes, kuidas Saksamaa vürstid reformatsiooni poliitika huvides ära kasutavad, oli Henri II eeskätt huvitatud katoliikliku ja ühtse Prantsusmaa säilitamisest uue kuninga võimu all, aga mitte kuningliku trükkali Piiblite oletatavatest headest või halbadest külgedest. Kuninga riiginõukogu otsustaski 1547. aasta 10. detsembril, et seni, kuni teoloogid ei ole koostanud tsenseeritud osade nimekirja, tuleb Estienne’i Piiblite müük keelustada.

Süüdistatud ketserluses

Nüüd otsis teaduskond teid, kuidas anda Estienne’i kohtuasi üle vastrajatud erikohtule, mis arutas ketserlusega seotud kohtuasju. Estienne teadis vägagi hästi, milline oht teda varitseb. Juba kaks aastat pärast kohtu rajamist oli see saanud tuntuks kui chambre ardente ehk „põletuskamber”. Tuleriidale oli saadetud umbes 60 ohvrit, kaasa arvatud mõned trükkalid ja raamatukaupmehed, kes põletati elusalt Place Maubert’il, vaid mõne minuti tee kaugusel Estienne’i koduuksest. Estienne’i maja otsiti korduvalt läbi, et leida mingeid tõendeid, mis annaksid alust tema süüdistamiseks. Küsitleti rohkem kui 80 tunnistajat. Pealekaebajatele lubati neljandik tema varast, kui teda võidakse tunnistada süüdi ketserluses. Kuid nende ainsaks tõendusmaterjaliks oli see, mida Estienne oli oma Piiblites avalikult trükkinud.

Jällegi andis kuningas korralduse, et teaduskonna poolt tehtud tsenseeritud osade loetelu tuleb riiginõukogule üle anda. Teaduskond vastas tõrksalt, et „teoloogidel ei ole kombeks esitada kirjalikul teel põhjusi, miks nad millegi kui ketserluse hukka mõistavad, vaid nad annavad ainult suusõnalise vastuse, mida tuleb uskuda, või muidu ei tule kirjutamisel lõppu”. Henri andis järele. Kehtestati lõplik keeld. Keelustati peaaegu kõik Estienne’i piiblilised väljaanded. Kuigi tal õnnestus Place Maubert’i leekidest pääseda, otsustas ta Prantsusmaalt lahkuda, sest tema Piiblid olid täielikult keelustatud ja tõenäoliselt võidi teda edaspidigi kimbutada.

Trükkal pagenduses

Novembris 1550 siirdus Estienne Šveitsi Genfi. Prantsusmaal oli teaduskond kuulutanud seadusevastaseks mistahes Piibli avaldamise, välja arvatud Vulgata. Kuna nüüd olid Estienne’il vabad käed anda välja, mida ta soovib, trükkis ta aastal 1551 uuesti oma kreekakeelse „Uue Tesamendi”, paralleelveergudel kaks ladinakeelset tõlget (Vulgata ja Erasmuse tõlge). Sellele järgnes aastal 1552 Kreeka Kirjade prantsuskeelne tõlge, paralleelveerul Erasmuse ladinakeelne tekst. Nendes kahes väljaandes võttis Estienne kasutusele piibliteksti jaotussüsteemi, kus salmidel on numbrid — sedasama süsteemi kasutatakse ka tänapäeval kõikjal. Kuigi varemgi oli püütud salme mitut moodi jagada, leidis just Estienne’i süsteem heakskiitu. Tema 1553. aasta prantsuskeelne Piibel oli esimene täielik Piibel, kus kasutati tema salmijaotust.

Estienne’i kahe ladinakeelse paralleeltõlkega Piibel aastast 1557 väärib tähelepanu ka selle poolest, et ta kasutab seal Heebrea Kirjades Jumala isikunime Jehova. Lauluraamatu teise peatüki ääremärkuses märgib ta, et heebrea tetragrammatoni asendamine sõnaga ʼAdho·naiʹ põhineb pelgalt juudi ebausul ja see tuleks kõrvale heita. Selles väljaandes kasutas Estienne kaldkirja, osutamaks ladinakeelsetele sõnadele, mis on lisatud, et heebreakeelset mõtet täielikult välja tuua. Seda võtet hakati hiljem teisteski Piiblites kasutama, ja selline tava on viinud tihti segadusse praegusaja lugejad, kes on harjunud kaldkirja moodsa kasutusviisiga rõhutamise eesmärgil.

Täis otsustavust teha oma teadmised teistelegi kättesaadavaks, pühendas Estienne oma elu Pühakirja väljaandmisele. Need, kes tänapäeval Jumala Sõna hindavad, võivad olla tänulikud nii tema kui ka teiste hoolsatele pingutustele selle nimel, et Piibli sõnad saaksid teatavaks sellisena, nagu need algselt kirja pandi. Nende käivitatud protsess jätkub, sest me õpime vanu keeli täpsemalt tundma ning avastame vanemaid ja täpsemaid Jumala Sõna käsikirju. Veidi aega enne surma (1559) töötas Estienne Kreeka Kirjade uue tõlke kallal. Temalt küsiti: „Kes seda ostab? Kes seda loeb?” Ta vastas veendunult: „Kõik õpetatud mehed, kes on Jumalale andunud.”

[Allmärkus]

[Pilt lk 10]

Robert Estienne’i pingutused on tulnud kasuks nii mitmetele piibliuurijate sugupõlvedele

[Allikaviide]

Bibliothèque Nationale, Paris

[Pilt lk 12]

Estienne’i õpetlikke illustratsioone jäljendati mitmeid sugupõlvi

[Allikaviide]

Bibliothèque Nationale, Paris