Mida peaks teadma kiivusest
MIDA kiivus ehk armukadedus endast kujutab? See on jõuline tundmus, mis võib tekitada inimeses muret, kurbust või viha. Me võime tunda kiivust, kui keegi näib olevat mingis vallas edukam kui meie. Me võime olla kiivad ka siis, kui meie sõpra kiidetakse enam kui meid. Kuid kas alati on kurjast olla kiivas?
Kiivusest haaratud inimesed kipuvad võimalikesse rivaalidesse kahtlustavalt suhtuma. Nõnda oli see näiteks muistse Iisraeli kuninga Sauliga. Algul armastas ta oma sõjariistade kandjat Taavetit ning ülendas ta koguni väejuhiks. (1. Saamueli 16:21; 18:5) Ühel päeval aga kuulis kuningas Saul, kuidas naised ülistasid Taavetit sõnadega: „Saul lõi maha oma tuhat, aga Taavet oma kümme tuhat!” (1. Saamueli 18:7) Saul ei oleks pidanud laskma sellel mõjutada oma häid suhteid Taavetiga. Tema aga haavus sellest. „Saul hakkas vaatama kõõrdi [„kahtlustavalt”, NW] Taavetile, alates sellest päevast ja edaspidi.” — 1. Saamueli 18:9.
Kiivas inimene ei pruugigi teisele halba soovida. Ta võib lihtsalt tunda pahameelt kaaslase edu pärast ja igatseda endale neidsamu omadusi või olukordi mis temal. Kadedus aga on eriti negatiivne kiivuse vorm. Kade inimene võib hoiduda tegemast head sellele, kes temas kiivust äratab, või soovida, et sellele inimesele juhtuks midagi halba. Mõnikord ei suuda kade inimene oma tundeid varjul hoida. Ta võib tunda soovi teisele avalikult halba teha, just nagu kuningas Saul üritas Taavetit surmata. Rohkem kui korra püüdis Saul „lüüa Taavetit piigiga seina külge”. — 1. Saamueli 18:11; 19:10.
„Mina ei ole sugugi kiivas inimene,” võid sa seepeale öelda. Tõsi küll, sa ei pruugi olla kiivuse võimuses. Ometi mõjutab kiivus — kas siis meie endi või teiste kiivad tunded — meid kõiki. Samal ajal kui on kerge märgata kiivust teistes, ei ole see meil enda juures ehk hoopiski nii hõlpus.
„Kalduvus kadestada”
Jumala Sõnasse Piiblisse kirjapandud patuse inimloomuse kroonikas on tihti juttu kadeduse põhjustatud pattudest. Kas sul on meeles Kaini ja Aabeli lugu? Mõlemad need Aadama ja Eeva pojad tõid Jumalale ohvri. Aabel tegi seda seepärast, et tal oli usku. (Heebrealastele 11:4) Ta uskus, et Jumal suudab täita oma suurejoonelise eesmärgi maa suhtes. (1. Moosese 1:28; 3:15; Heebrealastele 11:1) Aabel uskus ka seda, et Jumal annab ustavatele inimestele tasuks elu tulevases maises paradiisis. (Heebrealastele 11:6) Seepärast oli Aabeli ohver Jumalale meelepärane. Kui Kain oleks oma venda tõeliselt armastanud, oleks ta olnud rõõmus, et Jumal Aabelit õnnistas. Kain aga „vihastus väga”. — 1. Moosese 4:5.
Jumal kutsus Kaini üles tegema head, et ka tema võiks õnnistuse osaliseks saada. Seejärel hoiatas Jumal: „Kui sa head ei tee, siis luurab patt ukse ees ja himustab sind! Kuid sina pead tema üle valitsema!” (1. Moosese 4:7) Kahjuks ei valitsenud Kain oma kiiva viha üle. See viis ta selleni, et ta tappis oma õiglase venna. (1. Johannese 3:12) Sellest ajast alates on tülid ja sõjad nõudnud sadade miljonite inimeste elu. „Sõja peamisi põhjusi on soov saada rohkem maad, rikkust, võimu või kindlustunnet,” selgitab teatmeteos The World Book Encyclopedia.
Tõelised kristlased ei võta osa selle maailma sõdadest. (Johannese 17:16) Kahjuks aga juhtub mõnikord, et üks kristlane tülitseb teisega. Kui sellesse sekkuvad ka teised koguduseliikmed, võivad need tülid kasvada kahjutoovateks sõnasõdadeks. „Kust tõusevad võitlemised ja kust tülid teie seas?” küsis piiblikirjutaja Jakoobus kaasusklikelt. (Jakoobuse 4:1) Sellele küsimusele vastates tõi ta välja nende materialismiahnuse ning lisas seejärel: „Te .. kadestate” ehk olete „kiivad”. (Jakoobuse 4:2, NW allmärkus) Tõepoolest, materialism võib viia selleni, et inimene on kade ja kiivas nendele, kes paistavad olevat temast paremas olukorras. Seepärast hoiataski Jakoobus selle eest, et inimestel on „kalduvus kadestada”. — Jakoobuse 4:5, NW.
Mis kasu on kiivuse põhjuste üle juurdlemisest? See võib aidata meil olla ausad ja teistega paremaid suhteid saavutada. See võib aidata meil olla ka mõistvamad, sallivamad ja andestavamad. Ja eelkõige näitab see selgelt, kui väga vajavad inimesed Jumala armastavat korraldust, mis päästab ja vabastab nad nende patustest kalduvustest. — Roomlastele 7:24, 25.
Maailm, kus pole patust tulenevat kiivust
Inimeste vaatekohast lähtudes võiks tunduda, et on võimatu saavutada maailma, kus pole patust tulenevat kiivust. Kirjanik Rom Landau tunnistas: „Paljude ajastute jooksul kogunenud tarkus pluss kõik see, mida filosoofid .. ja psühholoogid on sel teemal öelnud, ei paku kiivusest vaevatud inimesele mingit juhatust. [——] Kas on mõni arst eales kellestki kiivuse välja ravinud?”
Kuid Jumala Sõna annab lootust, et on võimalik saada täiuslik inimelu uues maailmas, kus kedagi ei vaeva enam kunagi jumalatu kiivus ega kadedus. Pealegi ei riku selle uue maailma rahu inimesed, kes selliseid halbu omadusi ilmutavad. — Galaatlastele 5:19—21; 2. Peetruse 3:13.
Ent mitte igasugune kiivus ei ole kohatu. Tegelikult ütleb Piibel isegi, et Jehoova on „kiivas Jumal”. (2. Moosese 34:14, NW) Mida see tähendab? Mida räägitakse Piiblis kohasest kiivusest? Ja kuidas võib inimene valitseda kohatu kiivuse üle? Vaata järgnevaid artikleid.