Minevikus elanud jumalakartlikud pered on eeskujuks ka meie päevil

ÜHINENUD RAHVASTE ORGANISATSIOON üritas perekonnale kogu maailma tähelepanu tõmmata. Kuidas? Sellega, et 1994. aasta kuulutati rahvusvaheliseks pereaastaks. Kuigi maailmajuhid, sotsioloogid ja perekonsultandid on varmad kurtma selle üle, et üha rohkem lapsi sünnib väljaspool abielu ja abielulahutuste määr kasvab kohutava kiirusega, ei suuda nad neile probleemidele praktilisi, realistlikke lahendusi pakkuda.

Kas leiduvad ehk Piiblis perekonnaprobleemide lahendused? Kui öelda, et Piibel võib tänapäeva perekondadele abiks olla, tundub see mõningatele inimestele ehk naiivsena. Kirjutati see raamat ju sajandite eest Lähis-Ida kultuurikeskkonnas. Suuremas osas maailmast on elu võrreldes Piibli aegadega drastiliselt muutunud. Kuid Piibli on inspireerinud Jehoova Jumal, kellele iga perekond võlgneb oma nime. (Efeslastele 3:14, 15, NW; 2. Timoteosele 3:16) Mida räägib Piibel perekonnaprobleemidest?

Jehoova teab täpselt, mida on vaja selleks, et muuta perekonnaelu nauditavaks ja rahuldustpakkuvaks. Seega räägib tema Sõna Piibel palju perekonnaelust ja annab seoses sellega mõningaid manitsusi. Piiblis leidub ka näiteid peredest, kes jumalikud põhimõtted ellu rakendasid. See tegi pereliikmed üksteisega tõeliselt lähedaseks ja nad tundsid tõelist rahuldust. Heitkem pilk perekonnaelule Piibli aegadel ja vaadelgem, mida me seoses sellega võime õppida.

Kas pea-seisundi põhimõte valmistas raskusi?

Mõtle näiteks pea-seisundile perekonnas. Patriarhide ajal olid sellised mehed nagu Aabraham, Iisak ja Jaakob vaieldamatult „perekonna pead”. (Apostlite teod 7:8, 9; Heebrealastele 7:4; NW) Ralph Goweri teoses The New Manners and Customs of Bible Times („Uued tavad ja kombed Piibli aegadel”) öeldakse: „Perekond oli .. ’väike kuningriik’, mille üle valitses isa. Ta valitses naise, laste, lapselaste ja sulaste üle — kõigi kodakondsete üle.” Tõesti, patriarhidel oli sageli mõjuvõim koguni oma poegade pere üle. — Võrdle 1. Moosese 42:37.

Kas see ei andnud mehele ehk õigust oma naist ja lapsi rõhuvalt kohelda? Sugugi mitte. On tõsi, et Jumal ütles esimesele naisele Eevale: „Sa himustad küll oma meest, aga tema valitseb su üle!” (1. Moosese 3:16) Need sõnad näitasid, mida abielunaistel üldiselt taluda tuleb, kuid need ei kirjeldanud olukorda, mis pidi olema Jumala tõeliste kummardajate hulgas. Jumalakartlikel abielumeestel tuli pidada meeles Jehoova esialgset eesmärki. Jehoova lõi naise, et see oleks mehe ’abi, kes on tema kohane’, mitte tema ori. (1. Moosese 2:20) Kuna muistsete aegade jumalakartlikud mehed mõistsid, et nad ka ise alluvad Jumalale ja on tema ees vastutavad, ei kuritarvitanud nad oma mõjuvõimu. Jumalakartlikud patriarhid ei kohelnud oma naist ega lapsi sugugi mitte kui orje, vaid nad osutasid neile ehtsat armastust ja kiindumust.

Kiindumusele, mida lastele tavaliselt osutati, viidatakse põgusalt tekstis 1. Moosese 50:23. Seal öeldakse Joosepi lapselapselaste kohta, et nad ’sündisid Joosepi põlvede peale’. Kuigi see väljend võib tähendada ka lihtsalt seda, et Joosep tunnistas need lapsed oma järeltulijaiks, võib see näidata ka seda, et ta mängis nendega hellalt ja kiigutas neid oma põlvede peal. On hea, kui isad ka tänapäeval oma lastele samasugust kiindumust osutavad.

Jumalakartlikud patriarhid hoolitsesid perekonna peadena ka oma perekonna vaimsete vajaduste eest. Lahkunud pärast veeuputust laevast, „Noa ehitas Jehoovale altari .. ning ohverdas altaril põletusohvreid”. (1. Moosese 8:20; võrdle Iiob 1:5.) Ustav patriarh Aabraham on heaks eeskujuks sellega, et ta andis perekonnaliikmetele isiklikult õpetust. Ta ’käskis oma poegi ja järeltulevat sugu hoida Jehoova teed ning teha, mis õige ja kohus’. (1. Moosese 18:19) Seega edendas pea-seisundi armastav kasutamine perekondade emotsionaalset ja vaimset heaolu.

Kristlikud mehed järgivad seda eeskuju ka tänapäeval. Nad võtavad juhtimise enda peale Jumala kummardamisega seotud tegevuses ja aitavad oma perekonnal elada kooskõlas Jumala nõuetega ning on ka ise heaks eeskujuks. (Matteuse 28:19, 20; Heebrealastele 10:24, 25) Nii nagu patriarhid, võtavad ka kristlikud abielumehed ja isad aega selleks, et oma perekonnaliikmetele isiklikult õpetust jagada.

Otsusekindel tegutsemine

Kui patriarh Jaakob oli oma äiale tasunud hiigelsuure maksu, küsis ta: „Millal ma siis nüüd saan hoolitseda ka oma pere eest?” (1. Moosese 30:30) Nii nagu kõik isad, tundis ka Jaakob, et tal lasub kohustus rahuldada oma pere materiaalsed vajadused, ja ta tegi selle nimel kõvasti tööd. Tekstis 1. Moosese 30:43 öeldakse: „Mees kosus üpris väga ja tal oli palju pudulojuseid, ümmardajaid ja sulaseid, kaameleid ja eesleid.”

Kuid mõne aasta pärast, kui Jaakob oli Kaanani maale kolinud, ei olnud ta ilmselt teadlik sellest, et tema tütrel Diinal on kujunenud ohtlik harjumus sõbrustada paganausku kaananlastega.a (1. Moosese 34:1) Ta ei hakanud tegutsema ka siis, kui sai teada, et tema kodakondsete valduses on paganlikke religioosseid esemeid. Kuid Jaakob hakkas otsustavalt tegutsema pärast traagilist vahejuhtumit, kui üks kaananlane vägistas Diina. „Kõrvaldage võõrad jumalad, kes teie keskel on, ja puhastage endid,” andis ta korralduse. —1. Moosese 35:2—4.

Kristlikud isad peavad valvsalt jälgima, milline on nende perekonna vaimsus. Kui kodus on midagi, mis tõsiselt ohustab pere vaimset heaolu, nagu näiteks ebamoraalne kirjandus või kahjulik muusika, peab isa tegutsema otsustavalt.

On huvitav teada, et ka taolised usu poolest tuntud naised nagu Saara, Rebeka ja Raahel avaldasid perele märkimisväärset mõju. Kuigi nad allusid oma mehele, ei hoidunud nad initsiatiivi üles näitamast, kui see oli kohane ja vajalik. Näiteks 2. Moosese 4:24—26 räägitakse meile, et kui Mooses oli oma perega Egiptusesse minemas, „tuli Jehoova [„Jehoova ingel”, Septuaginta] temale vastu ja püüdis teda [Moosese poega] surmata”. Ilmselt oli Moosese poeg surmaohus sellepärast, et Mooses oli jätnud ta ümber lõikamata. Sippora asus kiiresti tegutsema ja lõikas oma poja ümber. Seepeale jättis ingel ta rahule. Ka tänapäeval võivad kristlikud naised initsiatiivi üles näidata, kui see on kohane.

Isalik õpetus Moosese seaduse all

Patriarhide aeg lõppes aastal 1513 e.m.a., mil Iisrael sai rahvaks. (2. Moosese 24:3—8) Isad tegutsesid edaspidigi perekonna peadena. Kuid perekonna seadus allutati riigi seadusele, mille Jumal andis Moosese kaudu ja mille täitmise eest hoolitsesid ametissemääratud kohtumõistjad. (2. Moosese 18:13—26) Leviitidest preesterkond hakkas kandma hoolt Jumala kummardamise nende aspektide eest, mis olid seotud ohverdamisega. Aga sellegipoolest jäi isale edaspidigi tähtis roll täita. Mooses manitses: „Need sõnad, mis ma täna sulle annan, jäägu su südamesse! Kinnita neid oma lastele kõvasti ja kõnele neist kojas istudes ja teed käies, magama heites ja üles tõustes!” — 5. Moosese 6:6, 7.

Seadus nägi ette taolised sündmused nagu näiteks paasapüha, mille kestel võidi anda õpetust nii vormikohaselt kui ka eraviisiliselt. Kui hakkas lähenema paasapüha päev, 14. niisan, hakkasid juudid tegema ettevalmistusi oma tavakohaseks reisiks Jeruusalemma. (5. Moosese 16:16; võrdle Luuka 2:41.) Millist last küll poleks selliste ettevalmistuste ajal erutus vallanud? Juba üksnes see reis valmistas rõõmu. Selleks ajaks oli vihmaperiood juba lõppenud ja kevadine päike hakkas karget talveõhku soojendama. Kui Hermoni mäel sulas lumi, tulvasid Jordani jõe veed üle kallaste.

Teel olles ei õpetanud isad oma lastele mitte üksnes nende kodumaa geograafiat, vaid ka sündmusterohket ajalugu, mis oli seotud paikadega, millest nad möödusid. Nendeks paikadeks võisid olla Eebali ja Gerisimi mägi, kus loeti ette seadusesse kirja pandud needused ja õnnistused. Nad võisid mööduda ka Peetelist, kus Jaakob sai nägemuse taeva redelist. Millised põnevad vestlused võisid küll kujuneda! Teekonnal olevate perekondadega ühinesid teistest paikadest pärit reisijad ja kõik tundsid rõõmu ülesehitavast seltskonnast.

Lõpuks jõudis perekond Jeruusalemma, „kõige ilu täiusesse”. (Laul 50:2) Õpetlane Alfred Edersheim ütleb: „Paljud neist palverändureist asusid tõenäoliselt laagrisse väljaspool linnamüüre. Need, kes said ööbimiskoha linna sees, ei pidanud selle eest midagi maksma.” Tõesti, heebrea noored said seega praktilise õppetunni vennaliku armastuse ja külalislahkuse kohta. Jehoova tunnistajate iga-aastased konvendid täidavad ka tänapäeval umbes samasugust eesmärki.

Viimaks saabus 14. niisan. Tapeti paasatall ja seda küpsetati mitu tundi. Kesköö paiku asus pere sööma seda talle, hapnemata leiba ja kibedaid rohttaimi. Tavakohaselt küsis üks poegadest: „Mis teenistus see teil on?” Seepeale õpetas isa vormikohaselt: „See on paasaohver Jehoova auks, kes ruttas mööda Iisraeli laste kodadest Egiptuses, kui ta nuhtles egiptlasi ja päästis meie kojad!” — 2. Moosese 12:26, 27; 13:8.

Iisraeli kuningas Saalomon ütles: ’On aeg naerda ja aeg tantsida.’ (Koguja 3:4) Iisraeli lastel lubati ka lõbusalt aega veeta. Ilmselt jälgis Jeesus Kristus, kuidas lapsed turgudel mängivad. (Sakarja 8:5; Matteuse 11:16) Ja polnud sugugi ebatavaline, et jõukad lapsevanemad korraldasid rõõmuküllaseid perekondlikke kogunemisi, kus lauldi, tantsiti ja pidutseti. (Luuka 15:25) Ka tänapäeval näitavad kristlikud lapsevanemad üles initsiatiivi, et pakkuda oma lastele ülesehitavat meelelahutust ja seltskonda.

Emad ja lapsed juudi ühiskonnas

Milline oli ema roll Moosese seaduse all? Õpetussõnad 1:8 käskis: „Kuule, mu poeg, oma isa õpetust ja ära jäta tähele panemata oma ema juhatust.” Tunnustades oma mehe autoriteeti, elas juudi naine kooskõlas Jumala nõuetega perekonnaelu kohta. Tema lapsed pidid teda austama — ja seda ka siis, kui ta oli vanaks jäänud. — Õpetussõnad 23:22.

Ka emal oli laste kasvatamisel tähtis osa. Kuna ema hoolitses lapse eest peaaegu ainsana senikaua, kuni laps sai nii vanaks, et ta tuli võõrutada, kujunesid tema ja lapse vahel kahtlemata tugevad sidemed. (Jesaja 49:15) Kui isa õpetas poegadele mõnda ametit, siis ema õpetas tütardele majapidamisoskusi. Ema avaldas suurt mõju ka oma poegadele. Näiteks kuningas Lemuel sai kasu „sõnadest, millega ta ema teda õpetas”. — Õpetussõnad 31:1.

Tublil juudi naisel olid ka märkimisväärsed tegutsemisvõimalused, kui ta ’valvas tegevust kojas’. Vastavalt tekstile Õpetussõnad 31:10—31 võis ta majapidamistarbeid osta, kinnisvaratehinguid sooritada ja tegelda koguni väikeäriga. Tema mehe silmis, kes teda kõrgelt hindas, oli ta „palju enam väärt kui pärlid”!

Eeskuju tänapäevaks

Piibli aegadel soodustas perekonnakorraldus kõigi pereliikmete emotsionaalset ja vaimset kasvu. Isa pidi kasutama oma autoriteeti armastavalt, et oma perele kasu tuua. Ta pidi võtma juhtimise enda peale seoses Jumala kummardamisega. Nii isa kui ka ema olid huvitatud oma lastest — nad õpetasid ja kasvatasid neid, kummardasid Jumalat koos nendega ja pakkusid neile võimalust lõbusalt aega veeta. Jumalakartlikud emad olid väärtuslikud abilised, kes pidasid lugu oma mehe pea-seisundist ja ilmutasid algatusvõimet oma perekonna heaks. Sõnakuulelikud lapsed valmistasid rõõmu nii oma vanematele kui ka Jehoova Jumalale. Tõepoolest, Piibli aegade jumalakartlik pere on suurepäraseks eeskujuks ka meie päevil.

[Allmärkus]

[Pilt lk 23]

Sinu pere võib olla sama õnnelik kui need pered, kes kummardasid Jehoovat Piibli aegadel