Kes olid masoreedid?

JEHOOVA, „tõe Jumal”, on hoolitsenud oma Sõna Piibli säilimise eest. (Laul 31:6) Aga kuna Saatan, tõe vaenlane, on üritanud Piiblit moonutada ja hävitada, kas on see siis jõudnud meieni sellisena, nagu see kirja pandi? — Vaata Matteuse 13:39.

Osalise vastuse annab sellele küsimusele professor Robert Gordis: „Piisavalt kõrgelt ei hinnata seda, mida on saavutanud heebrea kirjatundjad, keda nimetatakse masoreetideks ehk ’traditsiooni säilitajateks’. Need tundmatud kirjatundjad kirjutasid seda Püha Raamatut ümber piinliku täpsuse ja armastava hoolega.” Kuigi enamik neist ümberkirjutajatest on meile tänapäeval tundmatuks jäänud, on ühe masoreetide suguvõsa nimi täpselt teada — see on Ben Asher. Mida me teame neist masoreetidest ja nende kaaslastest?

Ben Asheri suguvõsa

Juudi kirjatundjad kirjutasid ustavalt ümber seda Piibli osa, mis pandi algselt kirja heebrea keeles ja mida sageli nimetatakse Vanaks Testamendiks. Neid meie ajaarvamise kuuendast kuni kümnenda sajandini elanud ümberkirjutajaid nimetati masoreetideks. Mida nende töö endast kujutas?

Sajandite jooksul kirjutati heebrea keelt ainult konsonantide abil, millele lugeja lisas vokaalid ise juurde. Kuid masoreetide ajaks hakkas heebrea keele õige hääldus ära kaduma, sest paljud juudid ei osanud seda keelt enam rääkida. Babüloonia ja Iisraeli masoreetide grupid leiutasid märgid, mida nad paigutasid ümber konsonantide, tähistamaks rõhke ja vokaalide õiget hääldust. Arendati välja vähemalt kolm eri süsteemi, kuid kõige mõjukamaks sai neist see, mille koostasid need masoreedid, kes elasid Galilea mere ääres asuvas Tiberiases, Ben Asheri suguvõsa kodulinnas.

Eri autorid nimetavad selle erakordse masoreetide suguvõsa viit põlvkonda alates Asher Vanemast, kes elas meie ajaarvamise kaheksandal sajandil. Teised olid Nehemiah Ben Asher, Asher Ben Nehemiah, Moses Ben Asher ja lõpuks veel Aaron Ben Moses Ben Asher, kes elas meie ajaarvamise kümnendal sajandil.a Need mehed olid esimesed, kes hakkasid täiustama kirjamärke, et paremini tähistada Piibli heebrea keele sellist hääldusviisi, mida nemad pidasid õigeks. Et seda märkidesüsteemi välja arendada, tuli neil heebrea keele grammatika alused kindlaks määrata. Mitte keegi polnud konkreetset heebrea keele grammatika reeglistikku varem kirja pannud. Järelikult võib öelda, et masoreedid olid ühed esimesed heebrea keele grammatikud.

Aaron, viimane masoreet, kes Ben Asheri suguvõsatraditsiooni edasi kandis, kogus selle informatsiooni esimesena kokku ja pani kirja. Ta tegi seda teoses pealkirjaga „Sefer Dikdukei ha-Te‘amim”, mis on esimene heebrea keele grammatikat käsitlev raamat. See raamat oli mitme järgneva sajandi jooksul teiste heebrea keele grammatikute töö aluseks. Kuid see oli vaid masoreetide ühe tähtsama töö teisejärguline osa. Mis see tähtsam töö oli?

Oli vaja fenomenaalset mälu

Masoreedid olid huvitatud eelkõige sellest, et anda edasi Piibli teksti iga sõna, koguni iga täht. Et olla võimalikult täpsed, panid masoreedid iga lehe servale kirja informatsiooni, mis näitas ära kõik kohad, kus varasemad ümberkirjutajad võisid kas kogemata või tahtlikult teksti muutnud olla. Nendes ääremärkustes näitasid masoreedid ära ka ebaharilikud sõnavormid ja -ühendid ning selle, kui sageli need esinevad mingis konkreetses raamatus või siis Heebrea Kirjades tervikuna. Kuna ruumi oli vähe, pandi need kommentaarid kirja äärmiselt lühendatud kujul. Ühe lisaabivahendina oma töö täpsuse kontrollimiseks märkisid nad ära ka mõningate raamatute keskmise sõna ja tähe. Nad läksid koguni nii kaugele, et lugesid täpse ümberkirjutamise tagamiseks üle kõik Piibli tähed.

Lehekülje üla- ja alaservale kirjutasid masoreedid pikemaid kommentaare mõningate lühendatud ääremärkuste kohta.b Nende abil said nad oma töö põhjalikult üle kontrollida. Aga kuidas viitasid masoreedid teistele piiblikohtadele, et sellist põhjalikku kontrollimist läbi viia, kui tol ajal ei olnud salmid veel nummerdatud ega olnud olemas ka mingisuguseid Piibli sõnaregistreid? Nad kirjutasid lehe üla- ja alaservale osa paralleelsest salmist, mis tuletas neile meelde, kus mujal leidub Piiblis viidatud sõna või sõnad. Kuna ruumi oli vähe, panid nad sageli kirja vaid ühe võtmesõna, mis tuletas neile meelde kõik paralleelsed salmid. Et ümberkirjutajatel neist ääremärkustest kasu oleks, pidi neil peaaegu kogu heebrea Piibel peas olema.

Registrid, mis olid lehe servale kirjutamiseks liiga pikad, paigutati mõnda teise käsikirja ossa. Näiteks masoreetide ääremärkuses 1. Moosese 18:3 juurde on toodud kolm heebrea tähte: קלד. Need tähistavad heebrea keeles numbrit 134. Ühes teises käsikirja osas on toodud ära 134 kohta, kus masoreetidest varem tegutsenud ümberkirjutajad olid heebreakeelsest tekstist jätnud tahtlikult välja nime Jehoova ja asendanud selle sõnaga „Issand”.c Kuigi masoreedid olid neist muudatustest teadlikud, ei võtnud nad endile õigust muuta nende kätte jõudnud teksti. Selle asemel näitasid nad oma ääremärkustes ära kohad, kus need muudatused olid tehtud. Aga miks püüdsid masoreedid äärmise hoolega vältida teksti muutmist, kui varasemad ümberkirjutajad seda juba muutnud olid? Kas nende judaistlikud uskumused erinesid nende eelkäijate uskumustest?

Mida nad uskusid?

Ajal, mil masoreedid neid edusamme tegid, oli judaism haaratud ulatuslike tagamaadega ideoloogilisse võitlusse. Alates meie ajaarvamise esimesest sajandist oli rabiliku judaismi mõju üha kasvanud. Kui rabid kirjutasid Talmudi ja selle tõlgendused, jäi Piibli tekst suulise seaduse rabilike tõlgenduste suhtes teisejärgulisele kohale.d Sellepärast oli Piibli teksti hoolikas säilitamine muutunud ehk tähtsusetuks tegevuseks.

Kaheksandal sajandil hakkas karaiimidena tuntud rühmitus sellele suundumusele vastupanu osutama. Nad rõhutasid isikliku piibliuurimise tähtsust ning hülgasid nii rabide kui ka Talmudi autoriteedi ja tõlgendused. Nad pidasid Piibli teksti oma ainsaks autoriteediks. See tingis suurema vajaduse Piibli teksti täpse edasiandmise järele ja andis masoreetlikule uurimistööle uue hoo.

Mil määral mõjutasid rabide või karaiimide uskumused masoreetide tööd? M. H. Goshen-Gottstein, Piibli heebreakeelsete käsikirjade ekspert, ütleb: „Masoreedid olid veendunud .., et nad jätkavad muistset traditsiooni, ja selle rikkumine oleks nende arvates olnud kõige hirmsam kuritegu.”

Masoreedid pidasid Piibli teksti täpset ümberkirjutamist oma pühaks ülesandeks. Kuigi üksikisikutena võisid neid tegutsema ajendada ka mingid muud religioossed kaalutlused, näib siiski, et nende masoreetlikku tööd ei mõjutanud mitte mingisugused ideoloogilised vaidlused. Nende väga kokkusurutud ääremärkused andsid vähe võimalust teoloogilisteks väitlusteks. Peamist hoolt kandsid nad just Piibli teksti eest, mida nad ei moonutanud.

Nende tööst on kasu

Kuigi lihalikud iisraellased ei olnud enam Jumala väljavalitud rahvas, püüdsid need juutidest ümberkirjutajad täieliku andumusega säilitada Jumala Sõna muutmatul kujul. (Matteuse 21:42—44; 23:37, 38) Ben Asheri suguvõsa ja teiste masoreetide saavutused võtab väga hästi kokku Robert Gordis, kes kirjutab: „Need alandlikud, kuid alistamatud töötegijad .. täitsid tähelepandamatutena oma hiiglasliku ülesande, kaitstes Piibli teksti hävimise või muutumise eest.” (The Biblical Text in the Making) Kui taolised 16. sajandi reformaatorid nagu Luther ja Tyndale hakkasid vastu kiriku võimule ning alustasid Piibli tõlkimist üldiselt loetavatesse rahvakeeltesse, oli neil selle töö tegemiseks tänu masoreetidele kasutada hästi säilinud heebreakeelne tekst.

Masoreetide tööst on kasu veel tänapäevalgi. Nende heebreakeelsel tekstil põhinevad „Pühakirja Uue maailma tõlke” Heebrea Kirjad. Seda piiblitõlget tõlgitakse praegu veel paljudesse teistesse keeltesse, kusjuures täpsust taotletakse samasuguse andumuse ja hoolega, mida ilmutasid ka muistsed masoreedid. Me teeme hästi, kui ilmutame samasugust vaimu ja paneme tähele, mida räägib Jehoova Jumala Sõna. — 2. Peetruse 1:19.

[Allmärkused]

[Kast/pilt lk 28]

Heebrea keele hääldussüsteem

MASOREETIDEL kulus sajandeid selleks, et vokaalide ja rõhkude märkimiseks parimat meetodit leida. Seega pole sugugi üllatav, et Ben Asheri suguvõsa iga põlvkond arenes selles suhtes pidevalt edasi. Olemasolevatest käsikirjadest võib näha ainult Ben Asheri suguvõsa kahe viimase masoreedi, Mosese ja Aaroni stiile ning meetodeid.e Nende käsikirjade võrdlev uurimine näitab, et Aaron arendas edasi mõningaid vähemtähtsaid hääldamise ja tähistamise reegleid, mis erinesid tema isa Mosese omadest.

Ben Naphtali oli Aaron Ben Asheri kaasaegne. Moses Ben Asheri Cairo Codexis on palju selliseid tekstiversioone, mis omistatakse Ben Naphtalile. Seega võib järeldada, et Ben Naphtali kas õppis Moses Ben Asheri käe all või jätkasid nad mõlemad mingit ühist vanemat traditsiooni. Paljud õpetlased räägivad erinevustest Ben Asheri ja Ben Naphtali süsteemide vahel, kuid M. H. Goshen-Gottstein kirjutab: „Ei oleks sugugi vale rääkida kahest alasüsteemist Ben Asheri suguvõsa raames ja kasutada eri tekstiversioonide kohta väljendit: Ben Asher vastamisi Ben Asheriga.” Seega ei oleks õige rääkida ainult ühest Ben Asheri meetodist. Aaron Ben Asheri meetodid ei saavutanud lõplikku tunnustust mitte sellepärast, nagu oleksid need kõigist teistest üle olnud. Aaron Ben Asheri teksti hakati eelistama ainult sellepärast, et seda kiitis 12. sajandi talmudiõpetlane Moses Maimonides.

[Pilt: heebrea tähed]

Osa tekstist 2. Moosese 6:2 nii vokaalimärkide ja diakriitiliste märkidega kui ka ilma nendeta

[Allmärkus]

[Pilt lk 26]

Tiberias, masoreetide tegevuse keskus alates kaheksandast kuni kümnenda sajandini

[Allikaviide]

Pictorial Archive (Near Eastern History) Est.