Viiskümmend aastat nurjunud pingutusi
„MEIE, ÜHINENUD RAHVAD, [OLEME] TULVIL OTSUSTAVUST päästa järeltulevad põlved sõjaviletsusest, mis on kaks korda meie elu kestel toonud inimkonnale ärarääkimata häda; taas kinnitada usku inimese põhiõigustesse, tema väärikusse ja väärtusesse, meeste ja naiste üheõiguslusse ning suur- ja väikerahvaste õiguste võrdsusesse ..” — Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja preambula.
1995. AASTA 24. oktoobril on Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni 50. aastapäev. Kõik 185 praegust liikmesriiki on võtnud endale kohustuse täita järgmisi organisatsiooni põhikirjas sisalduvaid algsätteid ja -eesmärke: säilitada rahvusvahelist rahu ja julgeolekut; suruda maha agressiooniakte, mis ohustavad maailma rahu; arendada rahvusvahelisi sõbralikke suhteid; kaitsta kõigi rahvaste põhivabadusi, tegemata vahet rassi, soo, keele või usundi alusel; ning arendada rahvusvahelist koostööd majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurilise iseloomuga probleemide lahendamisel.
ÜRO on ülemaailmse rahu ja julgeoleku saavutamiseks 50 aastat märkimisväärseid pingutusi teinud. Arvatavasti on ehk just see hoidnud ära kolmanda maailmasõja puhkemise ning selle, et inimelu massilist hävitamist tuumapommidega pole enam korratud. ÜRO on varustanud miljoneid lapsi toidu ja arstimitega. Ta on andnud oma panuse selleks, et tõsta tervishoiu taset paljudes maades, varustades neid lisaks muule ka puhtama joogiveega ning tehes ohtlike haiguste vastu kaitsepookimisi. Miljonid põgenikud on saanud humanitaarabi.
ÜROle on selle saavutuste eest omistatud viiel korral Nobeli rahuauhind. Ent kurb tõsiasi on see, et ikkagi ei ela me sõdadeta maailmas.
Rahu ja julgeolek — saavutamata eesmärgid
Pärast 50 aastat tehtud pingutusi on rahu ja julgeolek ikka veel saavutamata eesmärgid. Hiljutises kõnes ÜRO Peaassambleele väljendas Ameerika Ühendriikide president oma pettumust, öeldes, et „meie sajand, mis on olnud nii lootusrikas ning võimaluste- ja saavutusterohke, on samas olnud ka tohutu hävingu ja ahastuse ajastu”.
Ajalehes The New York Times märgiti 1994. aasta lõppedes järgmist: „Käimas on ligikaudu 150 sõda või muud kokkupõrget, milles hukkub tuhandeid inimesi — enamiku arvestuste kohaselt rohkem tsiviilisikuid kui sõdureid —, ning sadadest tuhandetest saavad põgenikud.” ÜRO Pressiosakond teatas, et alates 1945. aastast on relvakonfliktides elu kaotanud rohkem kui 20 miljonit inimest. Ameerika Ühendriikide ÜRO suursaadik Madeleine Albright täheldas, et „praegused piirkondlikud konfliktid on mitmes mõttes palju julmemad”. Inimõiguste rikkumisest ja diskrimineerimisest on päevauudistes pidevalt juttu. Näib, et paljud rahvad lihtsalt sallivad üksteist, selle asemel et omavahel sõbralikes suhetes olla.
Suurbritannia ÜRO suursaadik sir David Hannay möönis, et „Ühinenud Rahvaste Organisatsioon on kuni 1980. aastateni olnud ausalt öelda üks aussetõstetud hädavares”. ÜRO peasekretär Boutros Boutros-Ghali kurtis, et rahuvalveoperatsioonide suhtes valitseb liikmesriikide hulgas kasvav ükskõiksus ja käegalöömine. Ta tegi järelduse, et paljudele liikmetele „ei ole Ühinenud Rahvaste Organisatsioon tähtsuselt esikohal”.
Teabekanalite mõju
Ükskõik kui võimas ÜRO ka ei näi olevat, ajavad poliitikud ja teabekanalid selle pingutused tihti nurja. ÜRO on võimetu, kui tal puudub oma liikmete toetus. Kuid ilma avalikkuse heakskiiduta ei toeta paljud ÜRO liikmed seda organisatsiooni. Näiteks ajakiri The Wall Street Journal kirjutab, et „tähelepanuväärsed ebaõnnestumised Somaalias ja Bosnias on veennud paljusid ameeriklasi selles, et see ei ole mitte üksnes pillav, vaid on tegelikult lausa ohtlik organisatsioon”. Taoline avalikkuse suhtumine on omakorda veennud mõningaid Ameerika poliitikuid tegema ettepanekut vähendada USA finantsabi ÜROle.
Teabetalitlused ei kõhele kritiseerida teravalt ÜROd. Kirjeldamaks ÜRO operatsioonide erinevaid aspekte, on kasutatud avameelselt selliseid väljendeid nagu „täiesti ebakompetentne”, „kohmakas”, „ebaefektiivne” ja „toimetu”. Hiljuti öeldi ajalehes The Washington Post National Weekly Edition, et „Ühinenud Rahvaste Organisatsioon jääb ikka aeglaselt liikuvaks bürokraatiamasinaks, mis püüab kõigest väest tegeliku maailmaga sammu pidada”.
Üks teine ajaleht tsiteeris peasekretär Boutros Boutros-Ghalit, kes väljendas enda pettumust seoses Ruanda tapatalgutega. Ta ütles: „See on ebaõnnestumine, mis puudutab mitte üksnes Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni, vaid kogu rahvusvahelist üldsust. Ja igaüks meist kannab selle ebaõnnestumise eest vastutust.” Ühes populaarses teleuudiste erisaates öeldi 1993. aastal, et ÜROl „pole õnnestunud peatada seda, mis rahu kõige enam ohustab — tuumarelvade levikut”. Selles telesaates öeldi ÜRO kohta, et see „on aastakümneid peamiselt vaid sõnu teinud”.
Selline laialtlevinud pettumustunne teeb ÜRO ametnikele tõsist muret ning suurendab nende frustratsiooni. Kuid siiski näib, et vaatamata sellele et ÜRO taotlused on nurjunud, on paljud selle 50. aastapäeva eel taas optimistlikud ning täis lootust, et hakatakse uutmoodi tegutsema. Ehkki tunnistades ÜRO puudusi, kajastas suursaadik Albright ka paljude teiste arvamust, kui ta ütles: „Me peame lakkama rääkimast sellest, kus me oleme olnud, meil on tarvis rääkida sellest, kuhu me suundume.”
Tõepoolest, kuhu on maailm suundumas? Kas kunagi saabub sõdadeta maailm? Kui see on nii, siis milline osa on selles Ühinenud Rahvaste Organisatsioonil? Mis veelgi tähtsam, kui oled jumalakartlik inimene, peaksid küsima: milline osa on selles Jumalal?
[Kast lk 4]
NURJUNUD PINGUTUSED
Niikaua kuni eksisteerivad sõjad, vaesus, kuritegevus ja korruptsioon, ei saa olla rahu ja julgeolekut. Ühinenud Rahvaste Organisatsioon avaldas hiljuti järgmise statistika.
Sõjad. „Aastatel 1989 kuni 1992 toimunud 82 relvakonfliktist 79 olid kodusõjad, millest paljud toimusid etniliste rühmituste vahel; 90 protsenti hukkunutest olid tsiviilisikud.” — ÜRO Pressiosakond (UNDPI)
Relvad. „ICRC [Rahvusvahelise Punase Risti Komitee] hinnangul valmistavad rohkem kui 95 tootjat 48 maal igal aastal 5 kuni 10 miljonit kildmiini.” — ÜRO Kõrgem Põgenikekomisjon (UNHCR)
„Aafrikas on paigaldatud 18 riigi ulatuses kokku ligikaudu 30 miljonit miini.” — UNHCR
Vaesus. „Kogu maakeral elab iga viies inimene — kokku rohkem kui miljard inimest — allapoole vaesusläve, ning hinnangute kohaselt sureb igal aastal vaesusest tingituna 13 kuni 18 miljonit inimest.” — UNDPI
Kuritegevus. „Alates 1980-ndatest aastatest on registreeritud kuritegevus kasvanud ülemaailmselt keskmiselt 5 protsenti aastas; ainuüksi USAs pannakse aastas toime 35 miljonit kuritegu.” — UNDPI
Korruptsioon. „See, et korruptsiooni esineb kõikjal, on muutumas täiesti tavaliseks nähtuseks. Arvestuste kohaselt võrduvad mõnede riikide finantspettused 10 protsendiga riigi sisemajanduse kogutoodangu aastasest maksumusest.” — UNDPI