Millal saabub sõdadeta maailm?

ÜHINENUD RAHVASTE ORGANISATSIOONI põhikiri jõustus 1945. aasta 24. oktoobril. See on kõige ulatuslikum strateegia, mille inimesed maailmarahu saavutamiseks eales on kavandanud. ÜRO, millel oli 51 asutajaliiget, sai suurimaks rahvusvaheliseks organisatsiooniks maailma ajaloos. Samuti oli esmakordselt ühe ülemaailmse organisatsiooni käsutuses sõjavägi, et jõu abil kehtestada rahu ja julgeolek ning rajada sõdadeta maailm.

Praegu on ÜRO oma 185 liikmesriigiga tugevam kui kunagi varem. Miks siis pole sellel kõigi aegade võimsaimal rahvusvahelisel organisatsioonil õnnestunud oma õilsaid eesmärke täielikult teostada?

Religioon on suureks tõkkeks

Üks suuremaid olukorda raskendavaid asjaolusid on religiooni osa maailma asjades. On tõsi, et maailma peamised religioonid on ÜROle selle tekkeajast alates toetust avaldanud. Viidates ÜRO 50. aastapäevale, ütles paavst Johannes Paulus II, et see organisatsioon on „rahu edendamise ning kindlustamise ülim abinõu”. Tema arvamust jagavad religioonijuhid kõikjal maailmas. Ent selline taktitundeline side religiooni ja valitsuse vahel ei suuda varjata tõsiasja, et religioon on ÜRO tegevust tõkestanud ja häirinud.

Religioon on aastasadade jooksul rahvusliku vihkamise, sõdade ja genotsiidi edendamisel või toetamisel peaosa etendanud. Viimastel aastatelgi on inimesed religioosse innukuse kattevarjus kaasinimesi tapnud. Balkanimaades toimuva sõja kohta on kasutatud laialt mõistet „etniline puhastus”. Kuid äge vihavaen, mis paljudel seal üksteise vastu on, põhineb siiski pigem religioossel kui rassilisel kuuluvusel, kuna enamikul neist on ühesugune etniline tagapõhi. Tõepoolest, religioonil lasub suur osa vastutusest veresauna eest endises Jugoslaavias, ning ÜRO ei ole suutnud seda peatada.

Hiljuti ütles ühe kolledži religiooniõppejõud sobivalt, et „külma sõja järgses maailmas, kus üha rohkem konflikte tekib religioossel pinnal, on üks meie pakilisemaid kohustusi võtta religioon ja genotsiid lähema vaatluse alla, hoolimata ebameeldivustest, mida see tekitab”. On ilmselge, et tänapäeval on hakatud aru saama sellest, et religioon takistab maailma rahu nimel tehtavaid pingutusi.

Üks ÜRO deklaratsioon aastast 1981 sedastas: „Pidades silmas seda, et mõnes maailma piirkonnas ilmneb ikka veel sallimatust ja diskrimineerimist religiooni või tõekspidamiste pärast, on otsustatud tarvitusele võtta kõik vajalikud abinõud, et kõrvaldada kiiresti niisugune sallimatus kõigis selle vormides ja ilmingutes ning hoida ära diskrimineerimist religiooni või tõekspidamiste pinnal ja võidelda selle vastu.”

Kooskõlas selle deklaratsiooniga kuulutas ÜRO 1995. aasta sallivuse aastaks. Kuid realistlikult võttes, kas on kunagi võimalik religioosselt lõhenenud maailmas rahu ja julgeolekut saavutada?

Religiooni tulevik

Vastuse annab Piiblis Ilmutusraamatus leiduv prohvetiennustus. Seal räägitakse sümboolsest „suurest hoorast”, kes istub nagu „kuninganna” ning kellel on „valitsus ilmamaa kuningate üle”. See hoor on „taga ajanud toredust” ning tal on lähedased suhted maailma valitsustega. Neid valitsusi kujutatakse „helkjaspunase metsalisena”, kelle seljas hoor mugavasti ratsutab. (Ilmutuse 17:1—5, 18; 18:7) See mõjuvõimas ja ebamoraalne naine on saanud oma nime „Suur Baabülon” vanaaja Babüloni, valereligiooni hälli järgi. Tänapäeval kujutab see hoor sobivalt kõiki maailma religioone, kes on sekkunud valitsuste tegevusse.

Aruanne jätkub sellega, et määratud ajal paneb Jumal metsalise sõjaliste jõudude südamesse soovi teatud viisil tegutsema hakata. Need „vihkavad hoora ja teevad tema puupaljaks ja alasti ja söövad tema liha ja põletavad ta ära tulega”. (Ilmutuse 17:16)a Niisiis, Jehoova Jumala enda algatusel manööverdatakse võimsad rahvad valereligiooni kõrvaldamise kampaaniasse. Ülemaailmne religioosne süsteem oma toretsevate templite ja pühakodadega laastatakse täielikult. Siis on religioosne tõke rahu ja julgeoleku kehtestamise teelt kadunud. Aga kas siis saabub maa peale tõeline rahu ja julgeolek?

Ebatäiuslik inimloomus

Kas on olemas mingit garantiid, et religiooni kõrvaldamise järel tõesti saabub sõdadeta maailm? Ei ole. ÜROl tuleb jätkuvalt seista silmitsi iroonilise olukorraga. Ühest küljest tahavad inimesed rahu ja julgeolekut. Ent teisest küljest on inimesed ise need, kes rahu ja julgeolekut kõige enam ohustavad. Taolised inimese iseloomujooned nagu vihkamine, uhkus, egotism, isekus ja asjatundmatus on kõigi konfliktide ja sõdade juureks. — Jakoobuse 4:1—4.

Piiblis on ennustatud, et meie päevil on inimesed „enesearmastajad, rahaahned, hooplejad, ülbed, teotajad, sõnakuulmatud vanemaile, tänamatud, õelad, südametud, leppimatud, laimajad, pillajad, toored, hea põlgajad, petturid, kergemeelsed, sõgedad”. — 2. Timoteosele 3:1—4.

Peasekretär Boutros Boutros-Ghali möönis, et „maailm kannatab sotsiaalse ja moraalse kriisi all, mis paljudes ühiskondades on võtnud määratud mõõtmed”. Ükskõik kui hulgaliselt diplomaatilisi võtteid ka ei kasutataks, ei suuda see ikkagi ületada mõju, mida avaldavad ebatäiusliku inimloomuse ohtlikud jooned. — Võrdle 1. Moosese 8:21; Jeremija 17:9.

Jeesus Kristus on Rahuvürst

On selge, et ÜRO ei suuda tuua ülemaailmset rahu. Olgugi et selle liikmetel ja toetajatel on ülevad eesmärgid, on nad kõik ebatäiuslikud inimesed. Piibel ütleb, et „ei ole ränduri käes juhtida oma sammu”. (Jeremija 10:23) Peale selle hoiatab Jumal: „Ärge lootke õilsate peale, inimlaste peale, kelle käes ei ole abi!” — Laul 146:3.

Piibel ennustab, mida Jehoova oma Poja, „Rahuvürsti” kaudu korda saadab. Tekstis Jesaja 9:5, 6 öeldakse: „Meile sünnib laps, meile antakse Poeg, kelle õlgadel on valitsus ja kellele pannakse nimeks: Imeline Nõuandja, Vägev Jumal, Igavene Isa, Rahuvürst! Suur on valitsus ja otsatu on rahu.”

Viiskümmend aastat nurjunud pingutusi on maailma rahvaid väsitanud. Peatselt hävitavad nad hoorasarnased religioossed organisatsioonid. Siis teeb Jeesus Kristus, „Kuningate Kuningas ja isandate Isand”, koos oma taevaste sõdalaste armeega lõpu kõigile inimvalitsustele ning hävitab kõik, kes ei tunnusta Jumala suveräänsust. (Ilmutuse 19:11—21; võrdle Taaniel 2:44.) Niimoodi rajab Jehoova Jumal sõdadeta maailma.

[Allmärkus]

[Kast lk 7]

KUIDAS KRISTLASED SUHTUVAD ÜHINENUD RAHVASTE ORGANISATSIOONI

Piibli prohvetiennustustes sümboliseeritakse inimvalitsusi tihti metsalistega. (Taaniel 7:6, 12, 23; 8:20—22) Seepärast on ajakirjas Vahitorn juba aastakümneid räägitud Ilmutuse 13. ja 17. peatüki metsalistest kui tänapäeva ilmalikest valitsustest. See hõlmab ka Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni, mida kujutatakse Ilmutuse 17. peatükis helkjaspunase metsalisena, kellel on seitse pead ja kümme sarve.

Siiski on mistahes kujul lugupidamatus valitsuste või nende ametnike vastu Pühakirja kohaselt lubamatu. Piiblis on selgelt öeldud: „Iga hing olgu allaheitlik valitsemas olevaile ülemustele; sest ülemust ei ole muud kui Jumalalt; kus neid on, seal on nad Jumala poolt seatud [„olemasolevad võimud on oma suhtelistel positsioonidel Jumala seatuina”, NW]. Kes nüüd ülemusele vastu paneb, see paneb vastu Jumala korrale; aga kes vastu panevad, saadavad eneste peale nuhtluse.” — Roomlastele 13:1, 2.

Vastavalt sellele säilitavad Jehoova tunnistajad rangelt poliitilise neutraalsuse ega sekku inimvalitsuste tegevusse. Nad ei õhuta kunagi revolutsioonile ega osale riigivastastes aktsioonides. Selle asemel nad tunnustavad, et seaduse ja korra alalhoidmiseks inimühiskonnas on mingi valitsusvorm hädavajalik. — Roomlastele 13:1—7; Tiitusele 3:1.

Jehoova tunnistajad suhtuvad ÜROsse samamoodi nagu teistessegi maailma valitsusorganitesse. Nad tunnustavad seda, et ÜRO tegevus kestab Jumala loal. Kooskõlas Piibliga osutavad Jehoova tunnistajad kõikide valitsuste vastu kohast lugupidamist ning kuuletuvad neile niikaua, kuni selline kuulekus ei nõua neilt millegi sellise tegemist, mis oleks patt Jumala vastu. — Apostlite teod 5:29.