Kas sina kustutaksid suitseva tahi?
JEESUS KRISTUS kuulutas Jumala Kuningriigi head sõnumit igasugustele inimestele. Paljud neist olid rõhutud ja julguse kaotanud. Kuid Jeesus andis neile oma sõnumi kaudu julgust. Ta tundis kannatavatele inimestele kaasa.
Evangeeliumikirjutaja Matteus tõstis Jeesuse kaastunnet esile, juhtides tähelepanu ühele Jesaja prohvetiennustusele. Tsiteerides Kristuse juures täide läinud sõnu, kirjutas Matteus: „Rudjutud pilliroogu ta ei murra katki ja suitsevat tahti ta ei kustuta ära, kuni ta on õigluse jalule seadnud.” (Matteuse 12:20; Jesaja 42:3) Mida nende sõnadega mõeldi ja kuidas Jeesus selle prohvetiennustuse täide viis?
Lähem pilk prohvetiennustusele
Pilliroog kasvab tavaliselt niisketel aladel ja ta ei ole tugev ega sitke taim. „Rudjutud pilliroog” on aga hoopis nõrk. Seepärast kujutab see ilmselt rõhutud või kannatavaid inimesi, nagu näiteks kuivetunud käega mees, kelle Jeesus hingamispäeval terveks tegi. (Matteuse 12:10—14) Mida aga öelda prohvetliku viite kohta lambitahile?
Meie ajaarvamise esimesel sajandil majapidamises kasutusel olnud lamp oli tavaliselt väike kannutaoline sangaga savinõu. Harilikult oli lamp täidetud oliiviõliga. Kapillaarjõu abil liikus õli mööda linakiust tahti üles ning toitis leeki. Enesestki mõista on „suitsev taht” see, mis on peaaegu kustumas.
Jeesus kuulutas oma lohutavat sõnumit paljudele, kes olid piltlikus mõttes otsekui rudjutud pilliroog, mis on maha vajutatud ja mille peal on tallatud. Need inimesed olid ka otsekui suitsev taht, kuna nende viimnegi elusäde oli kustumas. Nad olid tõesti rõhutud ja neilt oli julgus röövitud. Ent Jeesus ei murdnud katki piltlikku rudjutud pilliroogu ega kustutanud sümboolset suitsevat tahti. Tema armastavad, hellad ja kaastundlikud sõnad ei röövinud kannatavatelt inimestelt julgust ega suurendanud nende masendust. Hoopis vastupidi, see, mida ta ütles, ja see, kuidas ta inimesi kohtles, oli ülesehitav. — Matteuse 11:28—30.
Ka tänapäeval vajavad paljud kaastunnet ja julgustust, kuna nende ees seisavad masendavad probleemid. Isegi Jehoova sulased pole alati kindlusetornid. Mõnikord on nad nagu suitsevad tahid. Seepärast peaksid kristlased olema julgustavad — puhuma nii-öelda leeki lõkkele —, et üksteist seeläbi kinnitada. — Luuka 22:32; Apostlite teod 11:23, UT.
Meie kui kristlased soovime olla ülesehitavad. Me ei püüa meelega nõrgestada vaimset abi otsiva inimese vaimu. Me ju soovime jäljendada Jeesuse eeskuju teiste kinnitamises. (Heebrealastele 12:1—3; 1. Peetruse 2:21) Tõsiasi, et võime tahtmatult puruks peksta kellegi vaimu, kes meilt julgustust otsib, on mõjuv põhjus mõelda tõsiselt selle üle, kuidas me teisi kohtleme. Kindlasti ei taha me ’kustutada suitsevat tahti’. Millised Pühakirja põhimõtted võivad meile selles suhtes abiks olla?
Kriitika mõju
Kui kristlane ’teeb mingi eksisammu, peaksid need, kes on vaimselt võimekad, püüdma parandada sellist inimest tasaduse vaimus’. (Galaatlastele 6:1, NW) Ent kas oleks õige otsida teistes vigu ja haarata kinni igast võimalusest neid parandada? Või kas oleks õige sundida neid olema tublimad, vihjates sellele, et nad ei pinguta veel piisavalt, või ehk tekitades neis süütunde? Miski ei osuta sellele, et Jeesus midagi taolist oleks teinud. Kuigi meil on mõttes aidata teistel end parandada, võivad lahkusetu kriitika osaliseks saanud tunda oma jõudu hoopis kahanevat, mitte kasvavat. Isegi ülesehitav kriitika, kui sellega liiale minnakse, võib üsnagi heidutav olla. Kui kohusetundlik kristlane südamest pingutab ja talle saab siiski osaks vaid hukkamõist, võib ta käega lüüa ja öelda: „Milleks üldse pingutada?” Tõepoolest, ta võib täiesti alla anda.
Kuigi on tähtis Pühakirja alusel nõu anda, ei tohiks see ametissemääratud kogudusevanemate ega teiste koguduseliikmete meelsuse peamine iseloomulik joon olla. Kristlike koosolekute pidamise põhieesmärk ei ole nõu anda ega nõu saada. Me saame korrapäraselt kokku hoopis selleks, et üksteist üles ehitada ja julgustada, nii et kõik võiksid seltsingust ja Jumala pühast teenistusest rõõmu tunda. (Roomlastele 1:11, 12; Heebrealastele 10:24, 25) Kui hea see küll on, kui me teeme vahet tõsisel veal ja ebatäiuslikkusest tingitud puudusel, mida on tark ja armastav lihtsalt kahe silma vahele jätta! — Koguja 3:1, 7; Koloslastele 3:13.
Inimesed osutavad kiiremini vastukaja julgustamisele kui kritiseerimisele. Tegelikult on isegi nii, et kui inimene tunneb, et teda on ülekohtuselt kritiseeritud, võib ta hoopis kangekaelsemalt hoida kinni teguviisist, mille pärast teda kritiseeriti! Ent kui teda õige asja eest kiidetakse, tiivustab see teda ja ta tahab end parandada. (Õpetussõnad 12:18) Seepärast olgem julgustavad nagu Jeesuski ja ärgem kunagi ’kustutagem suitsevat tahti’.
Mida arvata võrdlemisest?
Teiste kristlaste heade kogemuste kuulmine võib väga palju innustada. Jeesuski rõõmustas, kui ta kuulis oma jüngrite edust Kuningriigi sõnumi kuulutamisel. (Luuka 10:17—21) Kui kuuleme kaasusklike edust, heast eeskujust või laitmatusest, julgustab see meid ja me saame juurde otsustavust kindlalt kristlikul teel käia.
Ent kuidas on asi siis, kui loo rääkimisviis annab kaudselt mõista: „Sina ei ole nii hea kui nood kristlased ja sa peaksid olema palju tublim kui praegu”? Kas on tõenäoline, et kuulaja võtab seepeale kätte ja algatab hoogsalt enda parandamise programmi? On tõenäolisem, et ta kaotab julguse ja loobub pingutamisest ehk hoopis, eriti kui võrdlusi esitatakse või nendele vihjatakse sageli. See oleks samaväärne sellega, kui vanem küsib oma lapselt: „Miks ei või sa ometi olla selline nagu su vend?” Pahameelt tekitada ja julguse röövida võib sellelaadne ütlus küll, kuid et see paremini käituma paneb, on vähe tõenäoline. Täiskasvanutele võib võrdlemine avaldada samasugust mõju ning muuta nad mingil määral isegi pahaseks nende peale, kellega neid võrreldakse.
Me ei saa oodata, et kõik teeksid Jumala teenistuses ühepalju. Ühes Jeesuse tähendamissõnas on juttu isandast, kes andis ühele orjale ühe talendi, teisele kaks ja kolmandale viis talenti. Need anti „igaühele tema jõudu mööda”. Kaht orja, kes arukalt kauplesid ja talente juurde said, kiideti nende ustavuse eest, kuigi nende töötulemused olid erinevad. — Matteuse 25:14—30.
Apostel Paulus kirjutas kohaselt: „Igaüks katsugu läbi oma töö, ja siis on tal üksi eneses kiitlemist, mitte teisele [„mitte võrreldes end teise inimesega”, NW].” (Galaatlastele 6:4) Olemaks teistele tõeliseks julgustuseks, peaksime niisiis vältima negatiivset võrdlemist.
Kuidas olla ülesehitav
Mida võime teha selleks, et ehitada üles neid, kes on julguse kaotanud, ja mitte ’kustutada suitsevat tahti’? Julgustamine kui selline ei ole mingite kindlate vorminõuete täitmine. Siiski on tõenäoline, et kui me rakendame Piibli põhimõtteid, aitab see meil teisi sõnadega üles ehitada. Millised on mõned neist põhimõtetest?
Ole alandlik. Filiplastele 2:3 õhutas Paulus meid, et me ’ei teeks midagi riiu ega tühja au pärast’. Selle asemel peaksime oma kõnes ja tegudes olema alandlikud. ’Arvake alanduses üksteist ülemaks kui iseennast.’ Paulus ei öelnud, et me ei peaks endast üldse mitte midagi arvama. Me peaksime hoopis tajuma, et iga inimene on mingis mõttes meist ülem. Kreekakeelne sõna, mille tõlkevaste on „ülem”, viitab sellele, et inimene „pöörab pilgu oma eesõigustelt ja keskendub hoolega teise võimetele, mille poolest teine on temast ülem”. (John Albert Bengel, New Testament Word Studies, 2. köide, lehekülg 432) Kui me teeme nii ja peame teisi endast ülemaks, kohtleme neid alandlikkusega.
Ole lugupidav. Oma siiraste väljenduste kaudu võime selgelt näidata, et usaldame ustavaid kaasusklikke ning peame neid inimesteks, kes soovivad väga Jumalale meeldida. Kuid oletame, et nad vajavad vaimset abi. Olgem siis abi andes lugupidavad ja väärikad. Paulus ütles selle kohta: „Vastastikuses austamises jõudke üksteisest ette!” — Roomlastele 12:10.
Ole hea kuulaja. Tõepoolest, selleks, et julgustada neid, kes seisavad silmitsi heidutavate probleemidega, peame olema head kuulajad, mitte jutlustajad. Selle asemel et pakkuda kiireid ja pealiskaudseid soovitusi, võtkem aega, et tuua Pühakirjast välja põhisuundi, mida antud oludes tõesti tarvis läheb. Kui me ei tea, mida öelda, aitab Piibli uurimine meil teistega lohutavalt rääkida ja neid kinnitada.
Ole armastav. Me peame tundma armastust nende vastu, keda me julgustada soovime. Armastus kaasteenijate vastu peaks ulatuma kaugemale pelkadest tegudest nende hüvanguks. Sellega peaksid kaasnema sügavad tunded. Kui tunneme sellist armastust kõigi Jehoova rahva liikmete vastu, võime oma sõnadega neile tõeliseks julgustuseks olla. Isegi kui meil tuleb soovitada kellelgi mingis vallas paraneda, on vähe tõenäoline, et meie sõnu mõistetakse valesti või et need teevad haiget, kui meie eesmärk ei ole lihtsalt asi ära rääkida, vaid armastavat abi pakkuda. Nii ütleski Paulus väga kohaselt, et „armastus ehitab” üles. — 1. Korintlastele 8:1; Filiplastele 2:4; 1. Peetruse 1:22.
Ole alati ülesehitav
Neil kriitilisil „viimseil päevil” seisavad Jehoova rahva liikmed paljude katsumuste ees. (2. Timoteosele 3:1—5) Ei ole mingi ime, et mõnikord näivad kannatused neile talumatult suured. Meie kui Jehoova sulased ei taha kindlasti öelda ega teha midagi, mis paneks mõne meie kaaskummardaja tundma end suitseva tahina, mis iga hetk kustuma hakkab.
Kui tähtis on niisiis see, et me üksteist julgustaksime! Püüdkem igati teisi üles ehitada, olles julguse kaotanud kaaskummardajate suhtes alandlikud ja lugupidavad. Kuulakem hoolega, kui nad meiega usalduslikult räägivad, ja püüdkem alati aidata neid seeläbi, et juhime tähelepanu Jumala Sõnale Piiblile. Ja eelkõige ilmutagem armastust, sest see Jehoova püha vaimu vili aitab meil üksteist kinnitada. Ärgem kunagi rääkigem ega tegutsegem viisil, mis ’kustutab suitseva tahi’.