Kuningriigi kuulutajad teatavad

Endised vaenlased teenivad ühtselt Jehoovat

„ESIMEST korda kuulsin Jehoova tunnistajatest siis, kui teenisin Bosnias relvastatud valvurina,” selgitab Branko.a

Branko oli valveteenistuses haiglas, kus raviti haavatuid. Üks arst, kes uuris Jehoova tunnistajatega Piiblit, selgitas Brankole öövalve ajal paljusid asju, mida ta oli Piiblist õppinud.

See, mida Branko tol ööl kuulis, mõjutas teda niivõrd, et ta loobus koheselt relvakandmisest. Ta võttis ühendust Jehoova tunnistajatega, kuna ta soovis veel rohkem õppida. Mõne aja möödudes, olles kolinud ühte teise Euroopa riiki, otsis Branko üles kuningriigisaali ja külastas Jehoova tunnistajate jugoslaavia koguduse koosolekut. Seal kohtas ta Slobodani.

Ka Slobodan oli pärit Bosniast, kus ta oli teeninud vabatahtlikuna samas sõjas kus Brankogi — kuid vastaspoolel. Slobodan oli võidelnud serblaste poolel horvaatide vastu. Kui nad kohtusid, oli Slobodan juba ristitud Jehoova tunnistaja. Ta pakkus Brankole, oma endisele vaenlasele, piibliuurimist. Uurimise edenedes õppis Branko üha rohkem Jehoovat tundma ning tema armastus Jumala vastu kasvas. See ajendas Brankot oma elu Loojale pühendama. Oktoobris 1993 sümboliseeris ta oma pühendumist veeristimisega.

Kuidas sai aga Slobodanist Jehoova tunnistaja? Ta oli Bosnia sõjapiirkonnast veidi varem lahkunud. Ta oli küll lugenud mõningaid Jehoova tunnistajate väljaandeid, kuid tema huvi Jumala Sõna vastu kasvas alles siis, kui kaks Jehoova tunnistajat teda 1992. aasta alguses tema kodus külastasid. Kes oli see, kes Slobodani külastas ja talle piibliuurimist pakkus? See oli Mujo, kes oli samuti Bosniast pärit, kuid kes kasvas üles muhameedlasena. Piibliuurimise edenedes olid endised vaenlased Mujo ja Slobodan iga päev mõnda aega koos, et vastastikku üksteise usku tugevdada.

Sõda endises Jugoslaavias on võtnud elu sadadelt tuhandetelt inimestelt. Kuid Branko, Slobodan ja Mujo teenivad nüüd hea sõnumi täisaegsete kuulutajatena koos samas Jehoova tunnistajate koguduses. Nad on üle saanud rahvuslikust ja rassilisest vaenust ning taotlevad nüüd rahu, alludes Loojale Jehoovale.

Mis aga põhjustas selliseid muudatusi? See oli nende armastus Jehoova vastu, nende austus Piibli vastu ja nende innukus Piibli tõdede ellurakendamisel. Nagu Pühakiri ütleb: „Jumala Sõna on elav ja vägev .. ja on südame meelsuse ja mõtete hindaja” (Heebrealastele 4:12).

[Allmärkus]