Halbu uudiseid kuuleb üha sagedamini

KAS sa oled kunagi märganud, et halbu uudiseid edastavate sõnumite pealkirjad äratavad lugejas enam huvi kui need, mis sisaldavad häid uudiseid? On see siis mingist loodusõnnetusest teadaandev pealkiri ajalehes või mõni huviäratav kõmulugu ajakirja esikaanel, igal juhul tundub, et halvad uudised on minevam kaup kui head uudised.

Tänapäeval ei tule halbadest uudistest mingit puudust. Kuid aeg-ajalt tekib küsimus, kas reportereid ja ajakirjanikke ongi õpetatud ainult halbu uudiseid üles otsima ja päevavalgele tooma — ning jätma head uudised täiesti tähelepanuta.

Rohkesti läbi ajaloo

Tõepoolest, sajandite jooksul on olnud rohkesti halbu uudiseid, mis kaaluvad üles kõiksugused head uudised. Ajaloo kroonikates kaldub vaekauss tugevasti kannatuste, pettumuste ja ahastuse kasuks, mis on pidevalt inimkonda saatnud.

Mõelgem vaid mõnele näitele. Jacques Legrand esitab oma raamatus „Maailma kroonika” (Chronicle of the World) jutustuste kogumi, kus iga sündmus on eraldi kirja pandud daatumi järgi, mil see toimus, kuid sel viisil, kuidas seda sündmust oleks edastanud tänapäeva ajakirjanik. Need teadaanded on hoolikalt koostatud ja annavad meile linnulennul ülevaate laialtlevinud halbadest sõnumitest, mida inimene on oma mureliku eksistentsi ajal siin planeet Maa peal kuulnud.

Kõigepealt jälgi teadaannet, mis tuleb muistsest Kreekast aastast 429 e.m.a. See käsitleb Ateena ja Sparta vahel toimunud sõda: „Ümberpiiratud Poteidaia linnriik on lõpuks sunnitud ateenlastele alistuma pärast seda, kui nälg on viinud linnarahva sellisesse olukorda, et süüakse lausa surnukehi.” Halvad uudised tõepoolest!

Liikudes edasi esimesse sajandisse enne meie ajaarvamist, leiame aruande, mis kirjeldab ilmekalt Julius Caesari surma 15. märtsil aastal 44 e.m.a. Roomas. „Julius Caesar on mõrvatud. Kui ta täna, märtsi iididel senatihoones istet võttis, torgati ta surnuks grupi vandenõulaste poolt, kellest mõningad kuulusid tema lähimate sõprade hulka.”

Järgnenud sajandite jooksul oli halbu uudiseid endiselt rohkesti. Aastal 1487 Mehhikost pärit uudised on üheks šokeerivaks näiteks: „Asteegi pealinnas Tenochtitlánis toimunud kõige vaatemängulisemas ohverdamistseremoonias, mis kunagi üldse nähtud, toodi sõjajumal Huitzilopochtlile ohvriks 20000 inimese südamed.”

Halbu uudiseid ei ole põhjustanud mitte ainult inimese julmus, vaid ka tema hooletus on nende pikka nimekirja täiendanud. Londoni suur tulekahju tundub olevat üks taolistest õnnetustest. Inglismaalt Londonist tulnud teadaandest 1666. aasta 5. septembri kohta loeme: „Neli päeva ja ööd kestnud Londoni tulekahjule pandi lõpuks ometi piir, kui Yorgi hertsog tõi kohale sõjalaevastiku suurtükiväelased, kes asusid tuleleekide teele jäävaid hooneid lõhkama. Tuli laastas umbes 160-hektarilise maa-ala, hävitades ühtekokku 87 kirikut ja üle 13000 maja. Imekombel hukkus ainult üheksa inimest.”

Neile halbade uudiste näidetele tuleb lisada veel paljudel mandritel möllanud epideemiad, nagu näiteks kooleraepideemia 1830-ndate aastate alguses. Selle kohta trükitud sõnumi pealkiri teatab: „Kooleratont kollitab Euroopas.” Sellele järgnev realistlikult esitatud teadaanne kirjeldab halbu uudiseid nende kõige hirmuäratavamast küljest: „Euroopale 1817. aastani täiesti tundmatu haigus koolera tungib nüüd Aasiast läände. Venemaa linnades, nagu Moskvas ja Peterburis, on sellesse surnud juba umbes kümnendik elanikkonnast, kusjuures enamik ohvreid on linna vaesemad inimesed.”

Pidev kasv viimastel aastatel

Kuigi on õige, et halvad uudised on olnud elu tõsiasi kogu kirjapandud ajaloo jooksul, annavad 20. sajandi viimased aastakümned märku sellest, et halbade uudiste arv on hakanud kasvama, ning tõesti, see kasvab pidevalt ja kiiresti.

Selle sajandi kõige halvemad uudised on kahtlemata olnud sõjasõnumid. Ajaloo kaks suurimat sõda — mida on nimetatud tabavalt Esimeseks ja Teiseks maailmasõjaks — tõid endaga kindlasti kaasa hirmuäratavas ulatuses halbu uudiseid. Kuid tegelikult moodustavad need vaid murdosa selle õnnetu sajandi halbadest uudistest.

Vaatle vaid mõningaid huupi valitud uudiste pealkirju.

1. september 1923: „Maavärin tekitab suuri purustusi Tokyos — 300000 hukkunut.” 20. september 1931: „Kriis — Suurbritannia devalveerib naela.” 25. juuni 1950: „Põhja-Korea tungib Lõuna-Koreasse.” 26. oktoober 1956: „Ungarlased mässavad nõukogude võimu vastu.” 22. november 1963: „John Kennedy tulistatakse Dallases surnuks.” 21. august 1968: „Vene tankid tulevad Praha ülestõusu maha suruma.” 12. september 1970: „Kaaperdatud lennukid plahvatavad kõrbes.” 25. detsember 1974: „Tsüklon Tracy teeb Darwini linna maatasa — hukkub 66 inimest.” 17. aprill 1975: „Kampucheas langeb võim kommunistlike jõudude kätte.” 18. november 1978: „Massilised enesetapud Guyanas.” 31. oktoober 1984: „Tulistatakse surnuks Mrs Gandhi.” 28. jaanuar 1986: „Kosmosesüstik plahvatab lendutõusul.” 26. aprill 1986: „Nõukogude tuumareaktor põleb.” 19. oktoober 1987: „Väärtpaberibörsi kokkuvarisemine.” 25. märts 1989: „Alaska ranniku lähedal satub merre suur hulk naftat.” 4. juuni 1989: „Valitsusvägede poolt korraldatud veresaun protestiavaldajate seas Taevase Rahu väljakul.”

Tõepoolest, ajalugu annab tunnistust, et halbu uudiseid on olnud alati rohkesti, samal ajal kui häid uudiseid võib kuulda võrdlemisi harva. Halbade uudiste arv on viimastel aastakümnetel pidevalt kasvanud, aga häid uudiseid on iga aastaga üha vähemaks jäänud.

Miks peab see nii olema? Kas see jääb alati nii?

Järgmine artikkel arutab neid kaht küsimust.

[Pildi allikaviide lk 3]

WHO/League of Red Cross