Häid uudiseid kuuleb peagi!
ME KÕIK kurvastame iga kord, kui saame halbu uudiseid, mis meid isiklikult puudutavad. Teisest küljest oleme väga rõõmsad, kui kas meile või meie armastatud inimestele saabuvad head uudised, rõõmuteated. Ent kui halvad uudised ei puuduta meid, vaid hoopis teisi, tuleb tihti mängu uudishimu; mõned tunnevad isegi heameelt teiste õnnetustest kuuldes. See seletab ehk osaliselt, miks halvad uudised on nii minev kaup.
Üks kujukas näide sellest, kuidas mõned inimesed lausa haiglaslikku huvi hädade vastu ilmutavad, on pärit Teise maailmasõja algaastatest. Aastal 1939 oli 10000-tonnine lahingulaev Graf Spee Saksamaa laevastiku uhkuseks. Mitmeid nädalaid rüüstas see lahingulaev liitlaste kaubalaevu Atlandi ookeani lõunaosas ja India ookeanis. Lõpuks said kolm Inglise ristlejat talle jälile ning ründasid laeva, nii et Graf Spee kandis inimkaotusi ja oli sunnitud saadud vigastuste kõrvaldamiseks Uruguays asuvasse Montevideo sadamasse pöörduma. Uruguay valitsus käskis aga lahingulaeval otsekohe merele tagasi pöörduda, vastasel korral oleks laev interneeritud. Niisiis näis väga lähedal olevat metsik, üsna ebavõrdne lahing.
Seda kuuldes tellis üks seltskond jõukaid ärimehi Ameerika Ühendriikidest tšarterlennureisi Uruguaysse, makstes umbes 2500 dollarit inimese pealt selleks, et olla tunnistajaks sellele verisele lahingule. Nende pettumuseks seda lahingut ei toimunudki. Adolf Hitler andis käsu Graf Spee uputada. Tuhanded pealtvaatajad, kes olid rannajoonele kogunenud ning lootsid olla metsiku merelahingu tunnistajaks, nägid ja kuulsid selle asemel hoopis kõrvulukustavat plahvatust, misjärel laev omaenda meeskonna poolt uputatuna põhja vajus. Kapten tegi enesetapu, lastes endale kuuli pähe.
Kuigi mõnedel võib olla taoline haiglasevõitu kalduvus, on enamus arvamusel, et nad eelistavad häid uudiseid halbadele. Kas ei tunne sinagi nii? Miks siis paneb ajalugu ikkagi kirja nii palju halbu ja nii vähe häid uudiseid? Kas võiks kunagi olukord olla vastupidine?
Kõikide halbade uudiste põhjused
Piibel räägib meile ajast, mil oli ainult häid uudiseid. Halvad uudised olid täiesti tundmatud, keegi ei olnud neid kuulnudki. Kui Jehoova Jumal lõpetas loomistöö, oli planeet Maa valmis, et inimesed ja loomad võiksid siinsest elust rõõmu tunda. 1. Moosese raamatu aruanne ütleb meile: „Jumal vaatas kõike, mis ta oli teinud, ja vaata, see oli väga hea!” (1. Moosese 1:31).
Pärast inimese loomist ei läinud kuigi palju aega, kui said teatavaks esimesed halvad uudised. Aadamale ja Eevale ei olnud siis veel sündinud ühtegi järeltulijat, kui taevas anti teada halb uudis mässust Jumala ja tema kõikehõlmava hea korra vastu. Üks kõrgel positsioonil vaimne poeg käitus reeturlikult talle usaldatud ameti suhtes ja suutis sellele mässumeelsele ja reeturlikule teele ka esimese inimpaari endaga kaasa tõmmata (1. Moosese 3:1—6).
Sel ajal hakkaski kuulduma arvukalt halbu uudiseid, mille tunnistajaks inimkond on olnud. Pole siis ime, et halbades uudistes, mis sellest hetkest peale maailma on üle ujutanud, on silmapaistval kohal intriigid, pettus, valed, ebatõed ja poolikud tõed. Jeesus Kristus süüdistas Kurat-Saatanat otseselt kui halbade uudiste algatajat, öeldes oma aja religioonijuhtidele: „Teie olete oma isast kuradist ja oma isa himude järgi te tahate teha! Tema on inimese tapja olnud algusest peale ega ole jäänud püsima tõesse, sest tõde ei ole tema sees. Kui ta räägib valet, siis ta räägib omast, sest ta on valetaja ja vale isa!” (Johannese 8:44).
Rahvastiku kasvuga on suurenenud ka halbade uudiste hulk. Muidugi ei tähenda see, et pole olnud rõõmu- ega õnneaegu, kuna elus on palju asju, mis rõõmu toovad. Siiski on mure ja kurbuse pilved kuni tänapäevani kõiki sugupõlvi ilmselgelt varjutanud.
Sellise kurva olukorrani on viinud veel üks teinegi põhjus. Me oleme pärinud kalduvuse kurja teha ja õnnetusi põhjustada. Jehoova ise osutab sellele vältimatule halbade uudiste põhjusele, öeldes: „Inimese südame mõtlemised on kurjad ta lapsepõlvest peale” (1. Moosese 8:21).
Miks halbade uudiste arv pidevalt kasvab?
Ent on olemas üks konkreetne põhjus, miks halbade uudiste arv just nüüd 20. sajandil pidevalt on kasvanud. See tuuakse selgelt välja Piiblis, kus on ennustatud, et 20. sajandil siseneb inimkond ühte ainulaadsesse ajaperioodi, mida tuntakse „viimsete päevadena” ehk „lõpuajana” (2. Timoteosele 3:1; Taaniel 12:4). Piibli prohvetiennustused ja kronoloogia näitavad, et see „lõpuperiood” algas 1914. aastal. Kui sa soovid saada selle kohta Pühakirjast üksikasjalikke tõendeid, palun vaata 11. peatükki raamatust Tundmine, mis viib igavesse ellu, mis on välja antud Vahitorni Piibli ja Traktaatide Ühingu poolt.
Viimsed päevad algasid sündmusega, mis pidi andma automaatselt tõuke halbade uudiste kasvule siin maa peal. Mis sündmus see oli? See oli Kurat-Saatana ja tema deemonvägede taevast alla heitmine. Ilmutuse 12:9, 12 annab sulle elava kirjelduse sellest sündmusest, mis tõi kaasa halbade uudiste vältimatu kasvu: „Suur lohe, see vana madu, keda hüütakse Kuradiks ja Saatanaks, kes eksitab kogu maailma, visati maa peale, ja tema inglid visati välja ühes temaga. [—] ’Häda maale ja merele, sest kurat on tulnud maha teie juurde ja tal on suur viha, sest ta teab, et tal on pisut aega!’ ”
Niisiis, ükskõik kui palju aega viimsete päevade lõpuni ka ei jääks, on ootuspärane, et kuuleme halbu uudiseid ka edaspidi ja seda koguni veel rohkem ning sagedamini.
See ei jää alati nii
Kuid maa peal elavate inimeste suureks rõõmuks ei jää mitte alati kestma taoline õnnetu olukord, mis on halbade uudiste epideemia põhjuseks tänapäeval. Tegelikult võime kindlalt öelda, et need päevad, mil kuuleme pidevalt halbu uudiseid, on loetud. Olukord ei ole lootusetu, kuigi see praegusel momendil võib ehk nii tunduda. Halbade uudiste lõpp on väga lähedal ja see tuleb kindlasti Jumala määratud ajal.
Võime selles kindlad olla sellepärast, kuna viimsete päevade kohta ennustatakse prohvetlikult, et need saavutavad oma haripunkti ehk lõppevad, kui Jumal hävitab ja kõrvaldab kõik halbade uudiste põhjused. Ta kaotab ära õelad, vaenu õhutavad inimesed, kes keelduvad end muutmast ja oma ülekohtuselt teelt pöördumast. See saavutab oma haripunkti Kõigeväelise Jumala suure päeva sõjas, mida teatakse üldiselt Harmagedooni lahinguna (Ilmutuse 16:16). Kohe pärast seda võetakse Kurat-Saatanalt ja tema deemonväehulkadelt ära võimalus tegutseda. Ilmutuse 20:1—3 kirjeldab, kuidas kõikide halbade uudiste algataja Saatan ahelaisse seotakse: „Ma nägin ingli taevast maha tulevat; sellel oli sügaviku võti ja suured ahelad käes. Ja ta võttis kinni lohe, vana mao, see on Kuradi ehk Saatana, ja sidus ta ahelaisse tuhandeks aastaks ja heitis ta sügavikku ja pani ta luku taha ja vajutas pealepoole teda pitseri, et ta enam ei eksitaks rahvaid.”
Pärast neid dramaatilisi sündmusi saabub maale ja selle elanikele enneolematult heade uudiste aeg. Maa elanike hulka kuuluvad need miljonid, kes otsustava Harmagedooni sõja üle elavad, ning need miljardid, kes surmaunest üles äratatakse ja haudadest välja tuuakse. Seda kõigist headest uudistest parimat kirjeldatakse Piibli viimases raamatus: „Jumala telk on inimeste juures! Ja tema asub nende juurde elama ja nemad on tema rahvad ja Jumal ise on nendega. Ja tema pühib ära kõik pisarad nende silmist, ja surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist ega vaeva ei ole enam. Sest endised asjad on möödunud!” (Ilmutuse 21:3, 4).
Kas sa suudad taolist õnneliku aega ette kujutada? Tõepoolest, meie ees on hiilgav tulevik, kus halbu uudiseid enam ei eksisteeri. Jah, kõik halvad uudised on siis lõppenud ja neid ei kuulda enam kunagi. Siis on head uudised ülivõimsas ülekaalus ja neid jätkub külluslikult kogu igavikuks.