Abistamine keset varemeid
INIMESTE püüded kergendada katastroofijärgset olukorda on kindlasti kiiduväärt. Paljud abistamisprogrammid on aidanud üles ehitada kodusid, taasühendada perekondi, ja mis kõige tähtsam, päästa elusid.
Kui toimub katastroof, võtavad Jehoova tunnistajad tänulikult vastu mistahes abi, mida ilmalikud abistamisprogrammid pakuvad. Samal ajal lasub neil Pühakirjal põhinev kohustus ’teha head eriti nendele, kes on usu kaudu neile sugulased’ (Galaatlastele 6:10, NW). Tõepoolest, Jehoova tunnistajad tunnevad, et nad on omavahel otsekui sugulased, ja nad suhtuvad üksteisesse kui „perekonda”. Sellepärast nad nimetavadki üksteist „vendadeks” ja „õdedeks”. (Võrdle Markuse 3:31—35; Fileemonile 1, 2.)
Seega, kui mõnes piirkonnas toimub katastroof, teevad Jehoova tunnistajate kogudusevanemad vaevanõudvaid pingutusi, et saada teada iga koguduseliikme asukoht ja olukord ning organiseerida vajaminevat abi. Vaadelgem, kuidas seda tehti Ghanas Accras, USAs San Angelos ning Jaapanis Kobes.
Accra — „Noa päev miniatuuris”
Vihma hakkas sadama umbes kell 11 õhtul ning seda kallas lakkamatult tundide viisi. „Sadas nii kõvasti, et keegi mu perest ei suutnud uinuda,” ütleb John Twumasi, Jehoova tunnistaja Accrast. Ajaleht „Daily Graphic” nimetas seda „Noa päevaks miniatuuris”. „Mõtlesime mõned hinnalisemad asjad ülakorrusele viia,” jätkab John, „ent niipea kui ust paotasime, paiskus trepikojast vett sisse.”
Kuigi võimud hoiatasid, et tuleks evakueeruda, jäid paljud siiski kahevahele, kartuses, et tühi kodu — olgugi et vett täis — võib rüüstajaid ligi meelitada. Mõned ei saanud lahkuda, kuigi nad tahtsid. „Meil emaga ei õnnestunud ust avada,” ütleb Paulina-nimeline tütarlaps. „Kuna vesi pidevalt tõusis, seisime puutünnide otsas ja hoidsime kinni katusesarikast. Kella viie paiku hommikul päästsid naabrid meid viimaks ära.”
Niipea kui võimalik, hakkasid Jehoova tunnistajad tegutsema. Kristlik õde Beatrice jutustab: „Kogudusevanemad otsisid meid ja leidsid meid ühe tunnistaja majast, kus olime varjupaika saanud. Kõigest kolm päeva pärast üleujutust tõttasid kogudusevanemad ja nooremad koguduseliikmed meid abistama ning kraapisid pori nii maja seest- kui väljastpoolt. Vahitorni ühing andis meile puhastus- ja desinfektsioonivahendeid, värvi, madratseid, tekke, riiet ja lasterõivaid. Vennad saatsid meile mitmeks päevaks toitu. Olin sügavalt liigutatud!”
Eespool tsiteeritud John Twumasi räägib: „Ütlesin teistele majaelanikele, et meie ühing on saatnud puhastus- ja desinfektsioonivahendeid, millest jätkub tervele majale. Umbes 40 elanikku aitas koristada. Andsin osa puhastusvahendeid oma naabritele, sealhulgas mehele, kes on kohaliku kiriku preester. Mu töökaaslased olid ekslikult arvanud, et Jehoova tunnistajad osutavad armastust ainult oma rahvale.”
Kristlikud vennad ja õed hindasid väga seda armastavat abi, mis nad said. Vend Twumasi lausub kokkuvõtteks: „Kuigi ma kaotasin üleujutuses suurema summa eest asju, kui ma hädaabist sain, tunneme siiski kogu perega, et seeläbi, kuidas ühing meid nii südamlikult abistas, oleme saanud märksa rohkem, kui kaotasime.”
San Angelo — „kostus, justkui maailma lõpp oleks käes”
Tornaadod, mis laastasid San Angelot 28. mail 1995, juurisid üles puid, napsasid paigast elektriposte ja heitsid voolu all olevad elektrijuhtmed teedele. Tuul tõusis 160 kilomeetrini tunnis ja purustas kommunaalseadmeid. Rohkem kui 20000 kodus katkes vool. Seejärel algas rahesadu. Riiklik ilmateenistus teatas „golfipallisuurustest raheteradest”, seejärel „pesapallisuurustest raheteradest” ning lõpuks „greibisuurustest raheteradest”. Rahe metsik rünnak oli kõrvulukustav. Üks elanik ütles: „Kostus, justkui maailma lõpp oleks käes.”
Tormi järel saabus pahaendeline vaikus. Aeglaselt ilmusid inimesed oma materdada saanud majadest välja, et näha purustuste suurust. Puud, mis veel seisid, olid lehtedest paljad. Majad, mis veel seisid, näisid otsekui kooritud. Kohati kattis rahe maapinda kuni meetripaksuse kihina. Torm oli lõhkunud tuhanded kodu- ja autoaknad ning klaasikillud sädelesid nüüd koos rahevaibaga maas. „Kui ma koduni jõudsin,” ütleb üks naine, „istusin lihtsalt autos sõiduteel ja nutsin. Purustused olid nii hingematvalt suured.”
Abistamisprogrammid ja haiglad pakkusid kiiresti finantsabi, ehitusmaterjale, arstiabi ning konsultatsiooni. On kiiduväärt, et paljud, kes ise tormis kannatada said, tegid omalt poolt kõik, et teisi aidata.
Ka Jehoova tunnistajate kogudused asusid tegutsema. Aubrey Conner, kogudusevanem San Angelos, räägib: „Niipea kui torm lõppes, püüdsime üksühe olukorda telefonitsi teada saada. Aitasime üksteisel ja ka oma naabritel, kes pole tunnistajad, panna ette aknaklaase, paigaldada katusele plastmaterjali ja teha elamud nii ilmastikukindlaks kui võimalik. Seejärel kirjutasime üles kõik oma koguduse inimesed, kelle kodu oli kannatada saanud. Umbes sada maja vajas remonti, kuid hädaabi kaudu saadud materjali polnud piisavalt. Niisiis ostsime materjali juurde ja koostasime töökava. Ühtekokku pakkus abi ligikaudu 1000 tunnistajat, iga nädalalõpp umbes 250 inimest. Osa neist tuli isegi 740 kilomeetri kauguselt. Kõik töötasid väsimatult, sageli peaaegu 40-kraadises kuumuses. Isegi üks 70-aastane õde töötas meiega igal nädalalõpul, välja arvatud üks kord — nimelt siis, kui remonditi tema enda kodu. Ja sellel nädalalõpul oli ta omaenda maja katusel ning aitas seda parandada!
Tihtipeale kuulsime kõrvaltvaatajatelt selliseid ütlusi nagu: ’Kas ei võiks teisedki religioonid oma liikmete heaks seda kõike teha!’ Naabritele avaldas muljet see, kuidas reede varahommikul ilmus kohale 10—12-liikmeline brigaad vabatahtlikke (kaasa arvatud õed), kes olid tasuta valmis katust remontima või koguni uut ehitama. Enamikul juhtudel tehti töö ära ühe nädalalõpuga. Vahel juhtus, et meie brigaadi saabudes olid elukutselised ehitustöölised juba ametis naabermajale katuse panekuga. Tavaliselt jõudsime oma katuse maha võtta ja valmis ehitada ning hoovigi koristada enne, kui nemad oma töö lõpetasid. Vahel nad katkestasid töö ja lihtsalt vaatasid meid!”
Vend Conner teeb kokkuvõtte: „Me kõik hakkame tundma puudust selle toreda koostöö järele. Osutades ja kogedes rohkem vennalikku armastust kui kunagi varem, oleme üksteist uue külje pealt tundma õppinud. Tunneme, et see on vaid väike näide olukorrast, mis saabub Jumala uues maailmas, kus vennad ja õed tõesti siirast soovist üksteist aitavad.” (2. Peetruse 3:13.)
Kobe — „puidust, krohvist ja inimkehadest rusuhunnik”
Arvati, et Kobe elanikud on sellisteks olukordadeks valmistunud. Tähistavad nad ju igal 1. septembril katastroofide vältimise päeva. Koolilastele korraldatakse maavärinaõppusi, sõjaväelased harjutavad helikopteriga tehtavat päästetööd ning tuletõrjeametid toovad välja maavärinat järeleaimavad masinad, kus vabatahtlikud harjutavad ellujäämiseks vajalikke oskusi toasuuruses karbis, mis rappub ja vabiseb just nagu tõelise maavärina puhul. Kui siis 17. jaanuaril 1995 toimuski tõeline maavärin, paistis kogu see ettevalmistus liiva jooksnuna. Kümned tuhanded katused langesid sisse — mida iial ei juhtunud määvärinat järeleaimavas masinas. Rongid kukkusid külili, kiirteede sektsioonid varisesid kokku, gaasi- ja veetorud katkesid, majad vajusid kokku, nagu oleksid need papist. Ajakiri „Time” kirjeldas seda pilti kui „puidust, krohvist ja inimkehadest rusuhunnikut”.
Seejärel puhkesid tulekahjud. Ehitised lõõmasid, samal ajal kui abitud tuletõrjujad olid sunnitud kilomeetrite kaugusel liiklusummikus passima. Need, kes tulekahjuni jõudsid, leidsid tihti, et linna purunenud veevõrgust pole võimalik vett saada. „Esimene päev valitses täielik paanika,” ütles üks ametnik. „Ma pole end elus veel kunagi nii abituna tundnud, teades, et nii palju inimesi maeti põlevatesse majadesse. Ja teades, et ma ei saa sinna midagi parata.”
Ühtekokku hukkus umbes 5000 inimest ning ligikaudu 50000 maja langes varemeiks. Kobe linnal oli ainult kolmandik vajaminevast toidust. Et saada vett, hakkasid mõned koguma solgist vedelikku katkenud veetorude alt. Paljud kodutud pagesid varjenditesse, millest mõningates jagati normi järgi toitu — üks riisipall inimese kohta päevas. Peatselt levis rahulolematus. „Võimud pole midagi ette võtnud,” kaebas üks mees. „Kui me nende peale lootma jääme, sureme nälga.”
Jehoova tunnistajate kogudused Kobes ja selle ümberkaudses piirkonnas organiseerusid viivitamatult. Helikopteripiloot, kes esimesena nende tööd nägi, ütles: „Läksin maavärina päeval katastroofipiirkonda ning olin seal kogu nädala. Kui ma ühte varjendisse jõudsin, valitses seal täielik kaos. Ei tehtud mingisugustki päästetööd. Jehoova tunnistajad olid ainukesed, kes kiiresti sündmuskohale saabusid ja tegid igasuguseid vajalikke töid.”
Oli tõesti palju teha. Kümme kuningriigisaali osutusid kasutamiskõlbmatuks ning rohkem kui 430 tunnistajat olid peavarjuta jäänud. Peale selle vajas 1206 tunnistajate kodu remonti. Ja kõigele lisaks oli hädasti tarvis lohutada katastroofis hukkunud 15 Jehoova tunnistaja omakseid.
Umbes 1000 tunnistajat kogu riigist andsid vabatahtlikult oma aega, et abistada parandustöödes. „Kui remontisime ristimata piibliõpilaste maju,” märgib üks vend, „küsisid nad alati, kui palju nad võlgnevad. Kui ütlesime, et seda tööd toetavad kogudused, tänasid nad meid, öeldes: ’See, mida oleme õppinud, on nüüd tegelikkuseks saanud!’ ”
Paljudele avaldas muljet see, kui kiiresti ja igakülgselt tunnistajad katastroofi puhkedes tegutsema asusid. „See avaldas mulle sügavat muljet,” ütles eespool tsiteeritud piloot. „Te nimetate üksteist vendadeks ja õdedeks. Ma olen näinud, kuidas te üksteist aitate; teie rahvas on tõepoolest üks perekond.”
Tunnistajad ise said maavärinast väärtuslikke õppetunde. Üks õde tunnistas: „Mulle on alati tundunud, et mida suuremaks organisatsioon kasvab, seda raskem on ilmutada kõigi vastu isiklikku hoolt.” Kuid armastav hoolitsus, mida talle osutati, muutis tema suhtumist. „Tean nüüd, et Jehoova hoolitseb niihästi meie kui organisatsiooni eest kui ka meie kui üksikisikute eest.” Kuid jäädav vabanemine katastroofidest on veel ees.
Jäädav lahendus saabub peagi!
Jehoova tunnistajad ootavad pikisilmi aega, mil katastroofid ei hävita enam kunagi inimelusid ja elatusvahendeid. Jumala uues maailmas õpetatakse inimest maa keskkonnaga koostööd tegema. Kui inimesed loobuvad omakasupüüdlikust teguviisist, on nad loodusõnnetuste eest paremini kaitstud.
Lisaks tagab Jehoova Jumal — loodusjõudude Looja —, et tulevikus ei ohusta loodusjõud enam iialgi tema inimperet ja maist loodut. Siis saab maakerast tõesti paradiis (Jesaja 65:17, 21, 23; Luuka 23:43). Prohvetiennustus Ilmutuse 21:4 viiakse suurejooneliselt täide: „Tema pühib ära kõik pisarad nende silmist, ja surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist ega vaeva ei ole enam. Sest endised asjad on möödunud!”
[Pilt lk 5]
Beatrice Jones (vasakul) demonstreerib, kuidas ühiselt moodustati kett, et uputusveest läbi minna
[Pilt lk 6]
Tornaadojärgsed taastamistööd