Parem tee

JEHOOVA TUNNISTAJAD tunnevad muret vaimsuse kadumise pärast maailmas ning ebamoraalsuse ja religioosse ebakindluse pärast, mis ühikonnas valitseb. Seetõttu on neid mõnikord fundamentalistideks nimetatud. Aga kas nad on seda? Ei. Kuigi neil on tugevad usulised veendumused, ei ole nad fundamentalistid selles mõttes, kuidas seda sõna on kasutama hakatud. Nad ei avalda poliitilistele juhtidele survet, et mingit vaadet maksma panna, ja nad ei korralda demonstratsioone ega kasuta vägivalda nende vastu, kellega nad on eri arvamusel. Nad on leidnud parema tee. Nad jäljendavad oma Juhti Jeesust Kristust.

Jehoova tunnistajad on veendunud, et on olemas religioosne tõde ja et see leidub Piiblis (Johannese 8:32; 17:17). Kuid Piibel õpetab, et kristlased peaksid olema lahked, head, tasased ja mõistlikud — ilmutama omadusi, mis ei jäta ruumi fanatismile (Galaatlastele 5:22, 23; Filiplastele 4:5, UM). Piiblis Jakoobuse raamatus innustatakse kristlasi koguma „tarkust, mis on ülalt” ja mille kohta öeldakse, et see on „kõigepealt puhas, siis rahulik, leplik, sõnakuulelik, täis halastust ja head vilja”. Jakoobus lisas: „Õiguse vilja aga külvatakse rahus nende heaks, kes peavad rahu!” (Jakoobuse 3:17, 18).

Jehoova tunnistajad peavad meeles, et Jeesus oli väga huvitatud tõest. Ta ütles Pontius Pilaatusele: „Ma olen selleks sündinud ja selleks tulnud maailma, et ma tõele tunnistust annaksin” (Johannese 18:37). Kuigi ta kaitses kartmatult tõde, ei üritanud ta oma veendumusi teistele peale suruda. Selle asemel puudutas ta hoopis nende mõistust ja südant. Ta teadis, et tema taevane Isa, „hea ja õiglane” Jumal, otsustab, kuidas ning millal kaotada maa pealt vale ja ebaõiglus (Laul 25:8). Sellepärast ei avaldanud ta survet neile, kes olid temaga eri arvamusel. Vastupidi, just tollased ortodokssed usujuhid püüdsid Jeesusele survet avaldada (Johannese 19:5, 6).

Jehoova tunnistajatel on religioossete õpetuste suhtes tugevad veendumused ja moraaliküsimustes peavad nad kinni kindlatest väärtustest. Sarnaselt apostel Paulusega on nad veendunud selles, et on olemas vaid „üks Issand, üks usk, üks ristimine” (Efeslastele 4:5). Nad teavad ka Jeesuse sõnu: „Kitsas on värav ja ahtake on tee, mis viib ellu, ja pisut on neid, kes selle leiavad” (Matteuse 7:13, 14). Kuid sellegipoolest ei ürita nad sundida teisi uskuma seda, mida nemad usuvad. Nad jäljendavad hoopis Paulust ja ’paluvad’ kõiki, kes tahavad ’anda endid lepitada Jumalaga’ (2. Korintlastele 5:20). See on parem tee. See on Jumala tee.

Religioosne fundamentalism selles tähenduses, nagu seda sõna tänapäeval kasutatakse, on täiesti teistsugune. Fundamentalistidel on arvukalt strateegiaid — kaasa arvatud vägivald —, et oma põhimõtteid ühiskonnas maksma panna. Seda tehes saavad nad poliitilise süsteemi lahutamatuks osaks. Kuid Jeesus ütles, et tema järelkäijad ei peaks olema „maailmast” (Johannese 15:19; 17:16; Jakoobuse 4:4). Kooskõlas sellega jäävad Jehoova tunnistajad poliitilistes väitlustes rangelt erapooletuks. Nagu tunnistas Itaalia ajaleht „Fuoripagina”, nad „ei sunni mitte kedagi mitte millekski; igaüks võib vabalt omaks võtta või tagasi lükata kõik, mis nad ütlevad”. Millised on tulemused? Jehoova tunnistajate rahumeelne sõnum Piiblist köidab igasuguseid inimesi, isegi neid, kes kord olid fundamentalistid (Jesaja 2:2, 3).

Kindlate väärtushinnangutega maailm

Jehoova tunnistajad mõistavad, et inimesed ei suuda lahendada neid probleeme, mis teevad muret fundamentalistidele. Pole võimalik sundida inimest uskuma Jumalat või võtma omaks teise inimese uskumusi. Arvamus, et see on võimalik, põhjustas mõningad ajaloo suurimad õudused, nagu näiteks ristisõjad, keskaegne inkvisitsioon ja Ameerika indiaanlaste „uskupööramine”. Aga kes usaldab Jumalat, jätab olukorra meeleldi tema lahendada.

Piibel näitab, et Jumal on määranud kindlaks aja, mille kestel ta laseb inimestel tema seadusi rikkuda ning sellega kannatusi ja valu tekitada. See aeg on juba peaaegu lõppenud. Jeesus valitseb juba Jumala taevase Kuningriigi Kuningana ning peagi hakkab see Kuningriik tegutsema selleks, et kõrvaldada inimvalitsused ja võtta üle inimkonna igapäevane valitsemine (Matteuse 24:3—14; Ilmutuse 11:15, 18). Selle tulemuseks on ülemaailmne paradiis, kus valitseb rahu ja õiglus. Sel ajal ei ole vähimatki arusaamatust selles, kuidas tuleks tõelist Jumalat kummardada. „Õiged pärivad maa ja elavad seal peal põliselt” (Laul 37:29). Sellised igavesed väärtused nagu heldus, tõde, õiglus ja headus võidutsevad kogu sõnakuuleliku inimkonna heaks. Laulukirjutaja, kes ootas igatsusega seda aega, ütleb poeetiliselt: „Heldus ja tõde saavad teineteisega kokku, õigus ja rahu annavad teineteisele suud, tõde võrsub maast ja õigus vaatab alla taevast! Jehoova annab ka head ja meie maa annab oma lõikuse! Õigus käib tema eel ja järgib tema samme!” (Laul 85:11—14).

Kuigi meie ei saa muuta maailma, saame üksikisikutena siiski juba praegu arendada jumalakartlikke väärtushinnanguid. Seega me võime püüda olla sellised inimesed, keda Jumal tahab näha oma teenijatena selles uues maailmas. Siis me oleme nende alandlike hulgas, kellest rääkis laulukirjutaja: „Alandlikud pärivad maa ja tunnevad rõõmu suurest rahust!” (Laul 37:11). Jumal toetab ja õnnistab neid, kes täidavad tema tahet, ning tõotab neile tulevikuks imelisi asju. Apostel Johannes ütles: „Maailm kaob ja tema himu; aga kes teeb Jumala tahtmist, püsib igavesti” (1. Johannese 2:17).

[Pilt lk 7]

Jehoova tunnistajad kutsuvad kõiki tutvuma Jumala Kuningriigi hea sõnumiga

[Pildi allikaviide lk 6]

Lamp lk. 3, 4, 5 ja 6: Printer’s Ornaments/by Carol Belanger Grafton/Dover Publications, Inc.