Mis on fundamentalism?
KUST sai fundamentalism alguse? Eelmise sajandi lõpus hakkasid liberaalsed teoloogid muutma oma vaateid, et sobitada neid kokku kõrgema piiblikriitika ja teaduslike teooriatega, näiteks evolutsiooniga. Selle tagajärjel lõi kõikuma inimeste usk Piiblisse. Ühendriikide konservatiivsed usujuhid aga reageerisid sellega, et määrasid kindlaks „usu fundamentaalprintsiibid”.a Kahekümnenda sajandi alguses avaldasid nad nende printsiipide teemal raamatusarja, mis kandis pealkirja „The Fundamentals: A Testimony to the Truth”. Sellest pealkirjast pärinebki termin „fundamentalism”.
Kahekümnenda sajandi algupoolel põhjustas fundamentalism aeg-ajalt kõmu. Näiteks aastal 1925 kaebasid religioossed fundamentalistid USA-s ühe Tennessee kooliõpetaja John Scopesi kohtusse ja see sündmus sai tuntuks kui Scopesi kohtuasi. Milles seisnes tema kuritegu? Ta õpetas evolutsiooni, mis oli vastuolus osariigi seadusega. Noil päevil uskusid mõned, et fundamentalismil pole pikka iga. Aastal 1926 öeldi protestantlikus ajakirjas „Christian Century”, et see on „õõnes ja kunstlik” ning sellel „puuduvad täielikult omadused, mida on vaja konstruktiivseteks saavutusteks ja püsivuseks”. Kui vale see hinnang küll oli!
Alates 1970-ndatest aastatest on fundamentalism pidevalt uudisteveergudel püsinud. Professor Miroslav Volf USA-st California Fulleri Teoloogilisest Seminarist ütleb: „Fundamentalism pole mitte üksnes püsima jäänud, see on lausa vohanud.” Tänapäeval ei kasutata sõna „fundamentalism” mitte üksnes protestantlike liikumiste, vaid ka teiste usundite, näiteks katoliikluse, islami, judaismi ja hinduismi siseste liikumiste kohta.
Meie aja vastureaktsioon
Miks fundamentalism levib? Need, kes seda uurivad, seostavad seda vähemalt osaliselt meie aja moraalse ja religioosse ebakindlusega. Varasematel aastatel elas enamik ühiskondi moraalselt stabiilses õhkkonnas, mis rajanes traditsioonilistel uskumustel. Nüüd on need uskumused kahtluse alla seatud või hüljatud. Paljud intellektuaalid väidavad, et Jumalat pole olemas ja et inimene on üksinda ükskõikses universumis. Arvukalt teadlasi õpetab, et inimkond on juhusliku evolutsiooni tulemus, mitte armastava Looja kätetöö. Valitseb kõikesalliv mõtteviis. Maailma vaevab moraaliväärtuste kadumine kõigil ühiskonnatasanditel (2. Timoteosele 3:4, 5, 13).
Fundamentalistid igatsevad taga vana kindlustunnet ning mõned neist püüavad oma ühiskonda ja rahvast tuua tagasi nende meelest õigete moraalsete ja õpetuslike aluste juurde. Nad teevad kõik, mis nende võimuses, et sundida teisi elama „õige” moraalikoodeksi ja õpetuslike uskumuste süsteemi järgi. Fundamentalist on täiesti veendunud, et temal on õigus ja teised eksivad. Professor James Barr ütleb oma raamatus „Fundamentalism”, et fundamentalismi „peetakse sageli vaenulikuks ja pilkavaks väljendiks, mis viitab kitsarinnalisusele, sõgeusklikkusele, teadmistevaenulikkusele ja sektantlusele”.
Kuna mitte keegi ei taha, et teda nimetatakse kitsarinnaliseks, sõgeusklikuks või sektandiks, siis pole mitte kõik üksmeelsed selles, kes on fundamentalist ja kes mitte. Kuid sellegipoolest on olemas mõningaid aspekte, mis iseloomustavad religioosset fundamentalismi.
Fundamentalisti tuvastamine
Religioosne fundamentalism on harilikult püüe säilitada traditsioone või religioosseid uskumusi, mida arvatakse olevat algselt kuulunud mingi kultuuri juurde, ning seista vastu maailma vaimule, mida peetakse ilmalikuks. Sellega ei taheta öelda, et fundamentalistid on vastu kõigele tänapäevasele. Mõned kasutavad oma vaadete propageerimiseks väga tõhusalt moodsaid vahendeid. Kuid nad võitlevad ühiskonna ilmalikustamise vastu.b
Mõned fundamentalistid ei püüa traditsiooniliste õpetuste süsteemi sihikindlalt mitte üksnes omaenda jaoks säilitada, vaid püüavad seda ka teistele peale suruda ja ühiskonna struktuure muuta, et need vastaksid fundamentalistide uskumustele. Seega ei piirdu katoliiklik fundamentalist üksnes sellega, et vaid ise keeldub abordist. Ta võib väga hästi ka oma riigi seadusandjatele survet avaldada, et kehtestataks seadused, mis kuulutaksid abordi seadusevastaseks. Ajalehe „La Repubblica” sõnul korraldas Poola katoliku kirik abordivastase seaduse vastuvõtmiseks „„sõja”, milles ta võttis appi kogu oma võimu ja mõju”. Seejuures tegutsesid kirikujuhid üsna sarnaselt fundamentalistidega. Ühendriikide protestantlik Kristlik Koalitsioon peab samasuguseid „sõdu”.
Eelkõige eristavad fundamentaliste teistest inimestest nende vankumatud usulised veendumused. Seega kaitseb protestantlik fundamentalist veendunult Piibli sõnasõnalist tõlgendamist, muu hulgas tõenäoliselt ka uskumust, et maa loodi kuue sõnasõnalise päevaga. Katoliiklikul fundamentalistil pole kahtlustki paavsti ilmeksimatuses.
Niisiis on arusaadav, miks sõna „fundamentalism” tekitab pildi arutust fanatismist ja miks neid, kes pole fundamentalistid, teeb fundamentalismi levik rahutuks. Meie kui üksikisikud ei pruugi fundamentalistidega nõus olla ning meid võivad kohutada nende poliitilised manöövrid ja aeg-ajalt asetleidvad vägivaldsed teod. Isegi ühe religiooni fundamentalistides võivad teise religiooni fundamentalistide teod õudust tekitada! Kuid paljud mõtlevad inimesed on mures põhjuste pärast, mis kutsuvad esile fundamentalismi leviku — need on tänapäeva ühiskonna kasvav moraalitus, usu kadumine ja vaimsuse hülgamine.
Kas fundamentalism on ainus vastukaja neile suundumustele? Kui mitte, siis milline on alternatiiv?
[Allmärkused]
a Fundamentalismi nn. viis teesi, mis määratleti aastal 1895, olid „1) Pühakirja absoluutne inspireeritus ja eksimatus; 2) Jeesuse Kristuse jumalikkus; 3) Kristuse sünd neitsist; 4) Kristuse asendav lepitus ristil; 5) Kristuse ihulik ülestõusmine ning teine tulemine isikuliselt ja füüsiliselt maa peale.” — „Teoloogiauuringud” („Studi di teologia”).
b „Ilmalikustamine” tähendab ilmalike asjade rõhutamist vastandina vaimsetele või pühadele. Ilmalikku inimest ei huvita religioon ega religioossed uskumused.
[Väljavõte lk 5]
Aastal 1926 öeldi protestantlikus ajakirjas, et fundamentalism on „õõnes ja kunstlik” ning sellel „puuduvad täielikult omadused, mida on vaja konstruktiivseteks saavutusteks ja püsivuseks”