Kas sa kardad teisi usaldada?
„MUL pole kellegagi rääkida. Inimesed ei mõista mind. Neil on omi muresidki piisavalt. Neil pole aega minu jaoks.” Paljud tunnevad ennast niimoodi ja seepärast nad ei paljasta oma sisemaailma. Kui teised küsivad, kuidas neil läheb, siis nad sageli küll tahaksid endast rääkida, kuid ei tee seda. Nad lihtsalt ei suuda ennast avada.
Tõsi küll, on selliseid inimesi, kes ei taha teiste abi. Seevastu paljud ihkavad meeleheitlikult abi saada, kuid kardavad avalikustada oma sügavalt isiklikke mõtteid, tundeid ja kogemusi. Kas ka sina oled selline? Kas tõesti pole mitte kedagi, keda sa võiksid usaldada?
Kartuse juured
Tänapäeva maailmas valitseb umbusalduslik õhkkond. Noored ei räägi oma vanematega. Vanemad ei oska rääkida teineteisega. Vähesed räägivad meeleldi mõjukate isikutega. Mõned, kes ei suuda oma muresid teistele rääkida , üritavad alkoholi, uimastite või ohjeldamatu elustiili abil probleemide eest põgeneda (Õpetussõnad 23:29—35; Jesaja 56:12).
Usaldus autoriteetsete isikute, nagu vaimulike, arstide jt. spetsialistide ning õpetajate vastu on löönud kõikuma selle tõttu, et ilmsiks on tulnud tohutu hulk nende sooritatud ebaausaid ja ebamoraalseid tegusid. Näiteks ühe arvestuse järgi on rohkem kui 10 protsenti vaimulikest pannud toime mingi seksuaalse väärteo. Need „usaldusemurdjad .. kaevavad inimsuhetesse kanjoneid, lõhesid ja mõrasid”. Kuidas see mõjutab nende kogudusi? See hävitab usalduse.
Lisaks on ulatuslik moraalne allakäik põhjustanud kriisi perekonnaelus, mille tõttu hälvikperekonnad ei ole sugugi erandlik, vaid üpris tavaline nähe. Varem oli kodu hoolitsuse ja helluse asupaik. Tänapäeval pole see sageli midagi enamat kui „toidutankla”. Kui laps kasvab üles perekonnas, kus puudub „loomupärane kiindumus”, on tavaline tagajärg see, et ta ei suuda täiskasvanuna teisi usaldada (2. Timoteosele 3:3, UM).
Ja veel, kuna maailma olukorrad halvenevad, võime üha tõenäolisemalt kogeda midagi traumeerivat. Just sellises olukorras kirjutas prohvet Miika: „Ärge lootke sõbra peale!” (Miika 7:5). Ka sinul võib tekkida samasugune tunne, kui keegi on valmistanud sulle kas väikese pettumuse või reetnud sinu usalduse või kui su elu on tõsiselt ohtu sattunud. Kuna sulle tundub, et on raske teisi jälle usaldama hakata, muutud sa emotsionaalselt tuimaks ning elad päevast päeva emotsionaalse barjääri taga, mille sa enda ja teiste vahele oled ehitanud. (Võrdle Laul 102:2—8.) Tõsi küll, selline hoiak võib aidata sul edasi elada, kuid „südamevalu” röövib sinu elust tõelise rõõmu (Õpetussõnad 15:13). Fakt on see, et olemaks vaimselt, emotsionaalselt, intellektuaalselt ja füüsiliselt terve, peab see barjäär maha langema ning sa pead õppima inimesi usaldama. Kas see on võimalik? Jah.
Miks peab see barjäär maha langema?
Oma murede teistele usaldamine kergendab hinge. Hanna koges seda. Tal oli õnnelik abielu ja turvaline kodu, kuid ta oli sügavas ahastuses. Kuigi ta oli „hinges kibestunud”, toimis ta targalt, hakates ’palvetama Jehoova poole’ — hääletult, kuid nii hardalt, et tema huuledki liikusid. Jah, ta rääkis oma murest Jehoovale. Seejärel valas ta südame välja Jumala esindaja Eeli ette. Milliste tulemustega? „Siis läks [Hanna] oma teed ja sõi, ja ta nägu ei olnud enam kurb” (1. Saamueli 1:1—18).
Enamikus kultuurides on usaldusliku vestluse kasu hästi teada. Näiteks võib kasu tuua see, kui jagada mõtteid ja kogemusi nendega, kes on olnud samasugustes olukordades. Uurijad teevad järelduse: „Emotsionaalne eraldatus põhjustab haigusi — meil on vaja ennast avada, et mõistuse juurde jääda.” Üha suurem hulk teaduslikke uuringuid kinnitab inspireeritud õpetussõnas leiduvat tõde: „Kes enda eraldab, otsib, mida ta himustab; kõige taibu vastu paisutab ta tüli” (Õpetussõnad 18:1, Suur Piibel).
Kui sa ennast teistele ei ava, kuidas saavad nad sind aidata? On küll tõsi, et Jehoova Jumal näeb südamesse, kuid sinu perekonnale ja sõpradele on su sisimad mõtted ja tunded nagu kinnine raamat, kui sa ennast ei ava (1. Ajaraamat 28:9). Kui probleem on seotud Jumala seaduse rikkumisega, teeb patu ülestunnistamise edasilükkamine asja ainult hullemaks (Õpetussõnad 28:13).
Kindlasti kaalub oma murede teistele usaldamisest tulenev kasu kõvasti üles riski haiget saada. Muidugi ei tähenda see seda, et peaksime isiklikke asju ükskõik kellele rääkima. (Võrdle Kohtumõistjate 16:18; Jeremija 9:3; Luuka 21:16.) „On sõpru, kes üksteist maha löövad,” hoiatab Õpetussõnad 18:24, kuid seal lisatakse: „Mõni sõber on ustavam kui vend!” Kust võid sa sellise sõbra leida?
Usalda oma perekonda
Kui sul on mingi probleem, kas oled sa püüdnud arutada seda oma abikaasa või vanematega? „Paljude probleemide puhul on nendest üksikasjalikult rääkimine kõik, mida vaja,” väidab üks kogenud nõustaja (Õpetussõnad 27:9, Piibli Raamat, 1945). Kristlikud abielumehed, kes ’armastavad oma naist nagu iseennast’, naised, kes on ’oma meestele allaheitlikud’, ja vanemad, kes suhtuvad tõsiselt Jumala käest saadud vastutusse ’kasvatada oma lapsi Issanda manitsuses’, pingutavad, et olla empaatilised kuulajad ja abivalmid nõuandjad (Efeslastele 5:22, 33; 6:4). Milline imeline eeskuju oli selles suhtes küll Jeesus, kuigi tal ei olnud sõnasõnalises mõttes naist ega lapsi! (Markuse 10:13—16; Efeslastele 5:25—27.)
Mida teha siis, kui perekond pole suuteline sind aitama? Kristlikus koguduses ei pea me kunagi üksi olema. „Kes on nõder, ja mina ei peaks jääma nõdraks?” küsis apostel Paulus (2. Korintlastele 11:29). Ta manitses: „Kandke üksteise koormat” (Galaatlastele 6:2; Roomlastele 15:1). Oma vaimsete vendade ja õdede seast võime kahtlemata leida rohkem kui vaid ühe ’venna, kes hädas ilmsiks tuleb’ (Õpetussõnad 17:17).
Usalda kogudust
Enam kui 80000-s Jehoova tunnistajate koguduses üle kogu maailma on alandlikke mehi, kes on sinu „rõõmu kaastegelased” (2. Korintlastele 1:24). Need on kogudusevanemad. Jesaja märgib: „Igaüks neist [on] otsekui redupaik tuule või ulualune vihmahoo eest, otsekui veeojad põudses paigas, otsekui võimsa kalju vari märga igatseval maal!” Just sellised püüavadki vanemad olla (Jesaja 32:2; 50:4; 1. Tessalooniklastele 5:14).
Kogudusevanemad on vastanud Pühakirjas toodud nõuetele juba enne seda, kui ’Püha Vaim pani’ nad ametisse. Selle teadmine suurendab sinu usaldust nende vastu (Apostlite teod 20:28; 1. Timoteosele 3:2—7; Tiitusele 1:5—9). Kõik, millest sa vanemaga räägid, jääb rangelt teie vahele. Usaldusväärsus on üks tema kõlblikkusnõuetest. (Võrdle 2. Moosese 18:21; Nehemja 7:2; UM.)
Kogudusevanemad „valvavad teie hingi nõnda nagu need, kellel tuleb aru anda” (Heebrealastele 13:17). Kas ei ajenda see sind neid mehi usaldama? Loomulikult ei paista kõik kogudusevanemad silma ühtede ja samade omaduste poolest. Mõned ehk tunduvad sulle kergemini ligipääsetavad, lahkemad ja mõistvamad kui teised (2. Korintlastele 12:15; 1. Tessalooniklastele 2:7, 8, 11). Miks mitte rääkida oma muredest sellele vanemale, kellega sa ennast vabalt tunned?
Need mehed ei tööta raha eest. Nad on „annid inimeste näol”, kelle Jehoova on andnud, et sind aidata (Efeslastele 4:8, UM; 4:11—13; Galaatlastele 6:1). Kuidas nad aitavad? Kasutades oskuslikult Piiblit, kohaldavad nad selles sisalduva tervendava väe just sinu olukorrale (Laul 107:20; Õpetussõnad 12:18; Heebrealastele 4:12, 13). Nad palvetavad koos sinuga ja sinu eest (Filiplastele 1:9; Jakoobuse 5:13—18). Niisuguste armastavate nõuandjate abi võib murest vaevatud vaimu paranemisele ja meelerahu leidmisele tublisti kaasa aidata.
Kuidas luua usalduslikke suhteid
Abi, nõu või lihtsalt kuulava kõrva palumine ei ole märk inimese nõrkusest ega sellest, et ta ei saa ise oma eluga hakkama. Seda tehes me lihtsalt tunnistame tõsiasja, et oleme ebatäiuslikud ja et keegi meist ei tea absoluutselt kõike. Kindlasti on meie suurimaks nõuandjaks ning usaldussõbraks taevane Isa Jehoova Jumal. Me nõustume laulikuga, kes kirjutas: „Jehoova on mu tugevus ja mu kilp, tema peale lootis mu süda ja ma sain abi!” (Laul 28:7). Palves võime igal ajal julgesti ’välja valada oma südame’ tema ette, olles kindlad, et ta kuulab meid ja peab hoolt meie eest (Laul 62:8, 9; 1. Peetruse 5:7).
Aga kuidas sa võid õppida usaldama kogudusevanemaid ja teisi koguduseliikmeid? Kõigepealt heida pilk endale. Kas su kartused on põhjendatud? Kas sa pead teiste motiive kahtlaseks? (1. Korintlastele 13:4, 7.) Kas haiget saamise riski on võimalik vähendada? Jah, on. Kuidas? Püüa saada teistega isiklikult tuttavaks vaimses miljöös. Räägi nendega koguduse koosolekutel. Käige koos majast majja kuulutamas. Usaldus, nagu ka lugupidamine, tuleb ära teenida. Seepärast ole kannatlik. Näiteks, sedamööda kuidas sa õpid tundma mõnd vaimset karjast, kasvab ka su usaldus tema vastu. Räägi oma muredest järk-järgult. Kui ta reageerib kohasel, osavõtlikul ja arukal viisil, võid ehk proovida end rohkem avada.
Kõik Jehoova kummardajad, eriti kristlikud kogudusevanemad, pingutavad, et jäljendada üksteisega suheldes Jumala armastusväärseid omadusi (Matteuse 5:48). See loob koguduses usaldusliku õhkkonna. Üks kauaaegne kogudusevanem ütleb: „Vendadel on vaja teada ühte asja: hoolimata sellest, mida inimene ka ei teeks, ei kaota kogudusevanem kristlikku armastust tema vastu. Isegi kui talle ei meeldi see, mida tema vend on teinud, armastab ta teda ikkagi ja tahab teda aidata.”
Niisiis ei tarvitse sul oma probleemiga üksi jääda. Räägi kellegagi, kes on „vaimselt võimekas” ja võib su koormale õla alla panna (Galaatlastele 6:1, UM). Pea meeles, et „mure mehe südames painutab teda”, kuid „sõbralikud sõnad on nagu kärjemesi, magusad hingele ja kosutuseks kontidele” (Õpetussõnad 12:25; 16:24).
[Kast lk 26]
Igal kristlasel võidakse paluda abistada sugulast, sõpra või vaimset venda, kellel on mingi probleem. Kas sina oskad aidata?
Efektiivne nõuandja
on ligipääsetav: Matteuse 11:28, 29; 1. Peetruse 1:22; 5:2, 3
valib õige olukorra: Markuse 9:33—37
püüab probleemi mõista: Luuka 8:18, UM; Jakoobuse 1:19
ei reageeri üliemotsionaalselt: Koloslastele 3:12—14
leevendab emotsionaalset valu: 1. Tessalooniklastele 5:14; 1. Peetruse 3:8
tunnustab enda piiratust: Galaatlastele 6:3; 1. Peetruse 5:5
annab konkreetset nõu: Laul 19:8—10; Õpetussõnad 24:26
tagab konfidentsiaalsuse: Õpetussõnad 10:19; 25:9