Õppisin Piibli tõde Rumeenias
JUTUSTANUD GOLDIE ROMOCEAN
Kui ma 1970. aastal Rumeenias oma perekonnaliikmeid külastasin, polnud ma neid vahepeal peaaegu 50 aastat näinud. Rahvas elas rõhuva kommunistliku korra all, ning mind hoiatati korduvalt, et oleksin oma sõnade suhtes valvas. Kui seisin oma koduküla valitsusasutuses, käskis ametnik mul otsekohe maalt lahkuda. Enne kui selgitan, miks, lubage mul jutustada, kuidas õppisin Rumeenias Piibli tõde tundma.
SÜNDISIN 3. märtsil 1903. aastal Orteleci külas Zălau linna lähedal Loode-Rumeenias. Elasime ilusas kohas. Vesi ja õhk olid puhtad. Kasvatasime endale ise toitu, ja materiaalses mõttes ei puudunud meil midagi. Minu lapsepõlves oli maal rahu.
Inimesed olid väga religioossed. Õigupoolest oli meie peres kolme usku kuulujaid. Üks minu vanaemadest oli ortodoksne katoliiklane, teine adventist ning mu vanemad olid baptistid. Kuna mina neist ühtki religiooni heaks ei kiitnud, ütles mu pere, et minust saab ateist. „Kui on olemas ainult üks Jumal,” mõtlesin ma, „peaks olema ka ainult üks usk — mitte kolm usku ühes peres.”
Mind häiris see, mida nägin usklikke inimesi tegevat. Näiteks käis preester kodudes kirikumaksu kogumas. Kui inimestel polnud anda raha, võttis ta selle asemel nende parimad villased tekid. Vaatasin, kuidas vanaema põlvitas katoliku kirikus Maarja pildi ees ja palvetas. „Milleks palvetada pildi poole?” mõtlesin mina.
Rahutu aeg
Aastal 1912 läks isa Ameerika Ühendriikidesse, et teenida raha võla maksmiseks. Varsti pärast seda puhkes sõda, ning meie küla mehed läksid lahingusse — ainult naised, lapsed ja vanad mehed jäid koju. Meie küla jäi mõneks ajaks Ungari valitsuse alla, kuid siis naasid Rumeenia sõdurid ning võtsid küla oma valdusesse tagasi. Nad käskisid meil otsekohe lahkuda. Oli kiire, pakiti asju ja seati lapsi härjavankrisse, ning kogu selle segaduse tõttu unustati mind maha. Olin ju viiest lapsest vanim.
Jooksin ühe vana naabrimehe juurde, kes oli maha jäänud, ning tema ütles mulle: „Mine koju. Pane uksed lukku ja ära lase kedagi sisse.” Täitsin kohe ta käsku. Pärast seda kui olin söönud natuke kanasuppi ja kapsarulle, mis olid kiiruga lahkudes maha ununenud, põlvitasin oma voodi kõrvale ja palvetasin. Varsti uinusin sügavalt magama.
Kui ma oma silmad avasin, oli valge, ning ma ütlesin: „Oo, Jumal, ma tänan sind! Ma olen elus!” Seinad olid kuuliauke täis, sest terve öö läbi oli käinud tulistamine. Kui ema järgmises külas nägi, et ma polnud nendega, saatis ta mulle järele noore mehe, George Romoceani, kes mu üles leidis ning pere juurde tagasi tõi. Varsti võisime oma kodukülla tagasi pöörduda ja seal edasi elada.
Minu soov leida Piibli tõde
Mu ema soovis, et mind ristitaks baptistiks, kuid mina seda ei tahtnud, sest ma ei suutnud kuidagi uskuda, et armastav Jumal põletab inimesi igavesti põrgus. Ema püüdis seda põhjendada, öeldes mulle: „Aga inimesed on ju kurjad.” Kuid mina vastasin: „Kui nad on kurjad, siis tuleks nad lihtsalt ära tappa, aga mitte piinata. Mina ei piinaks isegi koera ega kassi.”
Mäletan, et ühel ilusal kevadpäeval, mil olin 14-aastane, palus ema mul lehmad karjamaale viia. Lamasin jõe ääres rohus, selja taga laius mets, vaatasin taevasse ja ütlesin: „Jumal, ma tean, et sa oled seal; kuid mulle ei meeldi ükski neist uskudest. Peab ju ometi olema ka üks hea usk.”
Uskusin tõesti, et Jumal võttis mu palveid kuulda, sest tolsamal suvel 1917. aastal tulid meie külla kaks piibliuurijat (nagu Jehoova tunnistajaid tol ajal kutsuti). Need kolportöörid ehk täisajalised teenijad tulid jumalateenistuse ajal baptisti kirikusse.
Piibli tõde levib Rumeenias
Mõned aastad varem, aastal 1911, tulid Carol Szabo ja Josif Kiss, kes olid Ühendriikides piibliuurijateks saanud, Rumeeniasse tagasi, et seal Piibli tõde tutvustada. Nad seadsid end sisse meie külast vähem kui 160 kilomeetri kaugusele kagu pool asuvasse Tîrgu-Mureşi. Mõne aasta jooksul avaldasid sõnasõnaliselt sajad inimesed soodsat vastukaja Kuningriigi sõnumile ning alustasid kristlikku teenistust (Matteuse 24:14).
Need kaks noort piibliuurijat tulid Orteleci küla baptisti kirikusse siis, kui George Romocean, kes, kuigi alles 18-aastane, viis läbi jumalateenistust ning püüdis selgitada kirjakoha Roomlastele 12:1 tähendust. Lõpuks tõusis üks neist noortest kolportööridest püsti ning ütles: „Vennad, sõbrad, mida püüab apostel Paulus meile sellega öelda?”
Olin seda kuuldes põnevil! Mõtlesin, et need mehed peavad küll Piiblit lahti mõtestada oskama. Aga enamik kohalviibijaid karjus: „Valeprohvetid! Me teame, kes te olete!” Sellele järgnes lärm. Kuid siis tõusis püsti George’i isa ja ütles: „Jääge kõik vait! Vaadake, kuidas te käitute — nagu joodikud! Kui nendel meestel on meile midagi öelda, aga teie ei taha kuulata, kutsun ma nad oma koju. Igaüks, kes tahab sinna tulla, on teretulnud.”
Jooksin suure vaimustusega koju ja rääkisin juhtunust emale. Mina olin üks neist, kes võttis vastu kutse minna Romoceanide koju. Kui erutatud ma tol õhtul küll olin, kui sain Piibli põhjal teada, et tulist põrgut polegi olemas, ja kui nägin enda rumeeniakeelses Piiblis Jumala nime Jehoova! Kolportöörid tegid korraldusi, et üks piibliuurija hakkaks meid igal pühapäeval Romoceanide kodus õpetama. Järgmisel suvel, kui olin 15-aastane, lasin end ristida, sümboliseerimaks oma pühendumist Jehoovale.
Varsti võttis praktiliselt kogu Prodanite pere ja ka Romoceanide pere Piibli tõe vastu ning mõlemad pered pühendasid oma elu Jehoovale. Seda tegid ka paljud teised meie külast, kaasa arvatud see noorpaar, kelle kodu varem baptisti kirikuna kasutati. Hiljem tegid nad selle ümber kohaks, kus piibliuurijad õppimiseks koguneda said. Pühakirja tõde levis ümberkaudsetes külades kiiresti, ning aastaks 1920 oli Rumeenias ligi 1800 Kuningriigi kuulutajat!
Ühendriikidesse
Põlesime soovist jagada õpitut minu isa, Peter Prodaniga. Aga enne kui jõudsime talle kirjutada, saime oma suureks üllatuseks temalt kirja, milles ta teatas, et temast on saanud Jehoova ristitud sulane. Ta oli uurinud piibliuurijatega Ohio osariigis Akronis, ning ta tahtis, et me kõik tema juurde Ühendriikidesse koliksime. Ema aga keeldus Rumeeniast lahkumast. Niisiis, kasutades isa saadetud raha, läksin 1921. aastal tema juurde Akronisse. George Romocean ja tema vend olid juba aasta tagasi Ühendriikidesse emigreerunud.
Kui saabusin laevaga Ellise saarele (New Yorgi osariik), ei leidnud migratsiooniametnik mu nimele Aurelia ingliskeelset vastet, sellepärast ta ütles: „Su nimi on Goldie.” Sellest päevast peale ongi see mu nimi olnud. Varsti pärast seda, 1921. aastal 1. mail, abiellusin George Romoceaniga. Umbes aasta pärast pöördus isa Rumeeniasse tagasi ning aastal 1925 tõi ta Akronisse mu noorema õe Mary. Siis naasis isa Rumeeniasse, et olla koos minu ema ja ülejäänud perega.
Meie esimesed teenistusaastad Ühendriikides
George oli väga lojaalne ja andunud Jehoova sulane. Aastail 1922 kuni 1932 õnnistati meid nelja armsa tütrega — Estheri, Anne’i, Goldie Elizabethi ja Irene’iga. Akronisse rajati rumeeniakeelne kogudus, ja alguses peeti koosolekuid meie kodus. Lõpuks hakkas meie kogudust iga kuue kuu tagant külastama piibliuurijate peakorteri esindaja Brooklynist New Yorgist ning ta peatus meie juures.
Tihti pühendasime kogu pühapäeva kuulutustööle. Panime valmis oma raamatukotid ja lõunatoidu, seadsime tüdrukud Model T Ford sõiduautosse ning veetsime päeva maapiirkonnas kuulutades. Õhtul aga läksime „Vahitorni”-uurimisele. Meie tütred hakkasid kuulutustööd armastama. Aastal 1931 viibisin Ohio osariigis Columbuses, kui piibliuurijad võtsid endale teistest eraldava nime Jehoova tunnistajad.
Vajalik noomitus
Mõni aasta hiljem sain vihaseks Vahitorni Piibli ja Traktaatide Ühingu tollase presidendi Joseph F. Rutherfordi peale. Üks äsjaristitud tunnistaja tundis, et vend Rutherford oli temaga ebaõiglaselt käitunud teda mitte kuulates. Tundsin, et vend Rutherford oli ülekohut teinud. Ühel pühapäeval tuli mu õde Mary oma mehe Dan Pestrui’ga meile külla. Pärast lõunasööki ütles Dan: „Nüüd tuleb hakata koosolekuleminekuks valmistuma.”
„Me ei käi enam koosolekutel,” ütlesin mina. „Oleme vend Rutherfordi peale vihased.”
Dan jalutas käed selja taga edasi-tagasi ning ütles siis: „Kas sa tundsid vend Rutherfordi, siis kui sind ristiti?”
„Muidugi mitte,” vastasin mina. „Sa ju tead, et mind ristiti Rumeenias.”
„Miks sa lasid end ristida?” küsis ta.
„Ma sain teada, et Jehoova on tõeline Jumal ja ma tahtsin pühendada oma elu tema teenimisele,” vastasin talle.
„Ära unusta seda mitte kunagi!” ütles ta. „Mis siis, kui vend Rutherford hülgaks tõe, kas sina teeksid sedasama?”
„Mitte kunagi!” ütlesin. See tõi mind mõistuse juurde tagasi ning ma ütlesin: „Nii, seadke nüüd kõik ennast koosolekuleminekuks valmis.” Sellest ajast peale pole me lakanud seda tegemast. Kui tänulik ma olin Jehoovale oma õemehe armastava noomituse eest!
Toimetulek majanduskriisi ajal
Majanduskriisi ajal 1930. aastatel oli elu raske. Ühel päeval, kui George töölt koju tuli, oli ta väga löödud ning teatas, et ta oli koondatud oma töölt kummivabrikus. „Ära muretse,” ütlesin, „meil on taevas rikas Isa, kes meid ei hülga.”
Samal päeval kohtas George üht sõpra, kellel oli käes suur korv, mis oli täis seeni. Kui George teada sai, kust ta sõber need korjanud oli, tuli ta koju suure korvitäie seentega. Siis kulutas ta meie viimased kolm dollarit väikeste korvide ostmisele. „Kuidas sa küll võisid nii teha,” küsisin temalt, „kui meil on väikesed lapsed, kellele on piima vaja?”
„Ära muretse,” vastas ta, „tee vaid nii, nagu ma ütlen.” Paari järgmise nädala jooksul oli meie maja nagu väike vabrik, kus me seeni puhastasime ja pakkisime. Müüsime neid ühte peenesse restorani ja saime selle eest 30 kuni 40 dollarit päevas, mis oli tol ajal meie jaoks suur raha. Farmer, kes andis meile loa oma karjamaalt seeni korjata, ütles, et ta on elanud seal 25 aastat ja pole veel kunagi nii palju seeni näinud. Peagi võttis kummivabrik George’i tööle tagasi.
Säilitame usu
Aastal 1943 kolisime Californiasse Los Angelesse ja neli aastat hiljem asusime elama Elsinore’i. Avasime seal toidupoe, ja kõik meie pere liikmed töötasid seal kordamööda. Tol ajal oli Elsinore vaid üks väike umbes 2000 elanikuga linn, ning kristlikele koosolekutele pidime sõitma teise linna 30 kilomeetri kaugusele. Kui õnnelik ma olin, kui 1950. aastal Elsinore’i väike kogudus moodustati! Nüüd on sellessamas piirkonnas 13 kogudust.
Aastal 1950 lõpetas meie tütar Goldie Elizabeth (keda enamik tunneb nime all Beth) Vahitorni Gileadi Piiblikooli New Yorgis South Lansingis ning ta määrati misjonäriks Venetsueelasse. Meie noorim tütar Irene oli õnnelik, kui tema mees 1955. aastal reisiva teenijana ringkonnatööle teenima kutsuti. Siis, 1961. aastal pärast Kuningriigi teenistuskooli lõpetamist New Yorgis South Lansingis, saadeti nad Taisse. Vahel igatsesin nii väga oma tütarde järele, et nutsin, kuid siis jälle mõtlesin: „Tegelikult ma ju tahtsin, et nad seda teeksid.” Niisiis haarasin oma raamatukoti ja läksin kuulutustööle. Koju tagasi tulles olin alati õnnelik.
Aastal 1966 oli mu kallil abikaasal George’il ajurabandus. Beth, kes oli tervisehäirete tõttu Venetsueelast tagasi tulnud, aitas teda hooldada. George suri järgmisel aastal, kuid mind lohutas mõte, et ta oli jäänud Jehoovale ustavaks ning saanud kätte taevase tasu. Hiljem läks Beth Hispaaniasse, et teenida seal, kus vajadus Kuningriigi kuulutajate järele oli suurem. Mu vanim tütar Esther haigestus vähki ja suri 1977. aastal, ning 1984. aastal suri Anne leukeemiasse. Nad mõlemad olid terve elu Jehoova ustavad sulased olnud.
Selleks ajaks kui Anne suri, olid Beth ja Irene välismaiselt kuulutustööpõllult tagasi tulnud. Nad olid aidanud oma õdede eest hoolitseda, ja me kõik tundsime suurt kurbust. Mõne aja pärast aga ütlesin oma tütardele: „Hea küll, nüüd aitab! Me oleme teisi hinnaliste Piibli tõotustega lohutanud. Nüüd peame ka ennast lohutada laskma. Saatan tahab röövida meie rõõmu Jehoova teenistuses, aga me ei tohi tal lasta seda teha.”
Meie ustav perekond Rumeenias
Aastal 1970 võtsin oma õe Maryga ette meeldejääva reisi Rumeeniasse, et külastada seal meie peret. Üks meie õdedest oli surnud, kuid saime külastada oma venda Johni ja õde Lodovicat, kes elasid ikka veel Orteleci külas. Meie külastuse ajaks olid isa ja ema juba surnud, aga nad olid Jehoovale ustavaks jäänud. Paljud ütlesid meile, et isa oli olnud koguduse tugisambaks. Isegi mõned tema lapselapselapsed on praegu Rumeenias tunnistajad. Külastasime ka mitmeid minu mehe sugulasi, kes olid Piibli tõe poolel kindlaks jäänud.
Aastal 1970 oli Rumeenia Nicolae Ceauşescu julma kommunistliku režiimi all ja Jehoova tunnistajaid kiusati õelalt taga. Minu venna Johni poeg Flore oli koos teiste sugulastega mitmeid aastaid kristliku usu pärast koonduslaagrites olnud, samamoodi ka minu mehe vanim onupoeg Gabor Romocean. Polnud siis ime, kui meie rumeenia vennad ütlesid, et nad ei lakka muretsemast enne, kui nad on kuulnud, et oleme ohutult maalt lahkunud, sest meile oli usaldatud kirjade edasitoimetamine Jehoova tunnistajate peakorterisse New Yorki!
Kui nägime, et meie viisad on lõppenud, läksime Orteleci valitsusasutusse. Oli reede pärastlõuna ja tööl oli ainult üks ametnik. Saades teada, keda me külastanud olime ja et meie vennapoeg oli koonduslaagris olnud, ütles ta: „Prouad, kaduge siit kiiruga!”
„Aga täna ei lähe ühtegi rongi,” vastas mu õde.
„Mis sellest,” ei andnud ta järele. „Minge bussiga. Sõitke rongiga. Võtke takso. Minge kasvõi jalgsi. Ainult kaduge siit nii kiiresti kui võimalik!”
Kui hakkasime minema, kutsuti meid tagasi ja teatati, et plaaniväline sõjaväerong sõidab sealt läbi kell 18.00. Milline õnn see küll oli! Tavalises rongis oleks meie dokumente korduvalt kontrollitud, aga kuna selles rongis sõitsid sõjaväelased ja meie olime ainsad tsiviilisikud, ei küsinud keegi meie passi. Võib-olla oletasid nad, et oleme mõnede ohvitseride vanaemad.
Järgmisel hommikul jõudsime Timişoarasse, ning tänu ühe sugulase sõbrale saime viisad. Päev hiljem olime maalt lahkunud. Tõime koju kaasa palju häid ja unustamatuid mälestusi meie lojaalsetest kristlikest Rumeenia vendadest ja õdedest.
Rumeenias käigule järgnenud aastate jooksul kuulsime üsna vähe raudse eesriide tagusest kuulutustööst. Ometi olime kindlad, et meie kristlikud vennad ja õed jäävad Jumalale ustavaks — tulgu mis tuleb. Ja kindlasti on nad jäänud ustavaks! Milline rõõm oli teada saada, et 1990. aasta aprillis legaliseeriti Rumeenias Jehoova tunnistajate usuorganisatsioon! Järgmisel suvel tundsime suurt rõõmu, kui kuulsime aruandeid Rumeenias peetud konventidest. Kaheksas linnas oli kohal kokku 34000 inimest ning 2260 ristiti! Praegu võtab Rumeenias kuulutustööst osa rohkem kui 35000 inimest ja eelmisel aastal viibis Kristuse surma mälestusõhtul 86034 inimest.
Tõde on mulle ikka hinnaline
Mõned aastad ei võtnud ma enam mälestusõhtu sümbolitest osa. Ma jälgisin mõningaid väga võimekaid vendi, kes ei võtnud nendest osa, ning järeldasin: „Miks peaks Jehoova andma mulle eesõiguse olla tema Poja kaaspärija taevas, kui ta pole seda andnud teistele, kes on nii sõnaosavad kõnepidajad?” Aga siis kui ma ei võtnud sümbolitest osa, olin väga rahutu. Tundus, nagu oleksin ma midagi hüljanud. Pärast põhjalikku uurimist ja palvetamist hakkasin sümbolitest uuesti osa võtma. Sain tagasi rahu ja rõõmu ega ole neid siiani kaotanud.
Kuigi ma ei näe enam lugeda, kuulan iga päev kassettidelt Piiblit ning ajakirju „Vahitorn” ja „Ärgake!”. Osalen veelgi kuulutustöös. Tavaliselt levitan iga kuu 60 kuni 100 ajakirja, aga eelmise aasta aprillis, kui meil oli ajakirja „Ärgake!” pakkumise eriline hoogtöö, levitasin 323 numbrit. Oma tütarde abiga on mul võimalik ka teokraatlikust teenistuskoolist osa võtta. Olen õnnelik, et võin teiste julgustamist jätkata. Kuningriigisaalis kutsuvad mind peaaegu kõik vanaemaks.
Vaadates tagasi neile ligi 79 aastale, mis ma olen pühendanud Jehoova teenimisele, tänan teda iga päev, et ta on andnud mulle võimaluse õppida tundma tema hinnalist tõde ja kasutada oma elu tema teenimiseks. Olen väga tänulik ka selle eest, et olen näinud Piibli imeliste prohvetiennustuste täitumist, mis kuulutasid ette Jumala lambasarnaste inimeste kogumist neil viimseil päevil (Jesaja 60:22; Sakarja 8:23).
[Pilt lk 23]
Minu õde Mary ja isa seismas ning mina, George ja meie tütred Esther ja Anne
[Pilt lk 24]
Koos oma tütarde Bethi ja Irene’ga ning Irene’i mees ja nende kaks poega, kes kõik teenivad ustavalt Jehoovat