Kuningriigi kuulutajad teatavad

Kuningriigi seemet külvatakse igal võimalusel

JUMALA Sõna Piibel innustab usinusele. Kuningas Saalomon ütles: „Külva oma seemet hommikul ja ära lase oma käsi puhata õhtul, sest sa ei tea, mis õnnestub, kas see või teine, või tulevad mõlemad ühtlaselt head!” (Koguja 11:6).

Jehoova tunnistajad külvavad „seemet” igal sobival võimalusel, kuulutades head sõnumit Jumala Kuningriigist. Kuulutades rohkem kui 230 maal ja mere saarel, ’nad ei lakka .. õpetamast evangeeliumi Kristusest Jeesusest’ (Apostlite teod 5:42). Järgnevad kogemused näitavad seda, kuidas Jehoova tunnistajad ’ei lase oma käsi puhata’ kuulutustöös.

◻ Cabo Verde Vabariigis jalutas üks Jehoova tunnistaja põlluteenistuses olles mööda vanglast. Vangla õues istusid mõned vangid puu otsas. Märgates all tunnistajat, hüüdsid kinnipeetavad teda, et ajakirju saada. Tunnistaja sidus mõned ajakirjade „Vahitorn” ja „Ärgake!” numbrid kivi külge ja viskas neile üle vangla müüri. Selle esimese kohtumise tulemusena alustati 12 piibliuurimist. Kolm vangi pühendasid oma elu Jumalale ja lasid end vees ristida. Üks kinnipeetav on teeninud täisajalise evangeeliumikuulutaja ehk pioneerina nüüd juba üle aasta. Kuidas nad siis vanglas põlluteenistuses osalevad? Kõigepealt jaotati vangla territooriumideks. Seejärel jaotati territoorium kolme tunnistaja vahel ja kuulutamas hakati käima kongist kongi. Need Kuningriigi kuulutajad püüavad huvi kasvatada paljuski samamoodi kui Jehoova tunnistajad kogu maailmas — korduskülastusi tehes. Üheks erinevuseks on siiski piibliuurimiste läbiviimise sagedus. Selle asemel et uurida Piiblit vaid kord või paar nädalas umbes tund aega, uurivad mõned kinnipeetavad suisa iga päev! Lisaks on tunnistajatel vanglaülema luba pidada vanglas kõiki koguduse koosolekuid.

◻ Üks naine Portugalist sai pärast oma vanaema surma päranduseks hulga Vahitorni ühingu väljaandeid. Kuna ta ei olnud Jehoova tunnistaja, ei olnud ta nende raamatute hoidmisest eriti huvitatud. Kuid ta ei tahtnud neid ka hävitada. Ühel päeval rääkis ta sellest raamatukogust ühele Jehoova tunnistajale, kes oli ukselt uksele teenistuses olles tema poole tulnud. Tunnistaja päris temalt, kas tal on mingitki aimu selle raamatukogu tegelikust väärtusest. Naine vastas: „Tõtt öelda ma nende tegelikku väärtust küll ei tea, aga kuidas ma võiksin seda teada saada?” Naine nõustus piibliuurimisega ning peatselt hakkas ta mõistma, kui väärtuslik on tema vanaema raamatukogu. Nüüd on tema samuti ristitud Jehoova tunnistaja. Peale selle uurivad Piiblit ka tema tütar ja üks lähedane perekonnatuttav. Kui väärtuslikuks pärandiks need raamatud küll osutusid!