Elu, mida ma pole ealeski kahetsenud

JUTUSTANUD PAUL OBRIST

Ma olin kuueaastane, kui mu ema aastal 1912 viiendat last sünnitades suri. Umbes kaks aastat hiljem hakkas meie pere eest hoolitsema noor majapidajanna Berta Weibel. Lastena rõõmustasime, kui isa temaga aasta pärast seda abiellus ja meie endale uue ema saime.

ME ELASIME väikeses Šveitsi linnas Bruggis, kus räägitakse peamiselt saksa keelt. Berta oli tõeline kristlane ja meeldis mulle väga. Aastal 1908 oli ta hakanud uurima piibliuurijate (Jehoova tunnistajate) väljaandeid ning ta jagas õpitut ka teistega.

Aastal 1915, varsti pärast Berta ja isa abiellumist, läksin koos Bertaga vaatama „Fotodraamat loomisest”. See Rahvusvahelise Tõsiste Piibliuurijate Ühingu slaidi- ja filmiprogramm puudutas mu südant ning jättis mulle sügava mulje. See hämmastas ka teisi. Bruggis oli saal sedavõrd täis, et politseinikud panid uksed kinni ja saatsid ülejäänud minema. Seejärel püüdsid paljud redeli abil lahtise akna kaudu siseneda, mis mõningatel ka korda läks.

Ema suurepärane eeskuju

Kuna tol ajal möllas Esimene maailmasõda, olid inimesed hirmul oma tuleviku pärast. Seega oli üllas ettevõtmine majast majja Jumala Kuningriigi lohutussõnumit kuulutada, nõnda nagu seda ema tegi. Vahel lubas ta mul endaga kaasa minna, mille üle mul ütlemata hea meel oli. Aastal 1918 oli emal lõpuks võimalik sümboliseerida oma pühendumist Jehoova Jumalale veeristimise läbi.

Enne ristimist polnud isa takistanud ema Jumalat teenimast, kuid nüüd hakkas ta temale vastu töötama. Ühel päeval viskas ta ahju ema piiblilise kirjanduse. Emal õnnestus tulest napsata vaid Piibel. Ent see, mida ema seejärel tegi, oli hämmastav. Ta läks isa juurde ning embas teda. Ta ei andnud maad pahameelele.

Isa oli väga üllatunud ja rahunes. Aeg-ajalt aga lõi tema vaenulikkus siiski lõkkele ning meil tuli tema vihahooge taluda.

Töö ja vaimne kasv

Pärast kolm aastat kestnud väljaõpet sain 1924. aastal juuksuriks, misjärel lahkusin kodust ja leidsin tööd selles Šveitsi osas, kus räägitakse prantsuse keelt. Tänu sellele sain parandada oma prantsuse keele oskust. Ehkki kolimine pidurdas veidi mu vaimset kasvu, ei lakanud ma eales Piibli tõde armastamast. Seetõttu hakkasin kuus aastat hiljem, mil tagasi koju jõudsin, Bruggi kristliku koguduse koosolekutel käima.

Varsti pärast seda kolisin umbes 40 kilomeetri kaugusel asuvasse väiksesse Rheinfeldeni linna. Töötasin seal oma õe juuksuritöökojas, ning kuna käisin väikese piibliuurijate grupi koosolekutel, edenesin ka vaimselt. Ühe nädalasisese piibliuurimise lõpus küsis meie grupi eest hoolitsev kogudusevanem vend Soder, kes kavatseb pühapäeval kuulutustööle minna. Avaldasin soovi minna, eeldades, et ma ei lähe teenistusse üksinda ning et mulle näidatakse, kuidas seda tööd tehakse.

Kui aga pühapäev kätte jõudis ja me oma territooriumile jõudsime, ütles vend Soder: „Hr Obrist töötab seal.” Ehkki mu süda lõi kiiremini kui kunagi varem, hakkasin külastama inimesi, et neile Jumala Kuningriigist rääkida (Apostlite teod 20:20). Sellest ajast alates ei ole ma iial kõhelnud teha kuulutustööd — tööd, mille Jeesus käskis enne selle asjadesüsteemi kadumist lõpule viia (Matteuse 24:14). Oma pühendumist Jehoova Jumalale sümboliseerisin veeristimise läbi 1934. aasta 4. märtsil, mil ma olin 28-aastane.

Kaks aastat hiljem leidsin juuksurina tööd Luganos, linnas, mis asub selles Šveitsi osas, kus räägitakse itaalia keelt. Vaatamata sellele et ma ei osanud itaalia keelt kuigi hästi, hakkasin kohe head sõnumit kuulutama. Esimesel teenistuses veedetud pühapäeval jagasin ära kõik 20 brošüüri, mis ma olin kaasa võtnud. Aja möödudes õnnestus mul saada kokku grupp huvitatuid, kellega koos „Vahitorni” uurida. Hiljem mitmed neist ristiti ning 1937. aasta veebruaris moodustasime Luganos Jehoova tunnistajate koguduse.

Kaks kuud hiljem, 1937. aasta aprillis, sain kirja, mis muutis mu elu kardinaalselt. Mind kutsuti teenima Beetelisse (nii kutsutakse paljudes riikides asuvaid Jehoova tunnistajate harubüroosid). Võtsin kutse kohemaid vastu ja ei ole pidanud seda eales kahetsema. Nii algas minu nüüdseks juba 60 aastat kestnud täisajaline teenistus.

Beeteli teenistus ärevatel aegadel

Tollal asus Šveitsi Beetel pealinnas Bernis. Trükkisime seal 14 keeles raamatuid, brošüüre ja ajakirju, mida saatsime kõikjale Euroopasse. Kuna noil päevil polnud mitte alati käepärast furgooni, viisin vahetevahel kirjanduse raudteejaama käruga. Beetelis määrati mind esmalt ladumisosakonda, kus me koostasime trükkimisel kasutatava tinast trükilao. Peagi hakkasin tööle vastuvõtulauas ning muidugi mõista töötasin ka Beeteli pere juuksurina.

Septembris 1939 puhkes Teine maailmasõda ning natside äge pealetung külvas kõikjal Euroopas koletut hirmu. Šveits oli sõdivate riikide keskel neutraalne. Alguses jätkus meie kristlik tegevus ilma takistusteta, kuid 1940. aasta 5. juulil kell kaks pärastlõunal, mil ma istusin vastuvõtulauas, ilmusid sinna üks eraisik ja sõdur, kellel oli täägiga vintpüss.

„Kus on Zürcher?” käratas see eraisik. Franz Zürcher oli tol ajal Šveitsi harubüroo ülevaataja ja hoolitses siinse kuulutustöö eest.

„Kellest ma võin talle teatada?” küsisin mina. Sedamaid krahmasid nad minust kinni, tirisid mu trepist üles ning nõudsid, et viiksin nad Zürcheri kabinetti.

Kogu Beeteli-pere — meid oli tol ajal umbes 40 — käsutati sööklasse. Maja ümber seati üles neli kuulipildujat, et kellelgi ei tuleks mõttesse põgeneda. Umbes 50 sõdurit hakkasid maja läbi otsima. Vastu ootusi ei leitud mingeid tõendeid selle kohta, et Jehoova tunnistajad oleksid seotud sõjaväeteenistuse vastase propagandaga. Sellegipoolest konfiskeeriti ja viidi viie sõjaväele kuuluva veoautoga ära suurel hulgal kirjandust.

Kuna me ei lasknud valitsusametnikel tsenseerida „Vahitorni”, lõpetati Šveitsis selle trükkimine. See tähendas seda, et Beetelis polnud enam vaja nii palju tööjõudu ning nooremaid pereliikmeid julgustati Beetelist lahkuma ja hakkama pioneeriks (nii kutsutakse Jehoova tunnistajaid, kes teevad kuulutustööd täisajaliselt).

Pioneeritöö sõja ajal

Juulis 1940 kolisin tagasi Lugano lähistele, sellesse Šveitsi piirkonda, kus räägitakse valdavalt itaalia keelt ja kus olin elanud enne, kui läksin Beetelisse. Sellel sügavalt katoliiklikul territooriumil, mis polnud fašismi mõjust kaugeltki mitte puutumata jäänud, hakkasingi tööle pioneerina.

Harva möödus päev, ilma et politsei oleks mind peatanud ja nõudnud, et ma lõpetaksin kuulutamise. Kord kui rääkisin aiaväravas ühe naisega, haaras üks erarõivais mees mul selja tagant kinni, tiris mu patrullautosse ja viis Luganosse. Seal andis ta mu üle politseile. Kui mind üle kuulati, selgitasin, et Jehoova Jumal on andnud meile käsu kuulutada.

„Siin, maa peal, anname meie käske,” vastas politseiametnik ülbelt. „Jumal võib käsutada taevas!”

Sõja ajal oli eriti tähtis järgida Jeesuse nõuannet olla „ettevaatlikud nagu maod ja süütud nagu tuvid” (Matteuse 10:16, UM). Seepärast peitsin enamiku kirjandust särgi sisetaskutesse. Ning et sealt mingil juhul midagi välja ei kukuks, kandsin põlve alt tihedalt kokkutõmmatud avaraid põlvpükse.

Mõne aja pärast paluti mul kolida Engadini orgu, kus politseiga kassi-hiire mäng jätkus. Engadini org asub Šveitsi Alpide idaosas ja kuna talvel katab seda kaunist orgu paks lumi, lasin endale territooriumil liikumise hõlbustamiseks suusad saata.

Kui külmal talvel suuskadel liigelda, on väga tähtsad soojad kindad. Kuna ma kasutasin oma kindaid pidevalt, kulusid need peagi läbi. Kui tänulik ma küll olin, kui sain ühel päeval täiesti ootamatult paki, milles olid käsitsikootud kampsun ja soojad kindad! Need oli kudunud üks kristlik õde minu endisest kogudusest Bernis. Veel praegugi valdab mind sellele mõeldes tänutunne.

Mitmed rõõmutoovad eesõigused

Aastal 1943 hakkas Šveitsis olukord stabiliseeruma ning mind kutsuti tagasi Beetelisse. Kuna umbes 100 kilomeetri kaugusel asuva Lausanne’i linna prantsuskeelses koguduses oli mõningaid probleeme, tehti mulle ülesandeks külastada korrapäraselt seda linna ja aidata kuulutajatel Jumala organisatsioonist õige ettekujutus saada.

Hiljem teenisin mõnda aega kõigis Šveitsi prantsuskeelsetes kogudustes ringkonnaülevaatajana. Nädala alguses töötasin Beetelis, reedel, laupäeval ja pühapäeval aga külastasin iga nädal eri kogudust, et vaimset abi osutada. Lisaks sellele määrati mind aastal 1960, mil Bernis moodustati prantsuskeelne kogudus, selle juhtivaks ülevaatajaks. Pidasin seda ametit 1970. aastani, mil Beeteli kodu viidi Bernist selle praegusesse kaunisse asupaika Thuni.

Olin rõõmus, et Thunis oli väike itaaliakeelne tunnistajate rühm, ning hakkasin teenima koos sellega. Mõne aja pärast sai sellest rühmast kogudus, misjärel ma teenisin seal mitu aastat juhtiva ülevaatajana, kuni nooremad vennad said pädevaks seda vastutust kandma.

Eriti rõõmutoovaks eesõiguseks olen pidanud võimalust viibida Jehoova rahva rahvusvahelistel konventidel. Näiteks toimus 1950. aastal New Yorgis Yankee staadionil meeldejääv „Teokraatia kasvu” kokkutulek. Külastasime ka New Yorgis Brooklynis asuvat Jehoova tunnistajate peakorterit, mis mulle väga sügavat muljet avaldas. Ma ei unusta ka iial vend Milton G. Henscheli kõnet, mille ta pidas aasta hiljem Inglismaal Londonis „Puhta jumalakummardamise” kokkutulekul ja milles ta juhtis tähelepanu Jeesuse sõnadele: „Ma ütlen teile, kui need vait jääksid, hakkaksid kivid kisendama!” (Luuka 19:40). Vend Henschel küsis: „Kas kividel on vaja kisendama hakata?” Senini võin kuulda, kuidas kümned tuhanded üheskoos „ei” hüüdsid.

Kui mu isa sai teada, et me saame Beetelis vaid pisukest taskuraha, küsis ta 1937. aastal, mil ma Beetelisse läksin, murelikult: „Mu poeg, kuidas sa küll vanas eas hakkama saad?” Vastasin talle laulik Taaveti sõnadega: „Ma pole näinud õiget hüljatuna ega tema lapsi leiba otsivat!” (Laul 37:25). Kahtlemata on need sõnad minugi puhul paika pidanud.

Ma olen väga õnnelik, et Berta Weibel abiellus rohkem kui 80 aastat tagasi mu isaga ning et tänu tema eeskujule ja suunamisele olen õppinud tundma Jehoovat ja tema omadusi! Ehkki teised pereliikmed tema üle nalja tegid, teenis ta Jehoovat ustavalt kuni surmani 1983. aastal. Ta ei kahetsenud iial, et teenis oma Jumalat Jehoovat, ja samamoodi pole ka mina eales kahetsenud, et olen jäänud vallaliseks ja pühendanud oma elu täielikult Jehoova teenimisele.

[Pilt lk 25]

Tööl Beetelis