Päevavalgele tuleb peidetud aare — Makari Piibli lugu
AASTAL 1993 leidis üks uurija Peterburi Vene Rahvusraamatukogust paki vanu, kollaseks tõmbunud ajakirju ”Pravoslavnoje Obozrenije”. Aastatel 1860—1867 ilmunud ajakirjanumbrites peitus aare, mis oli vene rahva eest varjul olnud tublisti üle sajandi. See oli venekeelne tõlge kõigist Piibli Heebrea Kirjadest ehk niinimetatud Vanast Testamendist!
Selle piiblitõlke tegijad olid Mihhail Jakovlevitš Gluhharev, keda tuntakse arhimandriit Makarina, ja Gerasim Petrovitš Pavski. Nad mõlemad olid vene õigeusu kiriku silmapaistvad liikmed ja ka keeleteadlased. Kui need mehed eelmise sajandi algupoolel oma tööd tegema hakkasid, ei olnud veel kogu Piiblit vene keelde tõlgitud.
Tõsi küll, Piibel oli olemas vanaslaavi keeles, millest on saanud alguse tänapäevane vene keel. Kuid 19. sajandi keskpaigaks oli vanaslaavi keel juba ammu kasutuselt kadunud; see oli säilinud ainult usutalitustel, kus seda kasutasid vaimulikud. Samasugune olukord oli olnud ka Läänes, kus rooma-katoliku kirik püüdis hoida Piiblit üksnes ladina keeles veel kaua aega pärast seda, kui ladina keelt enam igapäevasel suhtlemisel ei kasutatud.
Makari ja Pavski püüdsid teha Piibli lihtrahvale mõistetavaks. Seega on nende kaua unustusehõlmas olnud töö leidmine teinud võimalikuks taastada tähtis osa Venemaa kirjanduslikust ja usulisest pärandist.
Aga kes olid Makari ja Pavski? Ja miks kohtasid nii suurt vastuseisu nende püüdlused, kui nad tahtsid Piiblit lihtrahva keelde tõlkida? Nende lugu on nii haarav kui ka uskutugevdav kõigile, kes armastavad Piiblit.
Vajadus venekeelse Piibli järele
Makari ja Pavski polnud esimesed, kes mõistsid vajadust lihtrahvakeelse Piibli järele. Seda vajadust märkas juba sada aastat varem ka vene tsaar Peeter I ehk Peeter Suur. Väärib märkimist, et ta suhtus Pühakirja lugupidavalt ja olevat öelnud: ”Piibel on raamat, mis ületab kõik teised, ning selles on kirjas kõik, mis puutub inimese kohustustesse Jumala ja ligimese ees.”
Niisiis käskis Peeter aastal 1716 oma kuninglikel õukondlastel lasta tema omal kulul Amsterdamis Piibli trükkida. Igal leheküljel pidi olema üks veerg venekeelse tekstiga ja teine hollandikeelsega. Juba aasta pärast, aastal 1717, oli valmis Kristlike Kreeka Kirjade ehk niinimetatud Uue Testamendi osa.
Aastaks 1721 oli trükitud ka Heebrea Kirjade neljaköitelise tõlke hollandikeelne osa. Üks veerg oli kõigil lehekülgedel jäetud tühjaks, et sellele saaks hiljem kanda venekeelse teksti. Peeter andis Piiblid üle vene õigeusu kiriku ”Pühale Sinodile” — kellele kuulus kirikus kõrgeim religioosne võim —, et see viiks nende väljaandmise lõpule ja hoolitseks nende levitamise eest. Kuid sinod ei viinud asja lõpuni.
Vähem kui nelja aasta pärast oli Peeter surnud. Mis sai tema Piiblitest? Tühjad veerud, mis olid mõeldud venekeelse teksti jaoks, jäetigi täitmata. Piiblid kuhjati ühes keldris suurtesse hunnikutesse, kuhu nad kõdunema jäid — hiljem ei leitud mitte ainustki tervet eksemplari! Sinod otsustas ”müüa kaupmeestele kõik, mis järele oli jäänud”.
Algavad katsed tõlkida
Aastal 1812 tuli Venemaale Briti ja Välismaa Piibliseltsi liige John Paterson. Ta ärgitas Peterburi haritlaskonna hulgas huvi piibliseltsi rajamise vastu. 6. detsembril aastal 1812 — samal aastal, mil vene armee lõi tagasi Napoleon I pealetungivad väed — kiitis tsaar Aleksander I heaks Vene Piibliseltsi põhikirja. Aastal 1815 käskis tsaar seltsi juhatajal vürst Aleksandr Golitsõnil teha valitsevale sinodile ettepaneku ”võimaldada ka venelastel lugeda Jumala Sõna nende oma vene emakeeles”.
On kiiduväärt, et antigi luba tõlkida Heebrea Kirjad vene keelde otse algsest heebrea keelest. Heebrea Kirjade vanaslaavikeelsete tõlgete aluseks oli olnud iidne kreekakeelne Septuaginta. Neile, kes pidid Piibli vene keelde tõlkima, öeldi, et peamised põhimõtted, millest tõlkides tuleb juhinduda, on täpsus, selgus ja puhtus. Mis sai neist varastest katsetest anda välja venekeelne Piibel?
Kas surmahoop Piibli tõlkimisele?
Peagi muutusid konservatiivsed kiriku- ja valitsustegelased välismaise religioosse ning poliitilise mõju suhtes ettevaatlikuks. Peale selle väitsid mõned kirikujuhid, et vanaslaavi ehk kirikuslaavi keel — liturgia keel — väljendab Piibli sõnumit paremini kui vene keel.
Sellepärast aeti Vene Piibliselts aastal 1826 laiali. Tuhanded selle piibliseltsi valmistatud tõlgete eksemplarid põletati. Seega tõrjusid rituaalid ja traditsioonid Piibli tagaplaanile. Rooma-katoliku kiriku eeskujul andis sinod aastal 1836 välja määruse: ”Igal pühendunud ilmikul on lubatud kuulata Pühakirja, kuid mitte kellelgi pole lubatud ilma juhendamiseta lugeda ühtegi kirjakohta, eriti Vana Testamenti.” Näis, et Piibli tõlkimine oli saanud surmahoobi.
Pavski töö
Vahepeal aga võttis heebrea keele professor Gerasim Pavski ette tõlkida Heebrea Kirjad vene keelde. Aastal 1821 lõpetas ta Laulude tõlkimise. Tsaar kiitis selle kiiresti heaks ja 1822. aasta jaanuariks oli Laulude raamat trükist väljas. See võeti kohe avasüli vastu ja sellest tuli 12 kordustrükki teha — kokku 100000 eksemplari!
Oma õpetlasliku tööga võitis Pavski paljude keeleteadlaste ja teoloogide lugupidamise. Teda on kirjeldatud kui sirgjoonelist ja ausat meest, kes seisis kõrgemal teda ümbritsevatest intriigidest. Hoolimata kiriku vastuseisust Vene Piibliseltsile ja mõningate kartusest, et see seisab välismaiste huvide eest, jätkas professor Pavski oma loengutes Piibli salmide tõlkimist vene keelde. Teda imetlevad tudengid kirjutasid tema tõlked käsitsi ümber ja said mõne aja pärast tema töö kokku koguda. Aastal 1839 võtsid nad julguse kokku ja trükkisid sellest akadeemia trükipressil ilma tsensuuri loata 150 eksemplari.
Pavski tõlge jättis lugejatele sügava mulje ja nõudlus selle järele kasvas pidevalt. Kuid aastal 1841 esitati sinodile selle tõlke ”ohtlikkuse” kohta anonüümne kaebus, kus väideti, et see kaldub kõrvale õigeusu dogmadest. Kaks aastat hiljem andis sinod korralduse: ”Konfiskeerida kõik G. Pavski Vana Testamendi tõlke olemasolevad käsikirjad ja litografeeritud eksemplarid ning hävitada need.”
Jumala nime ülistamine
Igatahes oli Pavski sütitanud taas huvi Piibli tõlkimise vastu. Ta jättis tulevastele tõlkijatele märkimisväärse eeskuju ka ühe teise olulise asja — Jumala nime — suhtes.
Vene uurija Korsunski selgitas: ’Jumala nimi, pühim tema nimedest, koosneb neljast heebrea tähest יהוה ja praegu hääldatakse seda Jehoova.’ Piibli muistsetes käsikirjades esineb see Jumala eriline nimi ainuüksi Heebrea Kirjades tuhandeid kordi. Kuid juudid hakkasid ekslikult uskuma, et Jumala nimi on liiga püha, mistõttu seda ei või kirjutada ega välja öelda. Selle kohta märkis Korsunski: ’Kõnes või kirjas asendati see tavaliselt sõnaga Adonai, mille tõlkevasteks on üldiselt ”Issand”.’
On selge, et Jumala nime kasutamisest loobumise põhjus oli ebausklik hirm, mitte harras jumalakartus. Mitte kusagil ei tauni Piibel Jumala nime kasutamist. Jumal ise ütles Moosesele: ”Ütle Iisraeli lastele nõnda: Jehoova, teie vanemate Jumal, .. on mind läkitanud teie juurde; see on igavesti mu nimi ja nõnda peab mind hüütama põlvest põlve!” (2. Moosese 3:15). Pühakiri ergutab Jumala kummardajaid korduvalt: ”Tänage Jehoovat, kuulutage tema nime” (Jesaja 12:4). Aga sellest hoolimata otsustas enamik Piibli tõlkijaid järgida juutide pärimust ja hoiduda kasutamast Jumala nime.
Kuid Pavski ei järginud neid traditsioone. Üksnes Laulude tõlkes kasutab ta nime Jehoova rohkem kui 35 korda. Tema vaprus avaldas tähelepanuväärset mõju ühele tema kaasaegsele.
Arhimandriit Makari
See tema kaasaegne oli arhimandriit Makari, imetlusväärse keelteoskusega vene õigeusu kiriku misjonär. Juba 7-aastaselt oskas ta tõlkida lühikesi venekeelseid tekste ladina keelde. Selleks ajaks, kui ta 20-aastaseks sai, oskas ta heebrea, saksa ja prantsuse keelt. Kuid alandlik meelelaad ja terane vastutustunne Jumala ees aitasid tal hoiduda liigse enesekindluse lõksu langemast. Ta küsis korduvalt nõu teistelt keelemeestelt ja õpetlastelt.
Makari soovis reformida misjonitööd Venemaal. Ta arvas, et enne, kui kristlust on võimalik Venemaa muhameedlaste ja juutideni viia, peab kirik ”valgustama rahvamasse sel teel, et rajab koole ja levitab venekeelseid Piibleid”. Makari saabus 1839. aasta märtsis Peterburi, lootes, et saab loa tõlkida Heebrea Kirjad vene keelde.
Makari oli tõlkinud Piiblist juba Jesaja ja Iiobi raamatu. Kuid sinod keeldus andmast talle luba tõlkida Heebrea Kirjad vene keelde. Tegelikult kästi Makaril unustada igasugune mõte Heebrea Kirjade tõlkimisest vene keelde. Sinod andis 11. aprillil 1841 välja määruse, millega Makaril kästi ”Tomski piiskopi juures kolm kuni kuus nädalat pattu kahetseda, et palvete ja põlvitamisega oma südametunnistust puhastada”.
Makari julge hoiak
1841. aasta detsembrist 1842. aasta jaanuari lõpuni kandis Makari oma karistust. Aga kui ta selle ära oli kandnud, hakkas ta kohe ülejäänud Heebrea Kirju tõlkima. Ta oli saanud endale Pavski Heebrea Kirjade tõlke ja kontrollis selle põhjal omaenda tõlget. Nagu Pavski, keeldus ka tema varjamast Jumala nime. Nimi Jehoova esineb Makari tõlkes koguni rohkem kui 3500 korda!
Makari saatis heatahtlikele sõpradele oma tööst koopiaid. Kuigi mõned tema tööst käsitsi tehtud koopiad läksid liikvele, takistas kirik edaspidigi selle avaldamist trükis. Makari tegi plaane levitada oma Piiblit välismaal. Kuid oma lahkumise eelõhtul jäi ta haigeks ja suri varsti pärast seda aastal 1847. Tema eluajal jäigi ta piiblitõlge avaldamata.
Lõpuks ometi see avaldati!
Aja möödudes poliitilised ja religioossed tuuled muutusid. Uus liberalismilaine käis üle maa ja aastal 1856 kiitis sinod taas heaks Piibli tõlkimise vene keelde. Selles paranenud õhkkonnas trükiti Makari Piibel jätkude kaupa ajakirjas ”Pravoslavnoje Obozrenije” aastatel 1860—1867 pealkirja all ”Vene keelde tõlkimise katse”.
Tšernigovi peapiiskop Filaret, vene religioosse kirjanduse õpetlane, ütles Makari Piibli kohta järgmised tunnustavad sõnad: ”Tema tõlge järgib täpselt heebreakeelset teksti ning tõlke keel on puhas ja asjakohane.”
Kuid Makari Piiblit ei avaldatud kunagi üldsusele. Tegelikult unustati see peaaegu täielikult. Aastal 1876 tõlgiti sinodi heakskiidul vene keelde lõpuks kogu Piibel, nii Heebrea kui ka Kreeka Kirjad. Seda täielikku Piiblit nimetatakse sageli sinoditõlkeks. Veider küll, kuid see ”ametlik” vene õigeusu kiriku tõlge põhineb peamiselt Makari ja Pavski tõlgetel. Kuid Jumala nime kasutati selles vaid mõnes üksikus kohas kõigist neist, kus see esineb heebrea keeles.
Makari Piibel praegusel ajal
Makari Piibel jäi varjule kuni aastani 1993. Nagu alguses mainitud, leiti ta sel ajal vanadest ”Pravoslavnoje Obozrenije” ajakirjadest Vene Rahvusraamatukogu haruldaste raamatute osakonnast. Jehoova tunnistajad mõistsid, kui tähtis oleks teha see Piibel rahvale kättesaadavaks. Raamatukogu andis Venemaa Jehoova Tunnistajate Religioossele Organisatsioonile loa teha Makari Piiblist koopia, et oleks võimalik see trükivalmis seada.
Seejärel lasid Jehoova tunnistajad trükkida Itaalias seda Piiblit peaaegu 300000 eksemplari, et levitada seda üle kogu Venemaa ja paljudes teistes maades, kus räägitakse vene keelt. Lisaks Makari tehtud tõlkele enamikust Heebrea Kirjadest sisaldab see väljaanne ka Pavski tõlgitud Laule ja Kreeka Kirjadest õigeusu kiriku loal tehtud sinoditõlget.
Käesoleva aasta jaanuaris teatati selle ilmumisest pressikonverentsil Peterburis Venemaal. (Vaata lehekülge 26.) Kindlasti valgustab ja harib see uus Piibel vene lugejaskonda.
Selle Piibli avaldamine on seega religioosne ja kirjanduslik triumf! See on ka uskutugevdav meeldetuletus selle kohta, kui tõepärased on Jesaja 40:8 sõnad: ”Rohi kuivab ära, õieke närtsib, aga meie Jumala sõna püsib igavesti!”
[Kast/pilt lk 26]
Piibel pälvib kriitikute heakskiidu
”TAAS on valminud üks kirjandusmonument — Makari Piibel.” Sellise sissejuhatusega teatas ajaleht ”Komsomolskaja Pravda” Makari Piibli ilmumisest.
Olles märkinud, et venekeelne Piibel ilmus esmakordselt alles umbes ”120 aastat tagasi”, kurtis see ajaleht: ”Kirik takistas palju aastaid pühade raamatute tõlkimist kergestiloetavasse keelde. Pärast seda, kui kirik oli lükanud tagasi mitu tõlget, nõustus ta lõpuks ühega neist aastal 1876 ja see sai tuntuks kui sinoditõlge. Kuid seda ei lubatud kasutada kirikutes. Seal on kirikuslaavikeelne Piibel tänase päevani ainus tunnustatud Piibel.”
Ajaleht ”Sankt-Peterburgskoje Ehho” osutas Makari Piibli avaldamise tähtsusele, märkides: ”Nimekad õpetlased Peterburi Riiklikust Ülikoolist, Herzeni nimelisest Pedagoogilisest Ülikoolist ja Riiklikust Religiooniajaloo Muuseumist andsid sellele uuele piibliväljaandele kõrgeid hinnanguid.” Mainides seda, et Makari ja Pavski tõlkisid Piibli vene keelde eelmise sajandi esimesel poolel, täheldas see ajaleht: ”Kuni selle ajani oli Venemaal võimalik lugeda Piiblit vaid kirikuslaavi keeles, mida mõistsid ainult vaimulikud.”
Sõnum sellest, et Jehoova tunnistajad andsid välja Makari Piibli, tehti teatavaks pressikonverentsil käesoleva aasta alguses Peterburis. Kohalik päevaleht ”Nevskoje Vremja” sõnas: ”Mainekad õpetlased .. rõhutasid, et seda väljaannet tuleks Venemaa ja Peterburi kultuurielu seisukohalt väga tähendusrikkaks pidada. Ükskõik mida keegi selle usuorganisatsiooni tegevusest ka ei arvaks, on selle senitundmatu piiblitõlke avaldamine kahtlemata suureks kasuks.”
Kindlasti on kõik, kes armastavad Jumalat, väga rõõmsad, kui tema kirjapandud Sõna tehakse kättesaadavaks keeles, mida võib lugeda ja mõista ka lihtrahvas. Piibli armastajad tunnevad kõikjal heameelt selle üle, et miljonitele vene keelt rääkivatele inimestele kogu maailmas on nüüd kättesaadav veel üks piiblitõlge.
[Pilt]
Sellel pressikonverentsil teatati Makari Piibli väljaandmisest
[Pilt lk 23]
Vene Rahvusraamatukogu, kust see peidetud aare leiti
[Pilt lk 23]
Peeter Suur üritas venekeelset Piiblit välja anda
[Allikaviide]
Corbis-Bettmann
[Pilt lk 24]
Gerasim Pavski, kes andis oma panuse Piibli tõlkimiseks vene keelde
[Pilt lk 25]
Arhimandriit Makari, kelle järgi uus venekeelne Piibel nime sai