Mu elu pidalitõbisena on olnud täis rõõmu ja vaimseid õnnistusi

JUTUSTANUD ISAIAH ADAGBONA

Sirgusin üles Akures Nigeerias. Mu pere kasvatas jamssi, banaane, maniokki ja kakaopuud. Isa ei tahtnud, et ma kooli läheksin. Ta ütles mulle: ”Sina oled põllumees. Sul ei lähe iial tarvis lugemisoskust, et jamssi kasvatada.”

SELLEGIPOOLEST tahtsin lugema õppida. Õhtuti seisin ühe maja akna all ja kuulasin, kuidas õpetaja mõningatele lastele eratunde andis. See oli aastal 1940, olin siis 12-aastane. Kui laste isa juhtus mind nägema, pistis ta kärkima ja kihutas mu sealt minema. Ent ma tulin ikka ja jälle tagasi. Teinekord jäi õpetaja tulemata, hiilisin siis majja ja vaatasin koos lastega raamatuid. Vahel andsid nad mulle raamatuid laenuks. Nii õppisingi lugema.

Ühinen Jumala rahvaga

Mõne aja pärast sain endale Piibli ja hakkasin seda regulaarselt enne magamaminekut lugema. Ühel õhtul lugesin Matteuse 10. peatükki, mille kohaselt Jeesuse jüngrid pidid inimeste seas vihkamist ja tagakiusamist kohtama.

Mulle meenus, kuidas Jehoova tunnistajad meie pool käisid ja kui inetult meie pere nendega käitus. Ja siis torkas mulle pähe, et nemad võivadki olla need, kellest Jeesus rääkis. Kui tunnistajad meid järgmisel korral külastasid, küsisin neilt endale ühe ajakirja. Hakkasin nendega tihedamalt läbi käima ja muutusin seepärast pilkealuseks. Ent mida rohkem mind püüti heidutada, seda enam ma veendusin, et olen leidnud õige religiooni, ja see teadmine valmistas mulle suurt rõõmu.

Jehoova tunnistajate juures avaldas mulle erilist muljet see, et nad ei ühitanud oma jumalakummardamist kohaliku paganausu kommete ja traditsioonidega, nii nagu teistele siinkandi usurühmitustele kombeks. Näiteks mu pere käis anglikaani kirikus, kuid samas oli isa püstitanud pühamu joruba jumalale Ogunile.

Kui isa suri, pidin mina selle pühamu pärima. Kuna teadsin, et Piibel mõistab hukka ebajumalakummardamise, siis keeldusin sellest. Jehoova abiga tegin vaimseid edusamme ning 1954. aasta detsembris mind ristiti.

Mind tabab pidalitõbi

Sama aasta sees olin märganud, et mu jalalabad on pundunud ja tundetud. Võisin kuuma süte peale astuda, ilma et oleksin mingit valu tundnud. Mõne aja pärast ilmusid mu otsaesisele ja huultele punakad haavandid. Mina ega keegi teine meie perest ei osanud aimatagi, milles on asi; pidasime seda ekseemiks. Käisin abi otsimas 12 loodusarsti juures. Lõpuks teatas üks, et mul on pidalitõbi.

Milline löök! Olin täiesti rööpast väljas ega suutnud enam hästi magada. Nägin painajalikke unenägusid. Kuid tänu sellele, et tundsin Piibli tõde ja otsisin tuge Jehoovalt, suutsin kindlustundega tulevikku vaadata.

Inimesed ütlesid emale, et ma võin terveks saada, kui lähen oraakli juurde ohverdama. Olin sellele täielikult vastu, sest teadsin, et Jehoovale taoline samm ei meeldiks. Mõistes, et see on mu kindel otsus, soovitasid ema sõbrad tal puudutada koolapähkliga mu otsaesist ja viia see siis oraaklile ohvrianniks. Ma ei tahtnud selles mitte mingil tingimusel kaasa lüüa ja ütlesin seda ka emale. Lõpuks loobus ta katsetest mind paganausuga siduda.

Selleks ajaks kui haiglasse läksin, oli pidalitõbi juba kõvasti ägenenud. Terve mu keha oli haavandeid täis. Haiglas sain ravimeid ning tasapisi nahk paranes.

Nad pidasid mind surnuks

Kuid sellega polnud mu hädad kaugeltki lõppenud. Mu parem jalalaba nakatus sedavõrd hullusti, et see tuli 1962. aastal amputeerida. Operatsiooni järel tekkisid tüsistused. Arstid ei uskunud, et ma jään elama. Kohale tuli preester, valgenahaline misjonär, et toimetada mulle viimast riitust. Olin äärmiselt nõrk ega suutnud rääkida, aga õde ütles talle, et ma olen Jehoova tunnistaja.

Preester küsis: ”Kas sa soovid vahetada oma usku ja saada katoliiklaseks, et võiksid minna taevasse?” Naersin mõttes selle üle. Palusin Jehoovalt jõudu talle vastata. Viimast jõudu kokku võttes suutsin tuua huulile ei. Preester keeras selja ja kõndis minema.

Mu seisund läks järjest halvemaks, kuni lõpuks arvasid haiglatöötajad, et olen surnud. Nad katsid mu näo linaga, kuid ei viinud mind surnukambrisse, sest enne pidi mõni arst või õde minu surma kinnitama. Parajasti aga ei olnud ühtki arsti kohal ja kõik õedki olid läinud peole. Nii jäetigi mind ööseks palatisse. Kui arst järgmisel hommikul oma ringkäigule tuli, ei pööranud keegi mulle tähelepanu, kuna ma olin ikka veel linaga kaetud ja kõigi meelest surnud. Hiljem märkas keegi, et ”laip” liigutab end lina all!

Mu seisund paranes ja 1963. aasta detsembris saadeti mind Abeokuta leprosooriumisse, mis asub Nigeeria edelaosas. See on minu elukohaks siiani.

Vastuseis mu kuulutustööle

Kui ma pidalitõbilasse saabusin, oli seal ligikaudu 400 leeprahaiget, ent mitte ühtki Jehoova tunnistajat peale minu. Kirjutasin ühingule ja sealsed vennad andsid kohe minust teada Akomoje kogudusele, kes minuga ühendust võttis. Nõnda oli mul vendadega kogu aeg side olemas.

Niipea kui leprosooriumisse jõudsin, hakkasin kuulutama. Kohalikule pastorile ei meeldinud see aga sugugi ja ta kandis minust ette sotsiaalametnikule, pidalitõbila juhatajale. Too oli Saksamaalt pärit aastates mees. Ta teatas, et mul pole mingit õigust teistele Piiblit õpetada, sest mul puudub vastav väljaõpe ja tunnistus; seega õpetaksin inimesi oma asjatundmatusest valesti. Ta ähvardas mind leprosooriumist välja visata ja arstiabita jätta, kui ma kuulutamist jätkan. Mul ei lastud sõnakestki vastu kosta.

Seejärel andis ta välja käskkirja, mis keelas kõigil minuga Piiblit uurida. Tagajärg oli see, et huviilmutanud tõbilaelanikud ei tulnud enam minu juurde.

Rääkisin olukorrast Jehoovale palves ning palusin temalt tarkust ja juhatust. Järgmisel pühapäeval läksin pidalitõbila baptisti kirikusse, kuid selle religioossetest kombetalitustest ma osa ei võtnud. Jumalateenistuse ühe osa ajal võisid kohalolijad küsimusi esitada. Tõstsin käe ja küsisin: ”Kui kõik head inimesed lähevad taevasse ja kõik halvad kusagile mujale, miks Jesaja 45:18 ütleb, et Jumal on valmistanud maa, et seal elataks?”

Koguduse seas tõusis suur kahin. Lõpuks lausus misjonärist pastor, et Jumala teed on meile äraarvamatud. Seepeale lugesin vastuseks omaenda küsimusele piiblikohad, mis selgitavad, et taevasse läheb 144000 inimest, kurjad hävitatakse ja õiglased inimesed elavad maa peal igavesti (Laul 37:10, 11; Ilmutuse 14:1, 4).

Kõik aplodeerisid sellele vastusele. Pastor ütles: ”See mees on väärt veel üht aplausi, kuna ta tõepoolest tunneb Piiblit.” Jumalateenistuse lõppedes tulid mõned mu juurde ja sõnasid: ”Sa oled targem kui pastor!”

Surve mind välja heita püsib

Tänu sellele vahejuhtumile kõige hullem tagakiusamine lõppes ning inimesed olid jälle nõus minuga Piiblit uurima. Ent mõned ilmutasid ikka veel vastuseisu ja avaldasid survet, et leprosooriumi juhataja mind siit minema saadaks. Umbes kuu pärast seda kirikuteenistust kutsus juhataja mind enda juurde ja ütles: ”Miks sa käid ikka veel jutlustamas? Minu kodumaal Jehoova tunnistajaid ei armastata ning sama lugu on siingi. Mispärast sa tekitad mulle tüli? Sa ju tead, et võin su siit välja visata!”

Vastasin talle nõnda: ”Härra, ma austan teid kolmel põhjusel. Esiteks, te olete minust vanem ja Piibel käsib hallpeale au anda. Teiseks pean teist lugu seepärast, et te jätsite oma kodumaa ja tulite siia meile appi. Kolmas põhjus on see, et te olete lahke, helde ning toetate hädasolijaid. Kuid mis õigusega te oma arust võite mind siit välja visata? Riigi president ei saada Jehoova tunnistajaid maalt välja. Selle paikkonna traditsiooniline valitseja ei aja meid oma regioonist välja. Isegi kui teie mind siit leprosooriumist minema kihutate, kannab Jehoova mu eest ikkagi hoolt.”

Ma ei olnud kunagi varem temaga nii otsekoheselt kõnelnud ja oli kohe näha, et see avaldas muljet. Ta kõndis sõnagi lausumata minema. Kui keegi läks hiljem minu peale kaebama, vastas ta tollele kibestunult: ”Sellesse mina oma nina enam ei topi. Kui tema kuulutustöö on sulle probleemiks, mine räägi sellest tema endaga!”

Kirjaoskuskursus

Pidalitõbila baptisti kirikus käijad osutasid mu kuulutustööle endist viisi vastupanu. Siis tuli mulle aga üks idee. Läksin juhataja jutule ja küsisin luba kirjaoskuskursuse korraldamiseks. Ta tundis huvi, kui suurt tasu ma selle eest soovin, mille peale vastasin, et olen nõus tasuta õpetama.

Mulle anti klassiruum, tahvel ja kriit ning nõnda hakkasingi mõningatele tõbilakaaslastele lugemist õpetama. Tunnid toimusid iga päev. Tavaliselt õpetasin esimese poole tunni jooksul lugemist ning seejärel jutustasin ühe piibliloo ja andsin selle kohta selgitust. Pärastpoole lugesime selle jutustuse Piiblist.

Üheks õpilaseks oli naine nimega Nimota. Ta tundis vaimsete asjade vastu sügavat huvi ning tal oli kombeks kirikus ja mošees usu kohta küsimusi esitada. Seal küsimustele vastust saamata tuli ta nendega minu juurde. Lõpptulemus — ta pühendas oma elu Jehoovale ja lasi end ristida. Aastal 1966 me abiellusime.

Suurem osa meie praegusest kogudusest õppis lugema ja kirjutama sellel kirjaoskuskursusel. Oma tarkusega poleks ma selle kursuse idee peale tulnud. Võis selgesti mõista, et sellel oli Jehoova kindel õnnistus. Sestpeale ei ole keegi püüdnud mu kuulutustööd takistada.

Kuningriigisaal pidalitõbilas

Kui me Nimotaga abiellusime, käis ”Vahitorni” korrapäraselt koos uurimas meiega kokku neli inimest. Ligikaudu aasta toimusid koosolekud toas, kus pesti pidalitõbiste haavandeid. Seejärel ütles juhataja, kellega ma olin selleks ajaks juba sõbraks saanud: ”Pole sugugi ilus, et te oma Jumalat protseduuritoas kummardate.”

Ta sõnas, et me võiksime koosolekuid pidada tühjas puutöökuuris. Mõne aja pärast kohandasime selle kuuri kuningriigisaaliks. Aastal 1992 sai saal linna vendade abiga lõplikult valmis. Pildilt (lehekülg 24) on võimalik näha, et meie saal on korralik hoone — krohvitud ja värvitud, betoonpõranda ning kindla katusega.

Kuulutamine pidalitõbiste seas

Tervelt 33 aastat on minu territooriumiks olnud leprosoorium. Mismoodi näeb välja kuulutustöö pidalitõbiste seas? Enamiku aafriklaste uskumust mööda tulevad kõik asjad Jumalalt. Kui neid tabab piinarikas pidalitõbi, usuvad nad, et sellega on kuidagi seotud Jumal. Mõned satuvad oma olukorra pärast sügavasse masendusse, teisi haarab aga viha ja nad ütlevad: ”Ära tule meile rääkima armastuse ja halastuse Jumalast. Kui see peaks paika, saaksin ma sellest haigusest lahti!” Loeme seepeale Jakoobuse 1:13, mis ütleb, et Jumal ei kiusa kedagi kurjaga. Järgmisena selgitame, miks Jehoova lubab haigustel inimestele vaeva ja piina tekitada, ning juhime tähelepanu Jumala tõotusele paradiislikust maast, kus ükski pole haige (Jesaja 33:24).

Suur hulk tõbilaelanikke on osutanud heale sõnumile soodsat vastukaja. Minu siinoleku ajal on Jehoova lubanud mul aidata enam kui 30 inimesel — kõik pidalitõbised — pühendumiseni ja ristimiseni jõuda. Paljud on terveks saanud ja läinud kodudesse tagasi, üksikud on surnud. Praegu on meil kokku 18 Kuningriigi kuulutajat ning koosolekul käib regulaarselt umbes 25 inimest. Meil on kaks kogudusevanemat, üks teenistusabiline ja üks üldpioneer. On suur rõõm näha nii paljusid selles pidalitõbilas ustavalt Jehoovat teenimas! Siia tulles kartsin, et jään üksinda, kuid Jehoova on mind imeliselt õnnistanud.

Rõõm teenida vendi

Hakkasin leepraravimeid tarvitama 1960. aastal ja lõpetasin nende võtmise umbes viis aastat tagasi. Olen nüüd täielikult tervenenud, nii nagu teisedki meie koguduses. Pidalitõbi ei lahkunud jälge jätmata — kaotasin osa oma jalast ega suuda oma sõrmi sirutada.

Kuna olen nüüd terve, on mõned pärinud, miks ma leprosooriumist ei lahku ja koju ei lähe. Selleks on mitu põhjust, kuid eeskätt jäin ma seepärast, et tahan siinsetele vendadele edaspidigi toeks olla. Jehoova lammaste eest hoolitsemisest tulenev rõõm on midagi märksa enamat kui kõik see, mida mu pere suudaks mulle pakkuda, kui koju naaseksin.

Olen ülimalt tänulik, et tundsin Jehoovat juba siis, kui sain teada, et põen leeprat. Vastasel korral oleksin võinud endale otsa peale teha. Kuigi aastate jooksul on olnud hulgaliselt raskusi ja probleeme, olen just tänu Jehoova, mitte meditsiini abile suutnud vastu pidada. Möödunud ajale tagasi vaadates täitub mu süda rõõmuga, kuid veelgi suuremat rõõmu tunnen sellest, kui mõtlen tulevikule, elule Jumala Kuningriigi valitsuse all.

[Kast lk 25]

Fakte pidalitõve kohta

Mida see endast kujutab?

Nüüdisaja pidalitõve ehk leepra tekitajaks on bakter, mille avastas 1873. aastal Armauer Hansen. Tunnustusena selle mehe töö eest nimetavad arstid leeprat ka Hanseni tõveks.

Bakter kahjustab närvisüsteemi, luid, silmi ning muid elundeid. Esineb tundlikkuse häireid, sageli just käe- ja jalalabades. Ilma ravita võivad haige näojooned ja jäsemed suuresti moonduda. Harva inimene sureb leeprasse.

Kas seda on võimalik ravida?

Kergetest leepravormidest on võimalik paraneda ilma igasuguse ravita. Tõsisemaid vorme arstitakse ravimite abil.

Esimene leepraravim võeti kasutusele 1950. aastatel, kuid see toimis aeglaselt ja muutus üha tõhutumaks, kuna leeprabakteril arenes resistentsus selle vastu. Arendati välja uued preparaadid ning 1980. aastate alul hakati kõikjal maailmas standardravina kasutama nn. kompleksteraapiat (Multi-Drug Therapy, MDT). Selles rakendatakse kombineeritult kolme ravimit: dapsoon, rifampitsiin ja klofasimiin. Kuigi MDT hävitab leeprabakteri, ei paranda ta tekkinud kahjustusi.

MDT on osutunud väga tõhusaks leepra ravis. Tänu sellele on leeprahaigete hulk kiirelt vähenenud: 1985. aastal oli neid 12 miljonit, aga 1996. aasta keskpaigaks oli see arv langenud ligikaudu 1,3 miljonini.

Kui nakkav see on?

Leepra ei ole kergesti nakkav, enamiku inimeste immuunsüsteem suudab seda tõrjuda. Nakatusjuhte on sagedamini nende seas, kes on olnud nakatunuga pikaajalises ja lähedases kontaktis.

Arstid ei tea kindlalt, kuidas satub bakter inimese organismi, kuid nad oletavad, et nakatutakse naha või ülemiste hingamisteede kaudu.

Tulevikuväljavaated

Eesmärk on ”likvideerida [leepra] kui rahvatervishoiuprobleem” aastaks 2000. See tähendab, et leeprajuhtude suhtarv ei tohiks kusagil olla suurem kui üks 10000 inimese kohta. Jumala Kuningriigi valitsuse all kaotatakse see haigus täielikult (Jesaja 33:24).

Allikad: Maailma Tervishoiuorganisatsioon, Rahvusvaheline Leepravastaste Assotsiatsioonide Liit ja ”Manson’s Tropical Diseases” (1996. a. väljaanne).

[Kast lk 27]

Kas praegusaja pidalitõbi on seesama mis piibliaegadel?

Tänapäeva arstikäsiraamatud määratlevad pidalitõbe täpsete terminite abil; haigusetekitaja mikroob kannab nime Mycobacterium leprae. Piibel muidugi mõista pole arstikäsiraamat. Paljudes piiblitõlgetes ”pidalitõvena” tõlgitud heebrea ja kreeka sõnadel on hoopis laiem tähendus. Näiteks esinesid Piiblis kirjeldatud pidalitõve vaadeldavad sümptomid peale inimeste ka riietel ja hoonetel, bakter aga midagi sellist ei põhjusta (3. Moosese 13:2, 47; 14:34).

Lisaks sellele ei ühti need sümptomid, mille järgi võib tänapäeval inimestel leeprat tuvastada, päris täpselt Piiblis kirjeldatud pidalitõvega. Mõnede arvates võib põhjus olla selles, et haiguste olemus aegade jooksul muutub. Teiste meelest on Piiblis pidalitõve all silmas peetud rida haigusi, mille hulka võib ja võib ka mitte kuuluda M. leprae tekitatav tõbi.

Teoloogiasõnaraamatu ”Theological Dictionary of the New Testament” kohaselt viitavad nii kreeka kui heebrea sõna, mille tõlkevasteks on reeglina ’pidalitõbi’, ”ühele ja samale vaevusele või vaevuste rühmale. [— — —] Võib küll vaielda selle üle, kas see haigus on sama mis praegusaja leepra, kuid selle tõve täpne meditsiiniline määratlus ei mõjuta meie arvamust tervendamisjutustuste kohta [et Jeesus ja ta jüngrid pidalitõbiseid terveks tegid]”.

[Pilt lk 24]

Pidalitõbila kogudus kuningriigisaali ees

[Pilt lk 26]

Isaiah Adagbona koos oma naise Nimotaga