Kas planeet Maa on hukule määratud?
LÕPULE on jõudmas 20. sajand ning 21. juba koidab. Seepärast on üha rohkem inimesi, kes muidu üldse viimsepäevaennustustele tähelepanu ei pööra või teevad seda üsna vähe, huvitatud sellest, kas silmapiiril on mõni maailma vapustava tähtsusega sündmus.
Oled ehk märganud selleteemalisi artikleid ajalehtedes ja ajakirjades — vahest isegi selleteemalisi raamatuid. Et näha, milliste sündmustega 21. sajand algab, tuleb meil see ära oodata. Mõned inimesed ütlevad, et 2000. aasta lõpp tähendab vaid ühe aasta vahetumist teisega (või ühe minuti vahetumist teisega, kui aastast 2000 saab aasta 2001) ning see ei too tõenäoliselt endaga kaasa midagi erilist. Suuremat muret tunnevad paljud inimesed meie planeedi kaugema tuleviku pärast.
Üks tänapäeval üha sagedamini esilekerkiv ennustus ütleb, et ühel teatud hetkel — kas siis lähitulevikus või pikema aja pärast — hävib planeet Maa sootuks. Vaatleme vaid paari taolist sünget ettekuulutust.
Oma raamatus ”The End of the World—The Science and Ethics of Human Extinction”, mille esmatrükk ilmus 1996. aastal, pakub kirjanik ja filosoof John Leslie välja kolm võimalust, kuidas võib inimeksistents Maal lõppeda. Kõigepealt ta küsib: ”Kas üleüldine tuumasõda võib tähendada inimrassi lõppu?” Seejärel ta jätkab: ”Tunduvalt tõenäolisem stsenaarium .. on inimrassi väljasuremine kiirguskahjustuste tõttu: vähktõved, immuunsüsteemi nõrgenemine, mistõttu vohavad nakkushaigused, või arvukad sünnikahjustused. Hukkuda võivad ka mikroorganismid, mis etendavad tähtsat osa looduslikes protsessides.” Kolmanda võimalusena toob John Leslie välja, et Maa võib kokku põrgata mõne komeedi või asteroidiga: ”Selliseid komeete ja asteroide, mille läbimõõt on poolest miilist kuue miilini [1—10 km] ja mille orbiidid on sellised, et nad võivad ühel päeval Maad tabada, paistab olevat kahe tuhande ringis. Lisaks neile on üsna väike arv (nende arvu võib vaid oletada) mõõtmetelt veelgi suuremaid ning väga palju mõõtmetelt väiksemaid.”
Kujukas ”viimsepäeva” kirjeldus
Võtame ühe teise teadlase, Austraalia Adelaide’i ülikooli professori Paul Daviese. Teda nimetati ajalehes ”Washington Times” ”parimaks teaduskirjanikuks kummalgi pool Atlandi ookeani”. Aastal 1994 kirjutas ta raamatu ”The Last Three Minutes”, mida on nimetatud ”kõikide viimsetpäeva kirjeldavate raamatute emaks”. Selle raamatu esimeses peatükis pealkirjaga ”Viimnepäev” on kujuteldav stsenaarium sellest, mis võib juhtuda siis, kui komeet põrkab kokku planeet Maaga. Järgnev on osa sellest verdtarretamapanevast kirjeldusest.
”Planeet vappub jõuga, mis on võrreldav kümne tuhande maavärinaga. Lööklaine sööstab ümber maakera, tehes maatasa kõik ehitised ning purustades täiesti kõik, mis teele ette jääb. Kokkupõrkepaigas kerkib tasane pinnas üles, nii et vedelaks muutunud kivimitest moodustuvad miilidekõrgused mäed, mis ümbritsevad ringina saja miili laiust kraatrit, mis paljastab maakera sisemust. [— — —] Atmosfääri paiskub tohutu lehvikukujuline peene prügi pilv, mis varjutab täielikult Päikese tervel planeedil. Päikesevalgust asendavad nüüd miljardi meteoori kurjakuulutavad ja pimestavad valgussähvatused, mis oma põletava kuumusega maapinda kõrvetavad, kui ülespaiskunud aine maailmaruumist tagasi atmosfääri langeb.”
Professor Davies seostab selle kujuteldava stsenaariumi ennustusega, et komeet Swift-Tuttle kukub Maale. Ta hoiatab, et kuigi lähitulevikus pole see ehk tõenäoline, tema arvates ”varem või hiljem kukub kas Swift-Tuttle või mõni sarnane objekt igal juhul Maale”. Tema järeldus põhineb arvestustel, mille järgi arvatakse Maa orbiidiga lõikuval orbiidil liikuvat 10000 poole kilomeetrise või suurema läbimõõduga objekti.
Kas sa usud, et midagi sellist hirmuäratavat võib tõesti juhtuda? Üllatavalt paljud inimesed usuvad seda. Kuid nad ei muretse selle üle, kinnitades endale, et nende eluajal seda küll ei juhtu. Miks peaks aga planeet Maa üldse hävima — olgu siis lähitulevikus või tuhandete aastate pärast? Kindlasti pole Maa ise peamiseks hädade põhjustajaks oma elanikele, ei inimestele ega loomadele. Kas me ei või pigem öelda, et inimesed on ise enamiku 20. sajandi probleemide eest vastutavad, sealhulgas selle eest, et nad on ’maad hävitades’ seadnud siinse elu täielikku ohtu? (Ilmutuse 11:18.)
Inimese tekitatud kahju pole pöördumatu
Kuidas suhtuda märksa tõenäolisemasse võimalusse, et inimene ise võib ebaperemehelikkusest ja ahnusest Maa hävitada? Kahtlemata on selge, et suur Maa hävitustöö on juba käimas: hävitatakse laiaulatuslikult metsi, saastatakse kontrollimatult atmosfääri ning reostatakse veeteid. Juba ligikaudu 25 aastat tagasi välja antud raamatus ”Only One Earth” võtsid selle autorid Barbara Ward ja René Dubos olukorra kokku järgmiselt: ”Kolm suurt saastevaldkonda, mida me peame uurima — õhk, vesi ja muld —, on meie planeedi elu kolm peamist koostiselementi.” Ja ega praeguseks ajaks ole olukord põhimõtteliselt sugugi paremuse poole nihkunud!
Pidades silmas seda, et inimene võib hävitada Maa omaenese rumalusest, võib meid julgustada see, kui mõtleme planeet Maa imepärasele taastumisvõimele. Seda hämmastavat taastumisvõimet kirjeldades teeb René Dubos julgustavaid tähelepanekuid oma teises raamatus ”The Resilience of Ecosystems”:
”Paljud inimesed kardavad, et keskkonna halvenevast seisundist saadi teadlikuks liiga hilja, kuna paljud ökosüsteemidele põhjustatud kahjustused on juba pöördumatud. Minu arvates pole taoline pessimism õigustatud, kuna ökosüsteemid suudavad ränkadest kahjustustest tohutult hästi taastuda.
Ökosüsteemidel on mitmeid iseparanemise mehhanisme. .. need võimaldavad ökosüsteemidel kahjustustest üle saada lihtsalt sel teel, et taastavad järk-järgult algse ökoloogilise tasakaalu.”
See on võimalik
Viimaste aastate silmapaistvaks näiteks selles osas on Londoni kuulsa Thamesi jõe järkjärguline puhastamine. Jeffery Harrisoni ja Peter Granti raamat ”The Thames Transformed” annab dokumentaalse ülevaate saavutatust, mis on hea tõend selle kohta, mida on võimalik ära teha, kui inimesed üldsuse huvides koostööd teevad. Suurbritannia Edinburgh’i hertsog kirjutas selle raamatu eessõnas: ”Lõpuks ometi on olemas üks tõeliselt edukas avaldamist väärt lugu, kuigi sellega kaasneb oht, et mõningad inimesed võivad hakata arvama, nagu polekski looduskaitse probleemid nii tõsised, kui seda neile on sisendatud. [—] Thamesi puhul saavutatu julgustab neid kõiki. Hea uudis on, et see on võimalik ning et ka [teiste looduskaitsjate] plaanid võivad õnnestuda.”
Peatükis ”Suur puhastustöö” kirjutavad Harrison ja Grant entusiastlikult sellest, mida on viimase 50 aastaga saavutatud: ”Esmakordselt maailmas suudeti jõgi, mis oli rängalt reostatud ja mille kallastel on palju tööstust, sel määral puhastada, et siia on taas asunud elama rohkelt veelinde ja kalu. Alguses täiesti lootusetuna näiva olukorra niivõrd kiire paranemine julgustab ka kõige pessimistlikumalt meelestatud looduskaitsjaid.”
Seejärel kirjeldavad autorid toimunud muutust: ”Jõe olukord järjest halvenes aastatega ning viimase löögi andis ehk II maailmasõda, mil peamised kanalisatsiooniehitised ja -torud said kahjustada või purustati. 1940ndatel ja 1950ndatel aastatel oli Thames kõige hullemas seisundis. Jõgi polnud suurt parem reoveekanalist: vesi oli musta värvi, selles polnud hapnikku ning suvekuudel oli Thamesi jäledat lehka kaugele tunda. [— — —] Kalad, keda kunagi leidus siin jões kubinal, olid lõplikult välja tõrjutud, alles jäid vaid mõned angerjad, kuna neil on võime hingata hapnikku otse veepinnalt. Londoni ja Woolwichi vahelise täisehitatud jõepiirkonna linnustikust jäi järele käputäis sinikael-parte ja kühmnokk-luiki, kes jäid ellu pigem tänu sadamakailt vette pudenenud viljateradele kui looduslikele toiduvarudele. [— — —] Kes oleks siis uskunud eelolevat suurejoonelist pööret? Kümne aastaga muutus seesama jõe piirkond, mis oli lindudest enam-vähem tühi, varjupaigaks paljudele veelinnu liikidele, kaasa arvatud seal talvituvale 10000 jahilinnule ja 12000 toonekurelisele.”
Loomulikult kirjeldab see jutustus vaid üht pööret paremuse poole meie maakera ühes väikeses nurgas. Kahtlemata saame aga sellest midagi õppida. See näitab, et me ei pea järeldama, nagu oleks planeet Maa inimese ebaperemehelikkuse, ahnuse ja mõtlematuse tõttu hukule määratud. Õige hariduse ja inimkonna üldise heaolu nimel tehtavate ühiste jõupingutuste abil saab heastada maakera elukooslusele, keskkonnale ja pinnasele tekitatud laiaulatuslikud kahjustused. Kas võib aga Maale saabuda hukatus kuskilt väljaspoolt, näiteks mõne rändava komeedi või asteroidi näol?
Järgmine artikkel annab sellele raskele küsimusele rahuldava vastuse.
[Väljavõte lk 5]
Hariduse ja ühiste jõupingutuste abil saab Maal heastada isegi laiaulatuslikke kahjustusi