Kas ebaõiglus on paratamatu?
”Ma ikka veel usun heasse inimeses. Mul pole lihtsalt võimalik rajada kõike surma, viletsuse ja kaose alusele.” (Anne Frank)
ANNE FRANK, 15-aastane juudi tütarlaps, kirjutas need südantliigutavad sõnad oma päevikusse veidi aega enne oma surma. Üle kahe aasta oli tema pere varjanud end Amsterdamis pööningukambris. Kui üks nuhk nende asukoha natsidele teada andis, purunesid Anne lootused paremale maailmale. Järgmisel, 1945. aastal suri Anne Bergen-Belseni koonduslaagris tüüfusesse. Sarnane saatus tabas kuut miljonit juuti.
Hitleri kuratlik plaan pühkida maa pealt minema terve rahvas on vahest kõige õudsem, küll aga mitte ainuke rassilise ülekohtu ilming, mida käesoleval sajandil nähtud. 1994. aastal tapeti Ruandas üle poole miljoni tutsi lihtsalt sellepärast, et nad kuulusid ”valesse” suguharru. Ja Esimese maailmasõja päevil kaotas ligikaudu miljon armeenlast oma elu etnilises puhastuses.
Ebaõigluse julmad ilmingud
Genotsiid ei ole ainuke ebaõigluse ilming. Sotsiaalse ebaõigluse tõttu elab umbes viiendik maailma rahvastikust rõhuvas vaesuses. Mis veelgi kohutavam, inimõiguslaste rühmituse Anti-Slavery International hinnangul on üle 200 miljoni inimese orjaikkes. Tänapäeval võib olla maailmas kaugelt rohkem orje kui ühelgi eelneval ajaloojärgul. Ja ehk küll neid ei müüda avalikel oksjonitel, töötavad nad sageli hullemates tingimustes kui enamik orjasid möödunud aegadel.
Ebaõiglus seadusandluse vallas röövib miljonitelt inimestelt nende põhiõigused. ”Praktiliselt iga päev pannakse kuskil maailma paigas toime kohutavaid inimõiguste rikkumisi,” teatab Amnesty International oma 1996. aasta raportis. ”Kõige kaitsetumad on vaesed ja teised, kes on üldiselt ebasoodsamas olukorras, eelkõige naised, lapsed, vanurid ja põgenikud.” Raportis täheldati: ”Mõnel maal on rahvusriigi struktuurid praktiliselt kokku varisenud ega paku nõrkadele enam mingit seaduslikku kaitset tugevate eest.”
1996. aastal peeti kinni ja piinati kümneid tuhandeid inimesi rohkem kui sajal maal. Lisaks sellele on viimastel aastatel sajad tuhanded inimesed lihtsalt kadunud — arvatavasti röövitud kas julgeolekujõudude või terrorirühmituste poolt. Paljud neist arvatakse olevat surnud.
Sõjad on muidugi alati olnud ebaõiglased, ent praegusel ajal on nad seda järjest enam. Tänapäeva sõjas on sihikul tsiviilelanikud, sealhulgas naised ja lapsed. Nad ei kannata mitte pelgalt selle tõttu, et linnasid valimatult pommitatakse. Naiste ja tüdrukute vägistamine on sõjaliste operatsioonide tavapärane osa ning paljud mässuliste rühmitused röövivad väevõimuga lapsi, et õpetada neid tapma. Taolisi arengusuundi kommenteerib ÜRO raport pealkirjaga ”Relvakonfliktide mõju lastele” (”Impact of Armed Conflict on Children”), kus märgitakse: ”Järjest suurenev osa maailma rahvastikust on täiesti moraalilage.”
Pole kahtlustki, et just moraali languse tõttu on maailm ebaõiglust täis, esinegu see siis rassilisel, sotsiaalsel, õiguslikul või sõjalisel pinnal. Muidugi pole see midagi uut. Üks heebrea prohvet kurtis juba rohkem kui 2500 aastat tagasi: ”Seadus [on] jõuetu ja õigus ei tule iial esile! Sest õel piirab õiget — nõnda tekib väänatud õigus!” (Habakuk 1:4, EP 97). Kuigi ülekohus on alati õitsenud, võib 20. sajandit pidada ajajärguks, mil ebaõiglus on omandanud endisest suuremad mõõtmed.
Kas ebaõiglus on probleem?
On küll, kui me isiklikult ebaõigluse tõttu kannatame. On küll, sest see röövib enamikult inimestelt nende õiguse olla õnnelik. Ja lisaks viib ebaõiglus tihtipeale veriste konfliktideni, mis omakorda valavad õli ülekohtu tulle.
Rahu ja õnn on möödapääsmatult seotud õiglusega, samas kui ebaõiglus lämmatab lootuse ja kustutab optimismi. Nagu Anne Frank traagiliselt tõdes, ei saa inimesed rajada oma lootusi surma, viletsuse ja kaose alusele. Sarnaselt temaga igatsevad kõik inimesed midagi paremat.
Sellest soovist ajendatuna on ausameelsed inimesed üritanud ühiskonnas kuigipalju õiglust jalule seada. Näiteks kuulutas ÜRO Peaassamblee 1948. aastal välja ”Inimõiguste ülddeklaratsiooni”, kus öeldakse: ”Kõik inimesed sünnivad vabadena ja võrdsetena oma väärikuselt ja õigustelt. Neile on antud mõistus ja südametunnistus ja nende suhtumist üksteisesse peab kandma vendluse vaim.”
Need on kahtlemata õilsad sõnad, aga kui kaugel veel on inimkond sellest ihaldatud eesmärgist — õiglasest ühiskonnast, kus kõigil on võrdsed õigused ja ligimest koheldakse kui venda. Nagu märgib ÜRO deklaratsiooni preambula, oleks selle eesmärgi täitumine ”vabaduse, õigluse ja üldise rahu alus”.
Kas ebaõiglus on inimühiskonda niivõrd sisse imbunud, et seda on võimatu sealt eemaldada? Või on kuidagi siiski võimalik rajada kindel alus vabadusele, õiglusele ja rahule? Kui jah, siis kes võiks seda teha ja võtaks seejuures arvesse kõigi heaolu?
[Pildi allikaviide lk 3]
UPI/Corbis-Bettmann