Hugenottide põgenemine vabadusse

”Käesolevaga teatavad Kuningas ja Kuninganna .., et tagame kuningliku kaitse .. kõigile Prantsuse protestantidele, kes saabuvad sellesse meie Kuningriiki ja siin varju otsivad. Lisaks sellele püüame neid igal mõistlikul viisil ja moel toetada ja aidata .., et teha nende elu ja olu selles Kuningriigis muretuks ja kergeks.”

NII öeldakse Williami ja Mary, Inglise kuninga ja kuninganna 1689. aasta deklaratsioonis. Ent miks pidid Prantsuse protestandid ehk hugenotid, nagu neid kutsuti, otsima varju ja kaitset väljaspool Prantsusmaad? Miks peaks nende umbes 300 aasta tagune põgenemine Prantsusmaalt pakkuma meile huvi tänapäeval?

Kuueteistkümnenda sajandi Euroopat vaevasid sõda ja tülid usu pärast. Kogu sellest möllust ei jäänud puutumata ka Prantsusmaa oma katoliiklaste ja protestantide vaheliste ususõdadega (1562—1598). Ent aastal 1598 kirjutas Prantsusmaa kuningas Henri IV alla Nantes’i ediktile — sallivusediktile, mis tagas protestantlikele hugenottidele mõningase usuvabaduse. Taoline kahe religiooni ametlik tunnustamine oli Euroopas tavatu ja tegi mõneks ajaks lõpu ususõdadele, mis olid laastanud 16. sajandi Prantsusmaad enam kui 30 aastat.

Ehkki Nantes’i edikt pidi olema ”igavene ja tühistamatu”, tühistati see 1685. aastal Fontainebleau ediktiga. Prantsuse filosoof Voltaire nimetas seda tühistamist hiljem ”üheks Prantsusmaa suurtest õnnetustest”. Kõigepealt vallandas see umbes 200000 hugenoti põgenemise teistesse maadesse. Selle mõju aga ulatus veelgi kaugemale. Ent miks tühistati see algne usulise sallivuse edikt?

Vastuseis algusest peale

Ehkki Nantes’i edikt oli ametlikult jõus peaaegu 90 aastat, oli see ühe ajaloolase sõnul juba ”suremas, kui see aastal 1685 lõplikult reedeti”. Tõepoolest, seda edikti ei rajatud just tugevale alusele. Kohe alguses kutsus see esile katoliku vaimulike ja RPR-i (nn. reformeeritud religiooni) vahelise ”külma sõja”. Alates selle jõustumisest aastal 1598 kuni umbes aastani 1630 ilmnes vastuseis Nantes’i ediktile eelkõige protestantide ja katoliiklaste vahelistes avalikes väitlustes ja usuteemaliste kirjandusteoste avaldamises. Ent sallimatusel oli mitu palet.

Pärast protestantide vastast sõjategevust aastatel 1621—1629 püüdis Prantsusmaa valitsus neid rea survemeetodite abil katoliku usku pöörata. Eriti ägedalt hakati protestante kimbutama ”päikesekuninga” Louis XIV valitsemisajal. Tema vaenupoliitika viiski Nantes’i edikti tühistamiseni.

Kitsendusteaeg

Osana kitsendustest kärbiti vähehaaval protestantide kodanikuõigusi. Aastatel 1657 kuni 1685 anti välja umbes 300 hugenottide vastast määrust, paljud neist vaimulike ettepanekul. Need määrused ei jätnud puutumata ühtki eluvaldkonda. Näiteks keelati hugenottidel pidada suurt hulka ameteid. Muu hulgas ei tohtinud nad tegelda arsti- ega õigusteadusega ega isegi anda sünnitusabi. Seoses sünnitusabi andmisega arutles üks ajaloolane: ”Kuidas võinuks keegi usaldada oma elu ketseri kätte, kelle eesmärk oli hävitada kehtiv kord?”

Veelgi ägenes vaenamine aastal 1677. Hugenotile, kes tabati katselt pöörata katoliiklast, määrati tuhande livri (prantsuse naela) suurune trahv. Riigikassasse laekunud ülisuuri trahvirahasid kasutati selleks, et mõjutada hugenotte katoliiklusse pöörduma. Aastal 1675 andis katoliku vaimulikkond kuningas Louis XIV-le 4,5 miljonit livri ning ütles: ”Nüüd tuleb teil viia lõpule oma tänuväljendus ja kasutada oma võimu, et ketserlus täielikult minema pühkida.” Taoline pöördunute ”ostmine” viis selleni, et kolme aasta jooksul siirdus katoliiklusse umbes 10000 inimest.

Aastal 1663 muudeti protestantismi pöördumine ebaseaduslikuks. Samuti seati hugenottidele piiranguid selles, kus nad tohivad elada. Üheks näiteks meetodite äärmuslikkusest on see, et lapsed võisid juba seitsmeaastaselt vastu oma vanemate tahtmist katoliiklaseks saada. Protestantidest lapsevanemaid kohustati tasuma oma laste hariduse eest, mida need omandasid jesuiitide või teiste katoliku õpetajate juures.

Veel üheks vahendiks hugenotte maha suruda oli salajane Compagnie du Saint-Sacrement (Püha Sakramendi ühendus). See oli katoliiklik organisatsioon, mis kattis ajaloolase Janine Garrisoni sõnul ”laia võrguna” kogu Prantsusmaad. Ulatudes ka kõige kõrgematesse ühiskonnakihtidesse, ei puudunud tal ei raha ega luureandmeid. Osutades selle erisugustele võtetele, kirjutab Garrisson: ”Nõrgendamaks protestantide kogukonda, kasutas Compagnie kõikmõeldavaid meetodeid rõhumisest obstruktsioonini, manipuleerimisest pealekaebamiseni.” Sellest hoolimata jäi enamik hugenotte sel tagakiusamisperioodil Prantsusmaale. Ajaloolane Garrisson märgib: ”On raske mõista, miks ei lahkunud vaenulikkuse järk-järgult kasvades Kuningriigist suuremal hulgal protestante.” Ent lõpuks muutus põgenemine vältimatuks.

Tagasi alguspunkti

Nijmegeni rahu (1678) ja Regensburgi vaherahu (1684) vabastasid kuningas Louis XIV välissõjast. Teisel pool Inglise kanalit sai 1685. aasta veebruaris kuningaks katoliiklane. Louis XIV otsustas kasutada kujunenud olukorda. Mõne aasta eest oli Prantsuse katoliku vaimulikkond võtnud vastu neli paavstivõimu piiravat artiklit. Sellest alates pidas paavst Innocentius XI ”prantsuse kirikut peaaegu skismaatiliseks”. Nantes’i edikti tühistamine andis Louis XIV võimaluse kohendada oma kehva mainet ning taastada normaalsed suhted paavstiga.

Kuninga protestantidepoliitika sai vägagi selgeks. Oli ilmne, et leebete võtetega (veenmine ja seadusandlus) kaugele ei jõua. Samas aga andsid tulemusi hiljutised dragonaadida. Nii kirjutaski Louis XIV aastal 1685 alla Nantes’i edikti tühistavale Fontainebleau ediktile. Vägivald ja tagakiusamine, mille see tühistamine valla päästis, seadis hugenotid veelgi kehvemasse olukorda kui enne Nantes’i edikti kehtestamist. Mida nüüd teha?

Peituda, võidelda või põgeneda?

Mõned hugenotid otsustasid salaja Jumalat kummardada. Kuna nende koosolekupaigad laastati ja avalikud jumalateenistused keelati ära, pöördusid nad ”kõrbekiriku” ehk põrandaaluse jumalakummardamise juurde. Nad tegid seda hoolimata sellest, et vastavalt 1686. aasta juulis välja antud seadusele võidi taoliste koosolekute korraldajad surma mõista. Mõned hugenotid ütlesid oma usust lahti, mõeldes, et neil on hiljem võimalik sellesse tagasi pöörduda. Sellised pöördunud tegelesid katoliiklusega pinnapealselt, mida on teinud ka hilisemad põlvkonnad.

Valitsus tahtis olla kindel, et inimesed ikka tõesti katoliiklusse pöörduvad. Mõningate ametite puhul tuli vastpöördunuil selleks, et tööd saada, esitada preestri allkirjaga tõend, mis kinnitas, et nad on pöördunud katoliiklusse ja käivad usinalt kirikus. Kui lapsed polnud ristitud ja neid polnud kasvatatud katoliiklasteks, võidi nad vanematelt ära võtta. Koolides pidi antama katoliiklikku õpetust. Tehti pingutusi, et ”raamatuinimesed” (s.t. piibliinimesed), nagu protestante kutsuti, saaksid lugeda katoliiklust propageerivaid teoseid. Valitsus lasi trükkida üle miljoni raamatu, mis saadeti paikadesse, kus elas suurel hulgal pöördunuid. Meetodite äärmisest karmusest räägib näiteks see, et kui haige keeldus katoliku viimsest võidmisest, hiljem aga paranes, mõisteti ta eluks ajaks kas vangi või galeeriorjaks. Kui ta suri, visati tema keha lihtsalt minema, justkui oleks see prügi, ning tema vara konfiskeeriti.

Mõned hugenotid haarasid relvad. Aastal 1702 tõstsid Sevennides, mis oli tuntud oma usulise tulisuse poolest, mässu sõjakad hugenotid, keda kutsuti kamisaarideks. Vastuseks kamisaaride varitsuskallaletungidele ja öistele rünnakutele põletasid valitsusväed külasid. Ehkki kamisaarid suutsid mõnda aega pistelisi rünnakuid korraldada, oli kuningas Louis’ ülekaalukas sõjavägi nad aastaks 1710 täielikult purustanud.

Veel üheks võimaluseks oli põgeneda Prantsusmaalt. Seda hugenottide emigratsiooni on nimetatud tõeliseks diasporaaks. Et valitsus oli konfiskeerinud hugenottide vara — millest muist anti katoliku kirikule —, kannatas enamik hugenotte puudust. Seetõttu polnud just kerge põgeneda. Prantsuse valitsus reageeris toimuvale kiiresti ning hakkas valvama väljapääsuteid ja otsima läbi laevu. Kuna põgenike kinnivõtmise eest lubati tasu, rüüstasid piraadid Prantsusmaalt lahkuvaid laevu. Hugenotte, kes tabati põgenemiskatsel, ootas karm karistus. Olukorra muutis keerulisemaks asjaolu, et kogukonnas tegutsesid salakuulajad, kes püüdsid uurida välja, kellel on plaanis põgeneda, ja saada teada nende marsruudi. Kirjade kinnipidamine, paberite võltsimine ja intriigid muutusid igapäevaseks.

Põgenikud võetakse lahkesti vastu

Hugenotte, kes põgenesid Prantsusmaalt ja võeti teistes maades lahkelt vastu, hakati kutsuma réfugié’deks (pagulasteks). Hugenotid põgenesid Hollandisse, Šveitsi, Saksamaale ja Inglismaale. Hiljem läks neid ka Skandinaaviasse, Ameerikasse, Iirimaale, Lääne-Indiasse, Lõuna-Aafrikasse ja Venemaale.

Mitmed Euroopa riigid andsid välja edikte, mis julgustasid hugenotte immigreeruma. Neile pakutud soodustuste hulka kuulusid prii naturalisatsioon, maksudest vabastamine ja võimalus saada kaubandusgildi liikmeks. Ajaloolase Elisabeth Labrousse’i sõnul olid hugenotid enamjaolt ”noored mehed, .. ettevõtlikud ja teotahtelised erakordselt kõrge moraaliga riigialamad”. Nii jäi Prantsusmaa oma hiilguse tipul paljudel elualadel ilma vilunud töölistest. Tõepoolest, ”omand, edu ja oskused” viidi piiri taha. Samuti tulid hugenottidele varjupaiga pakkumisel mängu usulised ja poliitilised kaalutlused. Ent millist kaugeleulatuvat mõju see väljaränne avaldas?

Nantes’i edikti tühistamine ja sellega kaasnenud rõhumine kutsus esile teiste riikide hukkamõistu. Oranje Willem kasutas Prantsuse vastast meeleolu, et saada Madalmaade valitsejaks. Samuti sai ta hugenoti ohvitseride abiga katoliiklasest James II asemel Suurbritannia kuningaks. Ajaloolane Philippe Joutard ütleb, et ”Louis XIV protestantidepoliitika oli üks peamisi tegureid, mis andis tõuke James II kukutamiseks [ja] Augsburgi liidu moodustamiseks .. [Need] sündmused on Euroopa ajaloo pöördepunktiks, kuna viisid selleni, et Prantsuse hegemoonia asendus Inglise hegemooniaga”.

Hugenottidel oli oluline roll Euroopa kultuurielus. Pääsenud taas vabadusse, valmistasid nad kirjandust, mis aitas vormida valgustusfilosoofiat ja sallivusideid. Näiteks tõlkis üks prantsuse protestant inglise filosoofi John Locke’i teoseid, milles Locke propageeris loomuõigust. Teised protestantlikud kirjamehed rõhutasid seda, kui tähtis on südametunnistuse vabadus. Kujunes välja arusaam, et valitsejatele kuuletumine on suhteline ja et seda võib ignoreerida, kui valitsejad murravad enese ja rahva vahelise lepingu. Nii ütlebki ajaloolane Charles Read, et Nantes’i edikti tühistamine oli ”üks oluline tegur, mis viis Prantsuse revolutsioonini”.

Kas juhtunust on õpitud?

Nähes, et tagakiusamine annab oodatule vastupidiseid tulemusi ja riik jääb ilma väga paljudest väärt inimestest, soovitas kuningas Louis XIV sõjaline nõuandja markii de Vauban tungivalt, et kuningas jõustaks uuesti Nantes’i edikti. Ta ütles: ”Südamete pööramine on üksnes Jumala käes.” Ent miks ei võtnud Prantsuse riik õppust ega taganenud oma otsusest? Üks põhjus oli kindlasti see, et kuningas kartis riiki nõrgendada. Peale selle oli kasulik minna kaasa 17. sajandi Prantsusmaa katoliikluse taassünni ja maad võtnud usulise sallimatusega.

See, mida tõi kaasa edikti tühistamine, on pannud mõningaid küsima: ”Kui palju pluralismi võib ühiskond lubada ja heaks kiita?” Tõepoolest, nagu ajaloolased on märkinud, ei saa hugenottide lugu meenutades jätta kahe silma vahele ”võimumehhanisme ja nende möödalaskmisi”. Tänapäeva ühiskonnas, kus elavad koos väga paljudest rahvustest ja väga erisuguste usuliste tõekspidamistega inimesed, tuletab hugenottide põgenemine valusalt meelde, mis juhtub siis, kui kiriku õhutatav poliitika seatakse ettepoole rahva heaolust.

[Allmärkus]

[Kast lk 28]

Dragonaadid

Pööramine terrori abil

Mõned pidasid traguneid ”suurepärasteks misjonärideks”. Hugenottide seas tekitasid nad aga paanikat ning vahel juhtus, et kui küla sai kuulda nende saabumisest, pöördus kogu küla katoliku usku. Ent kes need tragunid üldse olid?

Tragunid olid raskesti relvastatud sõdurid, kes majutati hugenottide kodudesse eesmärgiga hirmutada majarahvast. Tragunite sellist kasutamist kutsuti dragonaadiks. Et keegi liiga kergelt ei pääseks, majutati igasse kodusse selline hulk sõdureid, et pererahval oli raske neid üleval pidada. Tragunitele anti meelevald pereliikmeid terroriseerida, röövida nende und ja hävitada nende omandit. Kui majarahvas loobus protestantismist, tragunid lahkusid.

Aastal 1681 kasutati dragonaade, et pöörata protestante Lääne-Prantsusmaal tiheda hugenottide kontsentratsiooniga Poitous. Mõne kuuga vahetas usku 30000 kuni 35000 inimest. Samu meetodeid kasutati 1685. aastal teistes hugenottide asundustes. Mõne kuuga loobus oma usust 300000 kuni 400000 inimest. Ajaloolase Jean Quéniart’i sõnul muutis dragonaadide edu tolerantse Nantes’i edikti ”tühistamise paratamatuks, kuna nüüd näis see olevat võimalik”.

[Allikaviide]

© Cliché Bibliothèque Nationale de France, Paris

[Pilt lk 25]

Selle 1689. aasta deklaratsiooniga pakuti varjupaika Prantsuse protestantidele, kes põgenesid usulise rõhumise eest

[Allikaviide]

Loa andnud: The Huguenot Library, Huguenot Society of Great Britain and Ireland, London

[Pilt lk 26]

Selle dokumendiga tühistati 1685. aastal Nantes’i edikt (näha on dokumendi esimene lehekülg)

[Allikaviide]

Documents conservés au Centre Historique des Archives nationales à Paris

[Pilt lk 26]

Paljud protestantide pühamud laastati

[Allikaviide]

© Cliché Bibliothèque Nationale de France, Paris