Kuidas lahendada probleeme rahumeelselt

INIMESTE vägivald on peaaegu sama vana kui inimkond ise. Piibel näitab, et vägivald sai alguse juba Aabeli vennast, esimese inimpaari vanimast pojast Kainist. Kui Jumal eelistas Aabeli ohvrit Kaini omale, siis Kain ”vihastus väga”. Kuidas ta selle olukorra lahendas? ”Kain kippus oma venna Aabeli kallale ja tappis tema.” Sellega tõmbas ta Jumala ees endale raske häda kaela (1. Moosese 4:5, 8—12). Vägivald ei muutnud Kaini halba seisundit Looja ees paremaks.

Kuidas saame meie vältida seda, et me ei käituks nagu Kain, kes püüdis probleemi lahendada füüsilist jõudu tarvitades?

Vägivallast sallivuseni

Võtame näiteks mehe, kes vaatas heakskiitvalt pealt esimeseks kristlikuks märtriks saanud Stefanose mõrva (Apostlite teod 7:58; 8:1). Sel mehel, Saulusel Tarsosest, olid teistsugused usulised tõekspidamised kui Stefanosel ning ta toetas seda vägivaldset mõrva kui õigustatud viisi, et peatada Stefanose tegevust. Saulus küll ei pruukinud igas oma elu tahus vägivaldne olla, aga ta pidas vägivalda üheks probleemide lahendamise võimaluseks. Kohe pärast Stefanose surma Saulus ”rüüstas [kristlikku] kogudust, käies mööda kodasid, ja tõi välja mehi ja naisi ja andis nad vangi” (Apostlite teod 8:3).

Piibliõpetlase Albert Barnes’i järgi viitab kreekakeelne sõna, mis eesti keelde on tõlgitud ”rüüstama”, laastamistööle, mida võivad korda saata taolised kiskjad nagu lõvid ja hundid. Barnes selgitab: ”Saulus märatses kiriku vastu nagu kiskja — see on jõuline väljend, mis viitab innukusele ja raevule, millega ta tagakiusamises osales.” Kui Saulus suundus Damaskusesse, et rohkem Kristuse järelkäijaid kätte saada, siis ta ”turtsus ikka veel ähvardamise ja tapmisega Issanda [Kristuse] jüngrite vastu”. Teel kõnetas teda ülesäratatud Jeesus ning tänu sellele sai Saulusest kristlane (Apostlite teod 9:1—19).

Pärast usuvahetust muutus Sauluse käitumine teiste suhtes. See ilmneb ühest juhtumist, mis leidis aset umbes 16 aastat hiljem. Tema kodukogudusse Antiookias tuli grupp inimesi ning need õhutasid sealseid kristlasi Moosese Seadust täitma. ”Sellest tõusis lahkmeel.” Saulus, keda siis tunti juba Paulusena, võttis vaidluses oma seisukoha. Võib arvata, et lendas lausa sädemeid. Paulus ei püüdnud aga olukorda vägivalla abil lahendada. Ta pigem nõustus koguduse otsusega jätta see küsimus Jeruusalemma koguduse apostlite ja vanemate lahendada (Apostlite teod 15:1, 2).

Jeruusalemmas tekkis vanemate koosolekul asjast jälle ”palju vaidlust”. Paulus ootas, kuni ”kogu rahvahulk jäi vait”, ja siis ta rääkis imelisest tööst, mida Jumala vaim oli ümberlõikamatute usklike seas teinud. Pärast Pühakirja põhjal peetud arutelu arvasid apostlid ja Jeruusalemma vanemad üksmeelselt, et ümberlõikamata usklikke pole vaja koormata ebatarvilike määrustega, vaid manitseda neid hoiduma ”ebajumalate ohvriliha ja vere ja lämbunu ja porduelu eest” (Apostlite teod 15:3—29). Paulus oli tõepoolest muutunud. Ta oli õppinud lahendama lahkarvamusi ilma vägivallata.

Vägivaldsete kalduvustega toimetulek

Paulus manitses hiljem: ”Issanda sulane ärgu tülitsegu, vaid olgu lahke kõikide vastu, osav õpetama, valmis kannatama kurja, kes tasase meelega noomib vastupanijaid” (2. Timoteosele 2:24, 25). Paulus kannustas nooremat ülevaatajat Timoteost keerulisi olukordi rahumeelselt lahendama. Paulus oli realist. Ta teadis, et isegi kristlaste üle võivad emotsioonid võimust võtta (Apostlite teod 15:37—41). Seega oli tal mõjuv põhjus nõu anda: ”Vihastuge, aga ärge tehke pattu! Ärge laske päeva looja minna oma vihastuse üle” (Efeslastele 4:26). Õige viis selliste emotsioonidega toime tulla on viha ohjes hoida, laskmata sel kontrollimatu raevuna plahvatada. Kuidas seda aga saavutada?

Tänapäeval pole kerge viha ohjes hoida. ”Alatus on populaarne,” ütleb dr. Deborah Prothrow-Stith, kes on Harvardi ülikooli rahvatervishoiuosakonna prodekaan. ”Üldiselt peetakse oskusi teistega läbi saada — läbirääkimisoskust, kompromissi tegemist, empaatiat ja andestamist — vaid nõrgukestele omaseks.” Need on aga mehised omadused ning need on võtmeks, kuidas meis tõusvaid vägivallakalduvusi ohjes hoida.

Pärast kristlaseks saamist õppis Paulus parema viisi, kuidas lahkarvamusi lahendada. See põhines Piibli õpetustel. Haritud juudi õpetlasena tundis Paulus Heebrea kirju. Ilmselt teadis ta järgmisi kirjakohti: ”Ära ole kade mehele, kes teeb vägivalda, ja ära vali ühtki tema teedest.” ”Pikameelne on parem kui kangelane, ja kes valitseb iseenese üle, on parem kui linna vallutaja!” ”Otsekui mahakistud linn, millel pole müüri, on mees, kes ei talitse oma meelt!” (Õpetussõnad 3:31; 16:32; 25:28). Kuid nende kirjakohtade teadmine ei takistanud Paulust enne usuvahetust kristlaste vastu vägivalda tarvitamast (Galaatlastele 1:13, 14). Mis aga aitas Paulusel kristlasena emotsionaalselt raskeid küsimusi mõistuse ja veenmise jõul lahendada, ilma et ta oleks tarvitanud vägivalda?

Paulus andis selle kohta vastuse, öeldes: ”Võtke mind eeskujuks, nagu minagi võtan Kristuse” (1. Korintlastele 11:1). Ta hindas tõsiselt seda, mida Jeesus Kristus oli tema heaks teinud (1. Timoteosele 1:13, 14). Kristus sai talle eeskujuks, keda ta tahtis järgida. Ta teadis, kuidas Jeesus oli patuse inimkonna pärast kannatanud (Heebrealastele 2:18; 5:8—10). Paulus võis kinnitada, et Jesaja prohvetikuulutus Messiast täitus Jeesuse näol: ”Teda piinati ja ta alistus ega avanud suud nagu tall, keda viiakse tappa, nagu lammas, kes oma niitjate ees on vait, nõnda ei avanud ta oma suud!” (Jesaja 53:7). Apostel Peetrus kirjutas: ”[Jeesus] ei sõimanud vastu, kui teda sõimati, kes ei ähvardanud, kui ta kannatas, vaid jättis selle hooleks, kes mõistab kohut õigesti” (1. Peetruse 2:23, 24).

Kuna Paulus hindas viisi, kuidas Jeesus Kristus lahendas pingelisi olukordi, ajendas see teda end muutma. Ta võis manitseda oma kaasusklikke, kuidas käituda: ”Sallides üksteist ja andeks andes üksteisele, kui kellelgi on kaebust teise peale. Nõnda nagu Kristus teile on andeks andnud, nõnda tehke ka teie” (Koloslastele 3:13). Ei piisa pelgalt arusaamisest, et vägivalda ei tohi tarvitada. Kui hinnata, mida Jehoova ja Jeesus Kristus on meie heaks teinud, aitab see leida vajalikku motiivi vägivaldsetest kalduvustest üle saada.

Kas see on võimalik?

Üks Jaapanis elav mees vajas sellist jõulist motiivi. Tema isa oli ägedaloomuline sõdur, kes võimutses oma peres vägivalda tarvitades. Olles ise vägivalla ohver ning nähes, kuidas tema ema samamoodi kannatab, arenes sel mehel vägivaldne hoiak. Ta kandis endaga kaasas kaht eri pikkusega samurai mõõka, mille abil ta nii lahendas probleeme kui ähvardas inimesi.

Kui tema naine hakkas Piiblit uurima, istus ta uurimise ajal juures, võtmata seda üldsegi tõsiselt. Pärast brošüüri ”Hea sõnum Kuningriigist”a lugemist ta aga muutus. Miks? Mees selgitab: ”Kui lugesin materjali alapealkirjade ”Jeesus Kristus” ja ”Lunastus” alt, tundsin häbi. Kuigi ma elasin isemeelset elu, meeldis mulle siiski lahkelt käituda nendega, kellega läbi käisin. Mulle meeldis oma sõpru õnnelikuks teha, kuid ainult sel määral, kuni see ei puudutanud minu elu. Jumala Poeg Jeesus oli aga valmis andma oma elu inimkonna eest, sealhulgas ka sellise inimese eest nagu mina. Ma olin vapustatud, otsekui oleks ma puuga pähe saanud.”

Ta lõpetas läbikäimise oma endiste semudega ning peagi astus ta teokraatlikusse teenistuskooli ühes Jehoova tunnistajate koguduses. See kool aitab selle liikmetel omandada kunsti, kuidas teistele Piiblit õpetada. Kursus tõi sellele mehele muudki kasu. Ta meenutab: ”Noorest peast võtsin ma appi ähvardused ja vägivalla, kuna ma ei suutnud oma tundeid teistele näidata. Kui ma õppisin oma mõtteid väljendama, hakkasin teistega küsimusi läbi arutama, selle asemel et vägivalda tarvitada.”

Kas hakkas see mees nagu Pauluski järgima Kristuse eluviisi? Tema usk pandi proovile, kui üks ta endisi sõpru, kellega nad olid vastastikku vendlust vandunud, püüdis takistada tal kristlaseks saamast. Tema ”sõber” lõi teda ja teotas tema Jumalat Jehoovat. Endine vägivaldne mees valitses end ning vabandas, et polnud suutnud vannet pidada. Pettunult jättis ta ”vend” ta rahule.

Saades võitu oma vägivaldsetest kalduvustest, leidis see endine ägedaloomuline mees palju vaimseid vendi ja õdesid, keda ühendab armastus Jumala ja ligimese vastu (Koloslastele 3:14). Nüüd, rohkem kui 20 aastat pärast pühendunud kristlaseks saamist teenib ta Jehoova tunnistajate reisiva ülevaatajana. Missugune rõõm tal on küll Piiblist näidata, et kiskjalike kalduvustega inimesed võivad õppida lahendama lahkarvamusi ilma vägivallata, just nii, nagu tema oli seda õppinud! Missugune eesõigus on tal osutada järgmiste prohvetlike sõnade suurejoonelisele täitumisele: ”Ei tehta paha ega kahju kogu mu pühal mäel, sest maa on täis Jehoova tundmist — otsekui veed katavad merepõhja!” (Jesaja 11:9).

Nii nagu apostel Paulus ja see endine vägivaldne mees, võid ka sina õppida tülilekiskuvaid olukordi rahumeelselt lahendama. Sinu kodukoha Jehoova tunnistajad on meeleldi valmis sind aitama.

[Allmärkus]

[Väljavõte lk 5]

Paulus oli realist. Ta teadis, et isegi kristlasi võivad emotsioonid üles kütta

[Pilt lk 7]

Selle hindamine, mida Jumal on meie heaks teinud, edendab rahumeelseid suhteid