Neid on vihatud nende usu pärast

”Te saate kõikide vihaalusteks minu nime pärast.” (MATTEUSE 10:22)

1., 2. Kas sa oskad tuua tegelikust elust mõne näite selle kohta, mis on juhtunud Jehoova tunnistajatega seetõttu, et nad elavad oma usu põhimõtete järgi?

AUS poepidaja Kreeta saarelt arreteeritakse kümneid kordi ja ta viiakse korduvalt Kreeka kohtute ette. Ta veedab rohkem kui kuus aastat vanglas, eemal oma naisest ja viiest lapsest. Jaapanis heidetakse 17-aastane õpilane koolist välja, kuigi ta on hea käitumisega ja oma klassi 42 õpilasest parim. Pikema jututa vallandatakse Prantsusmaal hulk inimesi töölt, kuigi neil on hoolikate ja kohusetundlike töölistena väga hea maine. Mis on neis tõestisündinud juhtumites ühist?

² Kõik mainitud isikud on Jehoova tunnistajad. Ja mis on nende ”kuritegu”? Peamiselt see, et nad elavad oma usu põhimõtete järgi. Kuuletudes Jeesus Kristuse õpetustele, oli see poepidaja teistega oma usku jaganud (Matteuse 28:19, 20). Ta mõisteti süüdi iidse Kreeka seaduse alusel, mille järgi teiste mõjutamine usku vahetama on kriminaalkuritegu. Eelmainitud õpilane heideti koolist välja, kuna Piiblist õpetatud südametunnistus ei luba tal osaleda kohustuslikel kendo (Jaapani mõõgavõitluse) treeningutel (Jesaja 2:4). Ja neile, kes Prantsusmaal töölt lahti lasti, teatati, et nende vallandamise ainus põhjus oli see, et nad nimetasid ennast Jehoova tunnistajateks.

3. Miks juhtub enamiku Jehoova tunnistajate puhul suhteliselt harva seda, et teised inimesed neile suuri kannatusi põhjustavad?

³ Sellised rängad kogemused näitavad üldjoontes, mida on Jehoova tunnistajad mõningates maades hiljuti üle elanud. Kuid enamiku Jehoova tunnistajatega juhtub suhteliselt harva, et teised inimesed neile suuri kannatusi põhjustavad. Jehoova rahvast tuntakse kogu maailmas hea käitumise poolest — tunnistajatel on maine, mis ei anna kellelegi vähimatki tõelist põhjust tunda soovi neile halba teha (1. Peetruse 2:11, 12). Nad ei sepitse vandenõusid ega tegele kahjulike asjadega (1. Peetruse 4:15). Vastupidi, nad püüavad elada Piibli nõuande järgi, et alistuda tuleb kõigepealt Jumalale ja seejärel ilmalikele valitsustele. Nad maksavad seadusega nõutavaid makse ja üritavad ’pidada rahu kõigi inimestega’ (Roomlastele 12:18; 13:6, 7; 1. Peetruse 2:13—17). Oma piiblilise haridustööga nad edendavad lugupidamist seaduse, perekondlike väärtuste ja moraali vastu. Paljud valitsused on neid kiitnud, kuna nad on seaduskuulekad kodanikud (Roomlastele 13:3). Ent nagu näitab esimene lõik, on nad mõnikord vastupanu märklauaks saanud — mõnel maal on valitsus nad koguni keelu alla pannud. Kas see peaks meid üllatama?

Jüngriksolemise ”hind”

4. Milleks võis Jeesuse sõnul olla valmis see, kes saab tema jüngriks?

⁴ Jeesus Kristus ei jätnud vähimatki kahtlust selles, mis kaasneb tema jüngriks olemisega. ”Ei ole ori suurem oma isandast,” ütles ta oma järelkäijatele. ”On nemad mind taga kiusanud, siis nad kiusavad teidki taga.” Jeesust vihati ”ilmaasjata” (Johannese 15:18—20, 25; Laul 69:5; Luuka 23:22). Tema jüngrid pidid olema valmis samaks — vastupanuks ilma tõelise põhjuseta. Rohkem kui korra hoiatas ta neid: ”Te saate kõikide vihaalusteks” (Matteuse 10:22; 24:9).

5., 6. a) Miks ergutas Jeesus oma tulevasi järelkäijaid ’hinda arvestama’? b) Miks me siis ei peaks hämmastunud olema, kui kohtame vastupanu?

⁵ Seega ergutas Jeesus oma tulevasi järelkäijaid jüngriksolemise ’hinda arvestama’ (Luuka 14:28, Revised Standard Version). Miks? Mitte selleks, et nad otsustaksid, kas nad peaksid tema järelkäijateks saama või mitte, vaid selleks, et nad täidaksid otsusekindlalt kõike, mis on seejuures vaja. Meil tuleb olla valmis taluma ükskõik milliseid katsumusi või raskusi, mida see eesõigus kaasa toob (Luuka 14:27). Mitte keegi ei sunni meid Kristuse järelkäijana Jehoovat teenima. See on vabatahtlik otsus; see on ka teadlik otsus. Me teame juba eelnevalt, et lisaks õnnistustele, mida me kogeme, kui astume pühendunud suhetesse Jumalaga, saame ka ”vihaalusteks”. Sellepärast pole me hämmastunud, kui kohtame vastupanu. Me oleme ’arvestanud hinda’ ja oleme täiesti valmis seda ka maksma (1. Peetruse 4:12—14).

⁶ Miks tahaksid mõned, kaasa arvatud valitsusametnikud, tõelistele kristlastele vastupanu osutada? Et sellele küsimusele vastust leida, on kasulik uurida kahte 1. sajandil m.a.j. tegutsenud usurühmitust. Neid mõlemaid vihati, kuid täiesti erisugustel põhjustel.

Vihatud vihkajad

7., 8. Millistest õpetustest ilmneb põlgus mittejuutide vastu ja milliseks juutide suhtumine selle tõttu kujunes?

⁷ Esimesel sajandil m.a.j. oli Iisrael Rooma võimu all ning judaism, juutide religioonisüsteem, oli üldiselt selliste juhtide nagu kirjatundjate ja variseride rõhuvas haardes (Matteuse 23:2—4). Need fanaatilised juhid väänasid neid Moosese Seaduse määrusi, mis käisid rahvastest eraldatuse kohta, nõudes mittejuutide põlastamist. Sel teel kujundasid nad religiooni, mis õhutas mittejuutide vihkamist ja mis kutsus omakorda esile mittejuutide vihavaenu.

⁸ Juudi juhtidel polnud raske jutlustada põlgust mittejuutide vastu, kuna tol ajal pidasid juudid paganaid jälkideks olenditeks. Usujuhid õpetasid, et juudi naine ei tohi mitte kunagi olla üksi koos mittejuutidega, sest neid ”kahtlustatakse liiderlikkuses”. Juudi mees ei tohi ”jääda üksi koos nendega, kuna neid kahtlustatakse verevalamises”. Mittejuudi lüpstud piima ei tohtinud kasutada, kui lüpsmise ajal polnud mõni juut juures vaatamas. Oma juhtide mõjul muutusid juudid üleolevaks ja jäigalt ligipääsmatuks. (Võrdle Johannese 4:9.)

9. Millist mõju avaldas juudi juhtide õpetus mittejuutidest?

⁹ Need õpetused mittejuutide kohta ei edendanud eriti häid suhteid juutide ja paganate vahel. Paganad hakkasid suhtuma juutidesse kui kogu inimkonna vihkajatesse. Rooma ajaloolane Tacitus (kes sündis umbes aastal 56 m.a.j.) ütles juutide kohta, et ”nad suhtuvad kogu ülejäänud inimkonda sellise vihkamisega, mida tuntakse vaid vaenlaste vastu”. Tacitus väitis ka seda, et paganaid, kes said juudi proselüütideks, õpetati ütlema lahti oma kodumaast ning pidama väärtusetuks oma perekonda ja sõpru. Üldiselt sallisid roomlased juute, keda oli piisavalt palju, et mõjuda hirmutekitavalt. Kuid juutide vastuhakk aastal 66 m.a.j. kutsus esile roomlaste ränga kättemaksu, mis viis Jeruusalemma hävitamiseni aastal 70 m.a.j.

10., 11. a) Kuidas tuli võõramaalasi Moosese Seaduse järgi kohelda? b) Mida me võime õppida sellest, mis juhtus judaismiga?

¹⁰ Mil määral sarnanes selline võõramaalastesse suhtumine Moosese Seaduses kirjeldatud kummardamisviisiga? Seadus edendas tõepoolest eraldatust rahvastest, kuid seda selleks, et kaitsta iisraellasi, eriti just nende puhast jumalateenistust (Joosua 23:6—8). Aga sellegipoolest nõudis Seadus, et võõramaalasi koheldaks õiglaselt ja erapooletult ning et neid tuleb külalislahkelt vastu võtta — seni kui nad Iisraeli seadusi jultunult ei riku (3. Moosese 24:22). Kui Jeesuse päevil elanud juutide usujuhid minetasid selle mõistliku vaimu, mis võõramaalaste suhtes Seadusest selgelt ilmnes, kujundasid nad kummardamisviisi, mis õhutas vihkamist ja mida vihati. Lõpuks kaotas juudi rahvas 1. sajandil Jehoova soosingu (Matteuse 23:38).

¹¹ Kas meie võime sellest midagi õppida? Jah, võime. Enda meelest õiglane, üleolev suhtumine, mis paneb halvustama neid, kes ei jaga meie religioosseid uskumusi, ei anna õiget pilti Jehoova puhtast kummardamisest ega ole talle meelepärane. Pane tähele ustavaid kristlasi 1. sajandil. Nemad ei vihanud mittekristlasi ega tõusnud nad ka üles Rooma vastu. Sellegipoolest olid nad ”vihaalused”. Miks? Ja kelle?

Kes vihkasid algkristlasi?

12. Kuidas selgub Pühakirjast Jeesuse soov, et tema järelkäijad suhtuksid mittekristlastesse tasakaalukalt?

¹² Jeesuse õpetustest on selgelt näha tema soov anda oma jüngritele edasi tasakaalukas suhtumine mittekristlastesse. Ühest küljest ütles ta, et tema järelkäijad on maailmast lahus — see tähendab seda, et nad hoiduvad hoiakutest ja käitumisest, mis on vastuolus Jehoova õiglaste teedega. Nad pidid jääma erapooletuks sõjalistes ja poliitilistes küsimustes (Johannese 17:14, 16). Teisest küljest aga, kaugel sellest, et jutlustada mittekristlaste põlgamist, käskis Jeesus oma järelkäijatel ’armastada oma vaenlasi’ (Matteuse 5:44). Apostel Paulus kutsus kristlasi üles: ”Kui nüüd sinu vaenlasel on nälg, sööda teda; kui tal on janu, jooda teda” (Roomlastele 12:20). Ka ütles ta kristlastele, et ”tehkem head kõikidele” (Galaatlastele 6:10).

13. Miks osutasid juudi usujuhid Kristuse jüngritele nii tugevat vastupanu?

¹³ Kuid peagi leidsid Kristuse jüngrid, et nad on kolme suuna esindajate ”vihaalused”. Esimesed olid juudi usujuhid. Pole midagi imestada, et kristlased kiiresti nende tähelepanu äratasid! Kristlastel olid kõrged moraali ja laitmatuse põhimõtted ning nad levitasid tulise innuga lootustandvat sõnumit. Tuhanded hülgasid judaismi ja võtsid vastu kristluse (Apostlite teod 2:41; 4:4; 6:7). Juudi usujuhtide meelest polnud Jeesuse juutidest jüngrid midagi rohkemat kui vaid ärataganejad! (Võrdle Apostlite teod 13:45.) Neile vihastele juhtidele tundus, et kristlus teeb lõpu nende traditsioonidele. See eitas koguni nende suhtumist mittejuutidesse! Alates aastast 36 m.a.j. võisid mittejuudid saada kristlasteks ning jagada juudikristlastega sama usku ja omada samu eesõigusi (Apostlite teod 10:34, 35).

14., 15. a) Miks tõmbasid kristlased enda peale paganausuliste vihavaenu? Too näide. b) Millise kolmanda grupi ”vihaalusteks” said algkristlased?

¹⁴ Teiseks tõmbasid kristlased enda peale paganausuliste vihavaenu. Näiteks muistses Efesoses oli jumalanna Artemise hõbedast pühamute valmistamine tulus äri. Aga kui Paulus seal kuulutas, osutas märkimisväärne hulk efeslasi sellele vastukaja ning hülgas Artemise kummardamise. Kuna hõbeseppade amet oli ohus, hakkasid nad märatsema (Apostlite teod 19:24—40). Midagi sarnast juhtus ka pärast seda, kui kristlus levis Bitüüniasse (praegusesse Loode-Türgisse). Varsti pärast Kristlike Kreeka Kirjade valmimist teatas Bitüünia maavalitseja Plinius Noorem, et paganlikud templid olid tühjaks jäänud ja et ohvriloomadele mõeldud sööda müük kahanes oluliselt. Seetõttu süüdistati — ja kiusati taga — kristlasi, kuna nende usus polnud kohta ei loomohvritel ega jumalakujudel (Heebrealastele 10:1—9; 1. Johannese 5:21). On selge, et kristluse levik puudutas mõningate paganlusega seotute isiklikke huvisid ning seda ei sallinud need, kes seetõttu jäid ilma tööst ja rahast.

¹⁵ Kolmandaks said kristlased natsionalistlike roomlaste ”vihaaluseks”. Esmalt pidasid roomlased kristlasi väikeseks ja võib-olla fanaatiliseks usurühmituseks. Kuid aja möödudes läks asi nii kaugele, et juba üksnes see oli surmaga karistatav kuritegu, kui keegi ennast kristlaseks tunnistas. Miks peeti sobivaks kiusata taga ja hukata ausaid kodanikke, kes elasid kristlikul viisil?

Miks vihati algkristlasi Rooma maailmas?

16. Mil viisil hoidsid kristlased end maailmast lahus ja miks tegi see neid Rooma maailmas ebapopulaarseks?

¹⁶ Rooma maailmas vihati kristlasi eelkõige selle pärast, et nad elasid oma religioossete uskumuste kohaselt. Näiteks hoidsid nad end maailmast lahus (Johannese 15:19). Seega ei võtnud nad vastu poliitilisi ametikohti ja keeldusid sõjaväeteenistusest. Seetõttu neist ”räägiti kui maailmale surnud inimestest, kes on kõigis eluvaldkondades kasutud”, ütleb ajaloolane August Neander. Mitte olla maailmast tähendas ka pahelise Rooma maailma kurjadest teguviisidest hoidumist. ”Väikesed kristlikud kogukonnad häirisid lõbuhullu paganlikku maailma oma jumalakartlikkuse ja sündsusega,” selgitab ajaloolane Will Durant. (1. Peetruse 4:3, 4.) Kristlasi taga kiusates ja hukates üritasid roomlased ehk vaigistada häirivat südametunnistuse häält.

17. Mis näitab, et 1. sajandi kristlaste kuulutustöö oli tulemusrikas?

¹⁷ Esimese sajandi kristlased kuulutasid Jumala Kuningriigi head sõnumit raugematu innuga (Matteuse 24:14). Umbes aastaks 60 m.a.j. võis Paulus öelda, et head sõnumit on ”kuulutatud kõigele loodule taeva all” (Koloslastele 1:23). Esimese sajandi lõpuks olid Jeesuse järelkäijad teinud inimesi jüngriteks kogu Rooma impeeriumis — Aasias, Euroopas ja Aafrikas! Isegi mõned ”keisri perest” said kristlasteks.a (Filiplastele 4:22.) Selline innukas kuulutustöö tekitas pahameelt. Neander ütleb: ”Kristlus laienes järjekindlalt kõigist seisustest inimeste hulgas ja ähvardas riigiusu uppi lüüa.”

18. Milline vastuolu tekkis kristlastel Rooma valitsusega selle tõttu, et nad olid Jehoovale jagamatult andunud?

¹⁸ Jeesuse järelkäijad olid Jehoovale jagamatult andunud (Matteuse 4:8—10). Võib-olla just see asjaolu nende kummardamisviisi juures põhjustas vastuolusid Roomaga. Roomlased sallisid teisi religioone seni, kuni nende pooldajad osalesid ka keisrikultuses. Algkristlased lihtsalt ei saanud sellise kultusega tegeleda. Nad pidasid ennast vastutavaks valitseja ees, kes on kõrgem kui Rooma riik, nimelt Jehoova Jumala ees (Apostlite teod 5:29). Seetõttu peeti kristlast riigi vaenlaseks ja polnud tähtis, kui eeskujulik kodanik oli ta kõigis muudes asjades.

19., 20. a) Kes olid suurel määral vastutavad ustavate kristlaste kohta õela laimu levitamise eest? b) Milliseid valesüüdistusi esitati kristlaste kohta?

¹⁹ Oli veel üks põhjus, miks ustavad kristlased Rooma maailmas ”vihaalusteks” said: rahvas uskus kergesti nende kohta levitatud õelat laimu ja süüdistusi, milles juudi usujuhtide roll polnud sugugi mitte väike (Apostlite teod 17:5—8). Umbes aastal 60 või 61 m.a.j., kui Paulus Roomas keiser Nero kohtuotsust ootas, ütlesid juhtivad juudid kristlaste kohta: ”Sellest väärusust on meil teada, et selle vastu igas paigas räägitakse!” (Apostlite teod 28:22). Kahtlemata oli Nero nende kohta laimujutte kuulnud. Aastal 64 m.a.j., kui Nerot süüdistati tulekahjus, mis laastas Rooma, valis ta väidetavalt patuoinasteks juba niigi mustatud kristlased. Paistab, et see põhjustas julma tagakiusamise laine, mille kindel siht oli hävitada kristlased.

²⁰ Sageli koosnesid kristlaste vastu esitatud valesüüdistused otsestest valedest, mis olid segamini nende uskumuste moonutamisega. Kuna nad olid monoteistid ja ei kummardanud keisrit, sõimati neid ateistideks. Kuna mõningad pereliikmed, kes polnud kristlased, avaldasid vastupanu oma kristlastest sugulastele, süüdistati kristlasi perekondade lõhkumises (Matteuse 10:21). Neid nimetati kannibalideks, ja mõningate allikate järgi põhines see tõeväänamine sõnadel, mis Jeesus lausus Issanda õhtusöömaajal (Matteuse 26:26—28).

21. Millisel kahel põhjusel olid kristlased ”vihaalused”?

²¹ Niisiis olid ustavad kristlased roomlaste ”vihaalused” peamiselt kahel põhjusel: 1) Piiblil põhinevate uskumuste ja tegevuse ning 2) nende vastu esitatud valesüüdistuste tõttu. Põhjusest hoolimata oli vastupanijail vaid üks eesmärk — kristlusele lõpp teha. Muidugi olid kristlaste tagakiusamise tegelikeks õhutajateks üleinimlikud vastupanijad, nähtamatud kurjad vaimsed jõud (Efeslastele 6:12).

22. a) Millisest näitest ilmneb, et Jehoova tunnistajad püüavad ’teha head kõikidele’? (Vaata kasti lk. 11.) b) Mida arutatakse järgmises artiklis?

²² Algkristlaste sarnaselt on Jehoova tunnistajad tänapäeval mitmel maal teiste ”vihaalused” olnud. Kuid nad ei vihka neid, kes pole tunnistajad; ka pole nad kunagi valitsusvastastele väljaastumistele kasvupinda andnud. Vastupidi, neid tuntakse kogu maailmas selle poolest, et nad ilmutavad ehtsat armastust, mis ületab ühiskondlikud, rassilised ja etnilised piirid. Miks on neid siis taga kiusatud? Ja kuidas nad vastupanule reageerivad? Neid küsimusi arutatakse järgmises artiklis.

[Allmärkus]

Kuidas sa vastaksid?

◻ Miks kutsus Jeesus oma tulevasi järelkäijaid üles jüngriksolemise hinda arvestama?

◻ Kuidas mõjutas judaismi selle valitsev suhtumine mittejuutidesse ja mida me sellest õppida võime?

◻ Millisest kolmest suunast kogesid ustavad algkristlased vastupanu?

◻ Millistel peamistel põhjustel olid algkristlased roomlaste ”vihaalused”?

[Kast lk 11]

’Teevad head kõikidele’

Jehoova tunnistajad püüavad järgida Piibli manitsust ”tehkem head kõikidele” (Galaatlastele 6:10). Hädaajal ajendab ligimesearmastus neid aitama inimesi, kes ei jaga nende usulisi vaateid. Näiteks kui 1994. aastal oli Ruandas raske olukord, läksid tunnistajad Euroopast vabatahtlikult Aafrikasse, et olla abiks päästetöödel. Abi andmiseks rajati kiiresti hästiorganiseeritud laagrid ja välihaiglad. Lennukitega toimetati kohale tohutul hulgal toitu, riideid ja tekke. Põgenikke, kes selle aktsiooni kaudu abi said, oli üle kolme korra rohkem, kui seal kandis on tunnistajaid.

[Pilt lk 9]

Kristlased kuulutasid 1. sajandil head sõnumit raugematu innuga