Nimi, mis viib tõelise usuni

”TE EI usu Jeesusesse ja tema lunastusveresse,” ütles üks naine ühele Jehoova tunnistajale. Üks mees väitis: ”Teie nimetate endid Jehoova tunnistajateks, aga mina olen Jeesuse tunnistaja.”

Arvamus, et Jehoova tunnistajad ei usu Jeesusesse või et nad ei omista talle piisavalt tähtsust, on üsna levinud. Mida aga näitavad faktid?

On tõsi, et Jehoova tunnistajatel on Jumala nime Jehoova suhtes väga kindel seisukoht.a Üks Brasiiliast pärit Jehoova tunnistaja nimega Itamar meenutab: ”See oli minu elu pöördepunkt, kui ma Jumala nime teada sain. Kui ma seda esimest korda lugesin, oli mul tunne, nagu oleksin ärganud sügavast unest. Nimi Jehoova puudutas mu südant ja pani mu tegutsema, see liigutas mind hingepõhjani.” Sellest hoolimata lisab ta: ”Tunnen oma südames Jeesuse vastu samasugust ülevoolavat armastust.”

Jah, Jehoova tunnistajad tunnustavad, et igavese elu saamiseks tuleb neil uskuda Jeesuse, ”Jumala Poja nimesse” (1. Johannese 5:13). Aga mida tähendab väljend ”Jeesuse nimesse”?

Mida Jeesuse nimi tähistab

Väljendit ”Jeesuse nimesse” ja teisi sellesarnaseid väljendeid leidub Kristlikes Kreeka Kirjades ehk Uues Testamendis kõikjal. Tegelikult kasutatakse seal sõna ”nimi” viitega Jeesuse rollile enam kui 80 korda, neist umbes 30 korda ainuüksi Apostlite tegude raamatus. Esimese sajandi kristlased ristisid Jeesuse nimesse, tervendasid tema nimel, õpetasid tema nimel, hüüdsid tema nime appi, kannatasid tema nime pärast ning ülistasid tema nime (Apostlite teod 2:38; 3:16; 5:28; 9:14, 16; 19:17).

Ühe Piibli sõnaraamatu kohaselt kasutatakse seda kreeka sõna, mis tähendab ’nime’, Piiblis sageli ”tähistamaks kõike, mida üks nimi endas kannab: autoriteeti, iseloomu, positsiooni, majesteetlikkust, võimu, suurepärasust jne., kõike seda, mis ühe nime taga võib olla”. Jeesuse nimi tähistab seega seda majesteetlikku ja tohutut täidesaatvat võimu, mille Jehoova Jumal on talle usaldanud. Jeesus ise ütles: ”Minule on antud kõik meelevald taevas ja maa peal” (Matteuse 28:18). Pärast seda, kui Peetrus ja Johannes olid ühe halvatu terveks teinud, nõudsid juudi usujuhid: ”Missuguse väega või kelle nimel te tegite seda?” Seepeale väljendas Peetrus julgelt oma usku sellesse autoriteedisse ja väesse, mida Jeesuse nimi esindab, andes teada, et nad tegid seda ”Jeesuse Kristuse, Naatsaretlase nimel, .. et tema läbi seisab see [mees] siin teie ees tervena” (Apostlite teod 3:1—10; 4:5—10).

Kas uskuda Jeesusesse või keisrisse?

Kuid niisuguse usu ilmutamine Jeesuse nimesse ei pidanud olema kerge. Nagu Jeesus oli ennustanud, pidid ta jüngrid tema nime pärast kõigi rahvaste vihaaluseks saama (Matteuse 24:9). Miks? Kuna Jeesuse nimi esindab tema positsiooni Jumala määratud Valitsejana, kuningate Kuningana, kelle positsiooni peavad tunnustama kõik rahvad, mida nad aga pole valmis tegema ega soovigi teha (Laul 2:1—7).

Jeesuse päevade usujuhid ei tahtnud samuti Jeesuse positsiooni tunnustada. Nad teatasid: ”Meil ei ole kuningat, vaid on keiser!”, põlates niiviisi ära Jumala Poja (Johannese 19:13—15). Selle asemel uskusid nad keisri ja tema riigivalitsuse nimesse — selle väesse ja autoriteedisse. Nad isegi otsustasid, et Jeesus peaks surema, mis annaks neile võimaluse oma positsioon ja staatus säilitada (Johannese 11:47—53).

Jeesuse surmale järgnenud sajanditel võtsid paljud inimesed, kes endid kristlasteks nimetasid, omaks samasuguse hoiaku, nagu oli juudi ülematel. Need niinimetatud kristlased uskusid riigi väesse ja autoriteedisse ning sekkusid selle konfliktidesse. 11. sajandil näiteks kogus kirik tegevuseta sõdurid ühtekokku ja andis neile nime militia Christi ehk Kristuse rüütlid, millega ”vastutus õiglast sõda pidada võeti ristiusumaailma ilmalikelt võimudelt ära ning see läks Kristuse rüütlite ühenduse kaudu üle hoopis kirikule” (”The Oxford History of Christianity”). Jutustus lisab, et mõned paavsti bullad panid enamiku ristisõdijaid uskuma, et kui nad ristisõdades osalevad, ”teevad nad lepingu Jumalaga ja kindlustavad endile koha paradiisis”.

Mõned võivad väita, et samal ajal on võimalik nii Jeesusele lojaalne olla kui ka poliitikas ja rahvaste sõdades osaleda. Neile võib tunduda, et kristlase kohus on võidelda kurja vastu, kus seda siis ka ei leiduks, ja et sel eesmärgil võib vajaduse korral ka sõdida. Ent kas algkristlased jagasid seda seisukohta?

”Kõige varajasemad kristlased relvajõududes ei teeninud,” teatab üks ajakirjas ”The Christian Century” ilmunud artikkel. Seal selgitatakse, et aastateni 170—180 m.a.j. pole mitte mingeid tõendeid selle kohta, et kristlased oleksid sõjaväes teeninud. Seejärel artikkel lisab: ”Kristlased loobusid oma otsustavusest sõjaväeteenistuses mitte osaleda järk-järgult.”

Mis on olnud selle tagajärg? ”Tõenäoliselt ei ole kristlusele miski nii palju häbi toonud kui see, et kristlased on võtnud sõjapidamise suhtes praktiliselt samasuguse seisukoha kui mittekristlased,” märgib ”The Christian Century” artikkel. ”See, et kristlased on ühest küljest näidanud üles usku tasasesse Päästjasse ning samal ajal innukalt natsionalistlikke või usulisi sõdu toetanud, on usule tohutut kahju toonud.”

Algkristlaste jäljendamine tänapäeval

Kas tänapäeval on võimalik algkristlaste head eeskuju järgida? Jehoova tunnistajad on sel sajandil näidanud, et on küll. ”Holocaust Educational Digest’i” toimetaja ütles nende kohta järgmist: ”Ükski Jehoova tunnistaja ei lähe iialgi sõtta. [— — —] Kui kõik maailma võimukandjad oleksid olnud seda usku, poleks [II maailmasõda] eales puhkenud.”

Sama võib öelda ka nüüdisajal toimunud piirkondlike konfliktide kohta, nagu näiteks selle kohta, mis toimus Põhja-Iirimaal. Mõni aasta tagasi tegi üks Jehoova tunnistaja ühes Belfasti protestantlikus linnajaos majast majja kuulutustööd. Kui üks korterivaldaja oli teada saanud, et see tunnistaja oli varem katoliiklane, küsis ta: ”Kas te toetasite sel ajal, kui te katoliiklane olite, IRAd [Iiri Vabariiklikku Armeed]?” Tunnistaja sai aru, et mees võib teda rünnata, kuna too oli äsja vabanenud arestimajast, kus ta oli olnud sellepärast, et ta oli tabatud relvaga hetkel, mil ta tahtis ühe katoliiklase ära tappa. Seetõttu vastas tunnistaja: ”Ma ei ole enam katoliiklane. Ma olen Jehoova tunnistaja. Et olen tõeline kristlane, ei kavatse ma kunagi ühegi valitsuse ega ühegi inimese pärast mitte kedagi tappa.” Selle peale surus korterivaldaja tal kätt ja ütles: ”Igasugune tapmine on vale. Te teete head tööd. Jätkake samas vaimus.”

Mida Jeesuse nimesse uskumine tähendab

Jeesuse nimesse uskumine tähendab aga rohkemat kui lihtsalt sõdimast hoidumist. See tähendab kõigile Kristuse käskudele kuuletumist. Ütles ju Jeesus ise: ”Teie olete mu sõbrad, kui te teete, mida mina teid käsin”, ning üks ta käskudest on, et me ’armastaksime üksteist’ (Johannese 15:14, 17). Armastus püüab teistele head teha. See ületab kõik rassilised, usulised ja sotsiaalsed eelarvamused. Jeesus näitas, kuidas.

Jeesuse ajal elanud juudid suhtusid samaarlastesse põlgusega. Vastandina sellele rääkis Jeesus ühe samaaria naisega, mille tulemuseks oli, et nii see naine kui ka paljud teised hakkasid tema nimesse uskuma (Johannese 4:39). Samuti ütles Jeesus, et ta jüngrid peavad olema tema tunnistajad ”Jeruusalemmas ja kõigel Juuda- ja Samaariamaal ja maailma otsani” (Apostlite teod 1:8). Tema eluandvat sõnumit ei pidanud kuulma üksnes juudid. Nii saigi Peetrus käsu külastada Rooma tsentuuriot Korneeliust. Ehkki juutide seisukohast oli seadusvastane külastada muulast, näitas Jumal Peetrusele, et ta ”ei tohi [ühtki inimest] pidada halvaks ega rüvedaks” (Apostlite teod 10:28).

Jeesuse eeskujul aitavad Jehoova tunnistajad heal meelel kõigil inimestel — olgu nad siis missuguse rassilise, religioosse või majandusliku taustaga tahes — saada teadmisi pääste kohta, mis tuleb Jeesuse nime kaudu. Usk Jeesuse nimesse paneb nad ’oma suuga tunnistama, et Jeesus on Issand’ (Roomlastele 10:8, 9). Me innustame sind nende abi vastu võtma, et ka sina võiksid õppida uskuma Jeesuse nimesse.

Jeesuse nimi peaks meis tõesti äratama soovi ilmutada austust, lugupidamist ja sõnakuulelikkust. Apostel Paulus kirjutas: ”Et Jeesuse nimes nõtkuksid kõik põlved, niihästi taevaliste kui maapealsete kui ka maa-aluste omad, ja iga keel tunnistaks, et Jeesus Kristus on Issand, Jumala Isa auks” (Filiplastele 2:10, 11). Ehkki suurem osa maa elanikest ei soovi ehk Jeesuse valitsusele alluda, näitab Piibel, et lähedal on aeg, mil kõik inimesed kas teevad seda või nad hävitatakse (2. Tessalooniklastele 1:6—9). Seega on praegu aeg uskuda Jeesuse nimesse ja pidada kõiki tema käske.

[Allmärkus]

[Pilt lk 6]

Jeesuse nimel on miljonid tapma läinud ja miljoneid on tapetud

[Pilt lk 7]

Jeesusel polnud rassilisi eelarvamusi. Kuidas on lugu sinuga?